Oktoobri alguses tekitas märkimisväärset elevust uudis selle kohta, et suuremad Eestis tegutsevad pangad plaanivad luua ühtse sularahaautomaatide võrgu.
Maakeeli lahtiseletatuna tähendab see seda, et pangad leiavad konkursi kaudu ühe firma, kes hakkab neile osutama sularahaautomaadi teenust. Sel juhul on nimetul automaadil ükskõik, millise kohaliku panga logo on inimese pangakaardil, kui ta raha välja võtab.
Pankadest võib ühtpidi aru saada – sularahaautomaadi ülalpidamine on kallis, sest regulaarselt tuleb tegeleda riistvara ja turvaprobleemidega ning maksta elektri, valve ja automaadi täitmise kulude eest. Lisaks suureneb aasta-aastalt kaardimaksete arv ja väheneb sularahatehingute arv. Tõsi on ka see, et pankuri jaoks on sularahaautomaadis väljavõtmist ootav raha lihtsalt seisev raha.
Aga aru peab saama ka neist inimestest, kelle rahaga pank toimetab. Ärevuseks annab põhjust n-ö „Soome kogemus,“ kus analoogse süsteemi käivitamine tõi kaasa sularahaautomaatide arvu olulise vähenemise maapiirkondades. Sealne operaator sai töö käigus targaks – maapiirkondades on sularahaautomaate kallis paigaldada ja pidada. Soomes tegutseb nimelt pankade ühine sularahaautomaatide võrgustik, mis kannab kaubamärki Otto.
Inimesel on ükskõik, kas ta saab sularaha kätte automaadist, mis kuulub ühele pangale või hoopis pankade grupile. Kliendi jaoks on oluline, et ei halveneks teenuse kättesaadavus ja kvaliteet ning ei tõuseks tema hind.
Kuigi mitmed pangad on jaganud lubadusi, et tulevikus saab igast automaadist tasuta sularaha, ei pruugi see nii igavesti kesta. Pangaliit pole välistanud võimalust, et edaspidi seatakse piiranguid sularaha tasuta väljavõtmise kordadele. Kindlasti peab finantsinspektsioon õige tähelepanelikult jälgima kõiki kavandatavaid muudatusi ja andma neile ka õigusliku hinnangu.
Selleks, et kapital järjekordselt inimestest risti-põiki üle ei sõidaks, on vajalik, et ka konkurentsiamet hoiaks pankade poolt käivitatud protsessi oma kontrolli all. Konkurentsiseadusest tulenevalt saab konkurentsiamet pankade plaanitavale koostööle esitada teatud nõudeid ja veenduda kogu projekti seaduslikkuses.
Konkurentsiameti pädevuses on seada selged reeglid ja nõuda, kuidas sularahaautomaatide võrgustik peab Eestimaa geograafiliselt katma. Seepärast tegin koos oma paari kolleegiga riigikogust ka selleteemalise järelpärimise konkurentsiametile.
On hea meel tõdeda, et konkurentsiamet kinnitas oma vastuses, et ameti töötajad jälgivad käivitunud protsessi tähelepanelikult ja on valmis vajadusel sekkuma. See annab lootust, et me ei astu põhjanaabrite kombel reha otsa. Inimeste võimalused ei tohi halveneda.
Kalev Kotkas,
riigikogu liige, Sotsiaaldemokraatlik Erakond
Arvestades pankade kasumimarginaali meie, tavainimeste, rahadega opereerimise arvelt liigkasuvõtjana teenituga, panna neile kohustus teha igasse 50 inimesega asustatud punkti sularahaautomaat, mis teenindab tasuta sularaha väljavõtjaid ja sularaha pealepanijaid. Siis saame ka nautida oma raha eest midagist. Muidu hoia sundkorras raha pankas ja maksa veel oma raha kasutamise eest. Pealekauba on tihti automaadid rikkis ja pankades suured järjekorrad. Üldiselt oleks vaja ikkagi sularahas toimetada, jääks inimestele 5-20 protsenti OMA RAHA alles. Mõelgem selle peale. Pealekauba mugavus on ka midagi väärt. Kunagi ei tea, millal täis korviga kassa juurde saabudes suure järjekorra ära seismise järel saad hoobi silmade vahele sildiga: “Makseautomaat ei… Loe rohkem »