Iga nelja aasta tagant muutub maailm veidi suuremaks. Vähemalt tundub nii.
Juunikuus, kui Tallinnas hakkab lõpuks soojaks minema ja terrassid täituvad esimeste päikesenautijatega, toimub midagi vaikset, kuid järjekindlat. Spordibaarid panevad ekraanid tööle. Kolleegid vahetavad kontoris grupikaarte. Sotsiaalmeedia täitub arvamusavalduste, ennustuste ja mõne kibeda kommentaariga selle kohta, miks Brasiilia või Prantsusmaa ikka veel favoriit peaks olema ning millised jalgpalli MM panused võiksid tänavu enim väärtust pakkuda. Rahvusvaheline jalgpall on kohal ja Eesti, hoolimata sellest, et koondis ise platsil ei ole, jälgib kõike.
Koondis, mida tasub jälgida
Eesti jalgpallikoondis pole kunagi kvalifitseerunud UEFA Euroopa meistrivõistlustele ega FIFA maailmameistrivõistlustele. See on fakt, mida iga eestlane teab. Aga ajalugu pole päris tühi. Euro 2012 kvalifikatsiooniturniiri play-off’i jõudmine – kui Eesti lõpetas oma alagrupis Itaalia järel teisena, jättes selja taha Serbia, Sloveenia ja Põhja-Iirimaa – on siiani üks neist hetkedest, millest paljud jalgpallisõbrad räägivad, nagu oleksid nad ise platsil olnud.
Rääkimata 2022.–2023. aasta UEFA Rahvuste liiga hooajast, kus D-liigas võit tõi kaasa koha Euro 2024 play-off’is. Kvalifikatsiooni ei tulnud, aga lootus elas. Ja lootus, isegi pooleldi õhust tehtud lootus, on koondise jälgimiseks piisav põhjus.
Statistika räägib oma keelt. Eesti kõigi aegade kõrgeim FIFA edetabelikoht (47. koht) saavutati just pärast seda ajaloolist Euro 2012 play-off’i jõudmist. Praegu on koondis 123. kohal, mis tähendab, et tee on pikk. Aga tee on olemas.
Lilleküla staadion 2001. aastal: müüt, mis elab edasi
On üks matš, mida eestlased ikka meenutavad. 2. juuni 2001. avati Tallinnas Lilleküla staadion ja esimene mäng oli MM-valikmäng Hollandi vastu. Täismaja. Atmosfäär, mida tol hetkel Eesti jalgpall polnud tundnud. Holland võitis, aga see polnud oluline.
See hetk näitas midagi, mida numbrid ei suuda mõõta: eestlased tahavad olla osa suurest mängust. Nad tahavad tunda staadioni atmosfääri, kuulda hümni ja elada kellelegi kaasa. Kui oma koondis platsil ei ole, tehakse seda välismaa meeskondade ja mängijatega, kelle karjäär nende tähelepanu on võitnud.
Kaks meest, kes tõid Eesti kaardile
Kui Eestis jalgpallist rääkida, tuleb paratamatult jutuks kaks nime: Mart Poom ja Ragnar Klavan.
Poom – pikk, kindlakäeline väravavaht – oli 1990. aastatel see mees, kes tõestas, et eestlane võib Premier League’is mängida. Derby County, Sunderland, Arsenal. Üle 200 mängu Inglismaa kõrgliigas. Ja see kuulus september 2003, kui ta lõi Sunderlandi eest värava oma endise klubi Derby County vastu – sellest räägitakse Eesti jalgpalliajaloos ikka ja jälle.
Klavan tuli järgmise põlvkonnana. Hollandi meistriliiga, Bundesliga, Liverpool – ja 2018. aastal Burnley vastu löödud 94. minuti värav, mis tegi temast esimese eestlase, kes Premier League’is skooris. 130 koondisemängu, seitse korda valitud Eesti parimaks jalgpalluriks. Detsembris 2024 teatas ta karjääri lõpetamisest ning avaldas soovi kandideerida Eesti Jalgpalli Liidu presidendiks.
