Lääne Elu

Põhikooli või gümnaasiumi lõpu lähenedes on ilmne, et paljudes peredes arutletakse tuleviku üle. Kuidas planeerida oma laste, aga miks mitte ka enda haridusteed selliselt, et tuleviku tööturul, olgu see siis kolme, viie või kümne aasta pärast, sattuda vajalike töötajate hulka? Teisisõnu – kuidas olla selliste oskuste ja teadmistega, mis võimaldavad hästi toime tulla ka tulevikus? Et nendele küsimustele vastata, tuleb esmalt aru saada, millistest oskustest me tuleviku võtmes üldse räägime ja milliseid töötajaid ennekõike vajatakse. Eelmisel aastal SA Kutsekoda tellimusel valminud uuringus „Eesti tööturg täna ja homme” öeldakse selgelt: „Tulevikus on vaja nutikaid töötajaid, kes oskavad tehnoloogiat eri elualadel kasutusele võtta, arendada, hooldada ja hallata. Suureneb ka inimestele teenuseid osutavate töötajate vajadus ning kahaneb selliste ametikohtade arv, kus täidetakse rutiinseid tööülesandeid, mida on lihtne tehnoloogiaga asendada”. Eriala- ja tehnoloogiaoskustele lisaks tuuakse esile k

Tulbi tunneb ära igaüks, ka täiesti aianduskauge inimene – muidugi juhul, kui sordiaretus pole vahepeal hirmsasti möllanud ja mõne erilise sordi õisi näiteks liilia- või pojengilaadseks moondanud. Tulpe on aga terve suur perekond, kuhu kuulub sadakond eri liiki tulpe, ja erinevaid, rohkem või vähem edevamaid, tuntud ja tundmatumaid sorte on olemas lausa kümne tuhande ringis. See kõige klassikalisem tulbi moodi tulp, mida lapsedki oma piltide peale joonistavad, on aga arvatavasti meie aedades kõige levinum, ja kõige kauem tuntud nn darvinhübriid, vana „taluaiatulp”. Kes ei teaks noid erepunaseid ja täiesti lollikindlaid „Apeldoorne” või kollaseid „Golden Apeldoorne”, mis ilma igasuguse hoolduseta elavad ja kasvavad sama koha peal aastakümneid, nii et pole häda midagi. Et see vana tulpide sordirühm on ülilihtne kasvatada, on arvatavasti ka põhjus, miks Eestis kõigepealt just need levima hakkasid: algul mõisaaedades, aga alates