LÄÄNE ELU TOIMETUS SOOVITAB
Apteekide ühendus jagas valeinfot
[caption id="attachment_290175" align="alignnone" width="2000"]
Haapsalu kaubamaja apteek ei vasta aprillis jõustuva seaduse nõuetele, kuid selle omanik Tiiu Vaha lubas omandipaberid korda ajada. Urmas Lauri[/caption]
Suurte apteegikettide huve esindav apteekide ühendus jagas riigikogu liikmetele ekslikku
infot selle kohta, kui palju rohupoode jääb pärast reformi Lääne-Eestisse alles.
Neljapäeva õhtul potsatas LääneEesti valimisringkonnast valitud riigikogu liikmete postkasti kiri, kus oli kirjas, et apteegireformi jõustudes jääb Haapsallu tegutsema üks apteek, Hiiumaale ei jää ühtki. Saaremaal on olukord parem, seal peaks jääma tegutsema kuus apteeki. Tegelikkus on Lääne- ja Hiiumaal apteekide ühenduse juhi Timo Danilovi saadetud kaardist erinev.
Haapsalu kaubamaja apteek ei vasta aprillis jõustuva seaduse nõuetele, kuid selle omanik Tiiu Vaha lubas omandipaberid korda ajada. Urmas Lauri[/caption]
Suurte apteegikettide huve esindav apteekide ühendus jagas riigikogu liikmetele ekslikku
infot selle kohta, kui palju rohupoode jääb pärast reformi Lääne-Eestisse alles.
Neljapäeva õhtul potsatas LääneEesti valimisringkonnast valitud riigikogu liikmete postkasti kiri, kus oli kirjas, et apteegireformi jõustudes jääb Haapsallu tegutsema üks apteek, Hiiumaale ei jää ühtki. Saaremaal on olukord parem, seal peaks jääma tegutsema kuus apteeki. Tegelikkus on Lääne- ja Hiiumaal apteekide ühenduse juhi Timo Danilovi saadetud kaardist erinev. 
ARVAMUS
Ene Pajula: Läänemaal on asju
[caption id="attachment_189434" align="alignnone" width="516"]
Ene Pajula. Foto: Arvo Tarmula[/caption]
Kas pole meil praegu veider aeg? 30 aastaga on elatustase 30 korda tõusnud, samas pole Eesti rahvas vist kunagi olnud nii lõhestunud kui praegu.
Erinevalt soomlastest suutsime me isegi Vabadussõjast välja tulla nii, et rahva hinge ei jäänud halvasti paranevat haava, aga nüüd… Me olime nii ühel meelel, et tahame Nõukogude Liidust välja, aga praegu tahab üks seltskond sinna tagasi ega põlga ära ühtki vahendit, et seda saavutada. Ei teagi, kas põhjuseks on pikka aega kestnud rahulik ja mõnus elu, aga tundub, et isegi sellest võib ära tüdineda ja tahaks vahelduseks mingit mäsu. Muidugi on praegust aega nimetatud ka hullude kuningate ajaks, aga see selleks. Vastukaaluks tahaks kuulda ka paremaid uudiseid, midagi sellist, mis aitaks jalad maha toetada ja uskuda, et pole hullu, kõik läheb veel hästi.
Mina olen igatahes alati arvanud, et Läänemaa, sealhulgas Haapsalu, on elamiseks üks väga eriline paik. Mitte lihtsalt sellepärast, et meie rannikuala on looduslikult kaunis piirkond, aga ka paljudel praktilistel põhjustel. Nagu näiteks, et siin elavad inimesed on pisut teistsugused kui sisemaal. Avatumad, meretuultele valla. Läänemaa pole küll saar, aga kuna siin on mitu korda rohkem mere- kui maismaapiiri, siis palju ei puudu. Täheldatud on näiteks sedagi, et läänlaste huumoritaju on teistsugune kui mujal Eestis. Kunagi ilmus selle tõestuseks pikk lugu Eesti Ekspressis. Läänlaste erk meel võib olla põhjustatud paljudest asjadest, muuhulgas sellest, et siinne rahvas on rohkem segatud tõugu, sest siit on üle käinud paljude maade meremehi, ja muidugi rootslased, kellega on siin külg külje kõrval sajandeid elatud. Tõepoolest, aegade jooksul on siin tehtud palju häid asju, mille üle võime uhked olla.
Ene Pajula. Foto: Arvo Tarmula[/caption]
Kas pole meil praegu veider aeg? 30 aastaga on elatustase 30 korda tõusnud, samas pole Eesti rahvas vist kunagi olnud nii lõhestunud kui praegu.
Erinevalt soomlastest suutsime me isegi Vabadussõjast välja tulla nii, et rahva hinge ei jäänud halvasti paranevat haava, aga nüüd… Me olime nii ühel meelel, et tahame Nõukogude Liidust välja, aga praegu tahab üks seltskond sinna tagasi ega põlga ära ühtki vahendit, et seda saavutada. Ei teagi, kas põhjuseks on pikka aega kestnud rahulik ja mõnus elu, aga tundub, et isegi sellest võib ära tüdineda ja tahaks vahelduseks mingit mäsu. Muidugi on praegust aega nimetatud ka hullude kuningate ajaks, aga see selleks. Vastukaaluks tahaks kuulda ka paremaid uudiseid, midagi sellist, mis aitaks jalad maha toetada ja uskuda, et pole hullu, kõik läheb veel hästi.