Need kaks meest pole lihtsalt sportlased, nad on kultuurilised ankrud. Nende karjäär andis eestlastele põhjuse vaadata rahvusvahelist jalgpalli mitte ainult uudishimust, vaid ka omaenda loo osana.
Miks ekraan lahti läheb, isegi kui pilet on ostukorvis
Siin on aus vastus: rahvusvahelised suurturniirid, olgu selleks MM või EM, on lihtsalt hästi tehtud spordimängud. Ja hästi tehtud sport tõmbab ligi, hoolimata lipust.
Eesti on väike riik, aga väiksus ei tähenda passiivsust. Pigem tähendab see, et jälgitakse tähelepanelikult, missugune mäng toimib, missugune mängija areneb edasi, missugune klubi väärib austust. Eestlased on head sporditarbijad: kriitilised, informeeritud, lojaalsed, kuid mitte pimesi. Rahvusvahelise jalgpalli puhul on üks asi selge: see pakub igal suurturniiril just neid hetki, mida mäletatakse aastaid.
Eesti jalgpalli tulevik
Ragnar Klavan ütles pensionile minnes, et tema unistus on viia Eesti koondis FIFA edetabeli 50 parima sekka. Praegu on koondis 123. kohal – see on suur vahe, aga mitte võimatu. Klavan ise on hea näide sellest, kuidas karjääri saab ehitada samm-sammult, ilma et ükski tase oleks lõplik piir.
Eesti Jalgpalli Liit investeerib noortejalgpalli. Meistriliiga klubid esitlevad üha rohkem kodumaiseid talente. Naiste koondis saab järjest rohkem tähelepanu – eriti pärast seda, kui Eesti korraldas 2023. aastal UEFA naiste U-17 meistrivõistlused, mis tõid esile järgmise põlvkonna potentsiaali.
See ei tähenda, et järgmine MM-turniir on Eesti jaoks garanteeritud. Eesti ajaloos pole kunagi kvalifitseerutud. Aga iga sammuga, mille koondis teeb – iga valikmängu ja iga uue andeka mängijaga – kasvab ka põhjus pöörduda vaatamise kõrval lootuse poole.
Eesti sport on laiem kui üks pallimäng
Eesti on spordiriik, aga mitte jalgpalliriik. Vähemalt mitte veel. Suurimad rahvusvahelised saavutused on tulnud mujalt.
Korvpall on teine oluline valdkond. Koondis on kaks korda lõpetanud FIBA EuroBasketil viiendal kohal ja jõudnud aeg-ajalt suurturniiridele. Kergejõustikus on Eesti andnud maailmale selliseid nimesid nagu Erki Nool (kümnevõistluse maailmameister 1998), Andrus Värnik (odaviske maailmameister 2005) ja Gerd Kanter (kettaheite olümpiavõitja 2008). Ja muidugi Kristina Šmigun-Vähi murdmaasuusatamises.
Naiste sport väärib samuti eraldi äramärkimist. Tennis on toonud kaasa Kaia Kanepi – ühe Eesti rahvusvaheliselt tuntuma naissportlase, kes on mänginud regulaarselt Grand Slami turniiridel ja jõudnud mitmel suurturniiril kaugele. Ka teised Eesti naissportlased on viimastel aastatel rahvusvahelisel tasemel silma paistnud: näiteks Triin Kuusiku hiljutine esinemine Euroopa meistrivõistlustel näitas taas, et Eesti sportlased suudavad konkurentsis kaasa rääkida ka väljaspool suurimate spordialade tähelepanu.
Aga just jalgpallil on eriline võime tuua inimesed korraga sama ekraani ette. Isegi siis, kui oma koondis veel platsil ei ole.
Tähelepanu! Tegemist on hasartmängu reklaamiga. Hasartmäng pole sobiv viis rahaliste probleemide lahendamiseks. Tutvuge reeglitega ja käituge vastutustundlikult!