Reformierakonna rahastamisskandaal sai uue vindi peale, kui see nende loogika järgi oleks pidanud lõppema. Erakond ise keeras vindi üle. Kui avalikustatud ülekuulamisprotokollide valguses tänada eesti rahvast usalduse eest, mõjub see paremal juhul halva naljana. Nüüd aga on reformikatest (minu arvates veidi teenimatult) saanud avalikkuse silmis hullemad paariad kui keskerakondlastest. Ühiskond on lõhenenud nagu Keskerakonna pooldajate ja vastaste puhul ning lõhe üha kasvab.
Suuresti ei tekita rahva viha mitte rahastamine, vaid erakonnajuhtide suhtlusstrateegia.
See on tankistrateegia, mis on Reformierakonnale seni mitu suurt võitu toonud. Mäletate pronkssõduri teisaldamist? Kui teised pidasid pikki ja tuliseid arutelusid, kuidas seda teha, ütlesid reformikad: meie ajame selle asja korda. Ei selgitanud ette, kuidas. Ei kujundanud ühiskonnas üksmeelt. Aga tegid ära. Ja said eestlastelt tänuks enneolematu mandaadi. Mida venelased tundsid, meid eriti ei vaevanud.
Nii on Reformierakond ka edasi käitunud. Seavad eesmärgi ja pürivad selle poole vahendeid valimata, nõu küsimata, sest just nii jõuab kõige kindlamalt eesmärgile.
Nüüd on eesmärgiks vist partei ühtsus ja sisemine tugevus. Ainult et seekord ei tunne ennast kõrvalejäetuna mitte Eesti venelased, vaid suurem osa Eesti ühiskonnast.