Mina olen igatahes alati arvanud, et Läänemaa, sealhulgas Haapsalu, on elamiseks üks väga eriline paik. Mitte lihtsalt sellepärast, et meie rannikuala on looduslikult kaunis piirkond, aga ka paljudel praktilistel põhjustel. Nagu näiteks, et siin elavad inimesed on pisut teistsugused kui sisemaal. Avatumad, meretuultele valla. Läänemaa pole küll saar, aga kuna siin on mitu korda rohkem mere- kui maismaapiiri, siis palju ei puudu. Täheldatud on näiteks sedagi, et läänlaste huumoritaju on teistsugune kui mujal Eestis. Kunagi ilmus selle tõestuseks pikk lugu Eesti Ekspressis. Läänlaste erk meel võib olla põhjustatud paljudest asjadest, muuhulgas sellest, et siinne rahvas on rohkem segatud tõugu, sest siit on üle käinud paljude maade meremehi, ja muidugi rootslased, kellega on siin külg külje kõrval sajandeid elatud. Tõepoolest, aegade jooksul on siin tehtud palju häid asju, mille üle võime uhked olla. 
Kadri Kerge: kriis kui kingitus
[caption id="attachment_285940" align="alignnone" width="2000"]
Kadri Kerge[/caption]
New Yorki saabusin esimest korda kaheksa aasta eest. Oli oktoobri viimane õhtu ja metropol võnkus halloween’i-pidustuste rütmis. Vana keldi püha all hallows’ eve ehk pühakutepäev on ameeriklaste seas üks populaarsemaid. Just siis vabanetakse oma igapäevasest maskist, et ümber kehastuda. Kes riietub unelmakangelaseks, kes elab pöörases rüüs välja oma salaihasid. Maskeerujad – miljonid inimesed mudilastest täiskasvanuteni – panevad fantaasiarikaste kostüümide planeerimisse kuudepikkuse pühendumise. Sarnase mastaabi ja ambitsiooniga pidustused olid mulle oma senisest kodulinnast Viinist tuttavad varasuvise eluballi kaudu. Ajaloolises raekojas peetakse igal aastal pompöösset pidudesarja, kuhu kogunevad linna tuhanded seiklusjanulised kodanikud. Samamoodi selleks, et kõige ekstravagantsemates kostüümides või tihti hoopis poolalasti, aga turvaliselt maskide taha peitudes end argipäevast distantseerida.
Töötasin parasjagu Coop Himmelb(l)au arhitektuuribüroos, kui selgus, et mu New Yorki lähetatud taotlus sai positiivse tagasiside ning Austriale tuleb joon alla tõmmata. Lõpetanud töönädala ühes riigis ja keeleruumis, suundusin Viini ülikoolielu viisaastakut sisaldava kohvriga teisele kontinendile ja linna ning alustasin esmaspäevast uut elu. New Yorgi esimesed kolm aastat möödusid seejärel arhitektuuribüroos Asymptote Architecture 10–12tunniste tööpäevadena seitse päeva nädalas. Elu kujunes üheks lõputult kulgevaks töövooks, mida struktureerisid magamispausid ning katkematusse projekteerimisse pikitud iga-aastased kümme puhkusepäeva. Tollest esimesest New Yorgi ametikohast „vabanesin” ootamatult ja äkki. Ühel reedel teatas ülemus tööaja lõppedes, et projekteerimist napib ning esmaspäeval pole vaja enam tulla.
Kadri Kerge[/caption]
New Yorki saabusin esimest korda kaheksa aasta eest. Oli oktoobri viimane õhtu ja metropol võnkus halloween’i-pidustuste rütmis. Vana keldi püha all hallows’ eve ehk pühakutepäev on ameeriklaste seas üks populaarsemaid. Just siis vabanetakse oma igapäevasest maskist, et ümber kehastuda. Kes riietub unelmakangelaseks, kes elab pöörases rüüs välja oma salaihasid. Maskeerujad – miljonid inimesed mudilastest täiskasvanuteni – panevad fantaasiarikaste kostüümide planeerimisse kuudepikkuse pühendumise. Sarnase mastaabi ja ambitsiooniga pidustused olid mulle oma senisest kodulinnast Viinist tuttavad varasuvise eluballi kaudu. Ajaloolises raekojas peetakse igal aastal pompöösset pidudesarja, kuhu kogunevad linna tuhanded seiklusjanulised kodanikud. Samamoodi selleks, et kõige ekstravagantsemates kostüümides või tihti hoopis poolalasti, aga turvaliselt maskide taha peitudes end argipäevast distantseerida.
Töötasin parasjagu Coop Himmelb(l)au arhitektuuribüroos, kui selgus, et mu New Yorki lähetatud taotlus sai positiivse tagasiside ning Austriale tuleb joon alla tõmmata. Lõpetanud töönädala ühes riigis ja keeleruumis, suundusin Viini ülikoolielu viisaastakut sisaldava kohvriga teisele kontinendile ja linna ning alustasin esmaspäevast uut elu. New Yorgi esimesed kolm aastat möödusid seejärel arhitektuuribüroos Asymptote Architecture 10–12tunniste tööpäevadena seitse päeva nädalas. Elu kujunes üheks lõputult kulgevaks töövooks, mida struktureerisid magamispausid ning katkematusse projekteerimisse pikitud iga-aastased kümme puhkusepäeva. Tollest esimesest New Yorgi ametikohast „vabanesin” ootamatult ja äkki. Ühel reedel teatas ülemus tööaja lõppedes, et projekteerimist napib ning esmaspäeval pole vaja enam tulla. 
