Tänases lehes on lugu, kuidas ajakirjanikuks õppinud ja Tartu Pereraadios peatoimetajana töötav naine sattus mitmeks suveks Haapsallu puhkama. Ta võrdles siin nähtud idülli Narvas kogetuga, aga ei jäänud, käed rüpes, halama. Ta rääkis inimestega, leidis mõttekaaslasi ja abistajaid, nii et selle nädala jooksul võis 13 last Narvast kogeda Haapsalus sedasama harmooniat ja osavõtlikkust, mis oli liigutanud Mare Pihlakut ja julgustanud teda tegutsema.
Mare Pihlak ütleb oma loos, et südamesilmadega nähtu ei unune. Pihlak usub, et neile venekeelses linnas elavaile lastele ei ole võimalik tulevikus kõnelda rahvustevahelisest mittemõistmisest, sest nemad on ise kogenud vastupidist. Armastuse teod kasvatavad armastust, kõlab tema kreedo.
Kui Mare Pihlak kiidab haapsallaste abivalmidust, siis selle paneb kohe uuesti proovile tänase lehe esiküljelugu tublist ja hakkajast koolipoisist, kes tahab minna vahetusõpilaseks Hollandisse, aga selleks on tal puudu veel 2250 eurot.
Muidugi võib öelda, et mis ta tikub sinna, kui endal raha pole, aga miks peaks õpilasvahetus olema üksnes rikaste perede privileeg, kui meie keskel on ju ometi häid inimesi, kes saavad ja tahavad üksteist aidata. Armastusega armastust kasvatada.
