0

Narva lapsed õppisid Haapsalus Eestit tundma

Riina Tobias

Riina Tobias

riina.tobias@gmail.com

Sööjate hinnang Samaaria misjoni koka Ene Pavlovski töö kohta: nii maitsvat toitu ei ole neile keegi kunagi valmistanud. Foto: Arvo Tarmula
Sööjate hinnang Samaaria misjoni koka Ene Pavlovski töö kohta: nii maitsvat toitu ei ole neile keegi kunagi valmistanud. Foto: Arvo Tarmula

Miks ainult üks nädal, mitte kaks? Miks mitte terve kuu?

Neile küsimustele pidin vastama esmaspäeva õhtupoolikul käratsevas lasteparves teel piiskopilinnuse mänguväljakult Haapsalu luteri koguduse Jaanimajja Jaani kiriku kõrval.

Vastata oli lihtne ja keeruline. Nädal Haapsalus on Narva ühiselamu lastele mitme hea inimese ühisel jõul tehtud kingitus. Enamaks lihtsalt ei jagunud ja üks nädal on kindlasti palju parem kui mitte midagi.

Lapsed on selgitusega päri. Mõte, et kellelgi teisel on puhkus Haapsalus võimalik kuuks, kaheks või et hoopistükkis elataksegi niisuguste suvemõnude keskel — selline mõte ei kerkinud kordagi üles.

Vastupidi. Homme otsa saavast nädalast osatakse väga lugu pidada. Osatakse siiralt tänulik olla ja seda aega nautida. Kõike seda olen Narva laste puhul kogenud nendega iga päev koos olles. Nii mere ääres kui ka Iloni Imedemaal. Nii ühises lõunalauas kui ka mänguväljakul. Nii päevast kokkuvõtet tehes kui ka sellele hommikul vastu minnes.

Narva lapsed Haapsalus?

Kindlasti poleks selles midagi tavatut — puhkuste ajal inimesed ikka liiguvad. Sõidetakse Eesti piirest palju kaugemalegi. Perega veedetud kvaliteetajast räägitakse üha rohkem. Kui aga polegi peret? Kui ei ole raha reisi ette võtta?

See pole sugugi nii väheste mure, kui sooviks. Sel nädalal Haapsalut väisavate Narva lastega kahjuks just nii ongi. 13 tüdrukul–poisil vanuses 7–14 aastat oli õnn oma igapäevaelu argirutiinist koos kahe kasvatajaga korraks välja saada. Ehkki neile on kauni puhkepaigana lähedal pika liivarannaga Narva–Jõesuu, erineb Eesti läänerannik millegi poolest oluliselt.

Paralepa soe vesi on õige vastus, aga siiski mitte see, mida silmas pean. Vene keelt kõnelevate inimeste ülekaal Kirde–Eestis pole kellelegi uudis. Aga et 64 000 elanikuga Narvas on eesti keelt emakeelena kõnelejaid alla 4%, võiks meid küll mõtlema panna, enne kui järjekordse süüdistuse „miks nad siis ei viitsi eesti keelt ära õppida” lendu laseme.

Piirist ja elust piirilinnas

Vene kolleegidel Narvas külas käies kogen alati kummalist tunnet, et ehkki riigipiirini on veel kilomeetreid, lõpeb Eesti siiski enne meie suuruselt kolmanda linna silti.

Ida–Virumaa suurima töötuse piirkonnana on üldteada. Aasta tagasi piirilinnas toimunud ümarlaual nenditi, et Narva töötus on naise nägu.

Naised, tavaliselt haritumad ja rohkem ümberõpet saanud, on ometi pere ja lastega seotud, neil on vähem suhtlemis– ja liikumisvõimalusi. Kui Narva mehed on valmis töötama mis tahes Eesti nurgas, siis naistel on tihtipeale raske leida tööd isegi Ida–Virumaa piires, tõdeti toona ümarlaual.

Laias laastus ei ole Narvas aastaga palju muutunud. Kreenholmi sulgemist käsitlesid kohalikud inimesed katastroofina. Kahetsusväärselt ei paista armetu reaalsus kaugele nii selgesti kätte, kui see on tunnetatav kohapeal.

Linnas on kaheksa suurt, umbes 180 toaga ühiselamut, igaühes elab sadu inimesi. Ühes niisuguses ühiselamus elavad lapsed ongi praegu Haapsalus.

Igaühel neist on oma, enamasti karm lugu. Vanem või vanemad, kui nad on juhtumisi mõlemad olemas, on töötud. Endised või halvemal juhul tänased sõltlased. Toimetulekuraskused on nende elukorralduse igapäevane osa.

Kõik see kokku ongi keskkond, milles need lapsed aasta ringi elavad. Kas neil, nagu kõikidel teistelgi lastel maamuna peal, on õigus näha ja kogeda midagi paremat? Usun, et oleme kõik ühel meelel — on!

Haapsalu võlu

Mul on olnud õnne kolmandat suve Haapsalus peatuda. Siinne väikelinna tempo ja vahemaad, rahu ja vaikus, meri ja selle juurde kuuluv on sisemaa inimesele kosutav avastus.

Veel suurem ja meeldivam avastus olid siinsed inimesed. Avatud ja siirad juhuslikes kohtumistes — turul, kaupluses, kirikus, kus iganes. Abivalmid ja südamlikud eelkõige naabruskonnas, aga ka kohalikus haiglas.

Mu senine kogemus on kantud vaid positiivsest. Mõtteni, et seda kõike ei ole õigus hoida endale, et seda peab jagama, oli lühike maa. Et Narva—kogemus on olnud vastupidine, oli selge, mis suunas siinset head hingamist tuleks liigutada.

Mõte lastelaagrist tekkis ühiselt koos Narva ühiselamus vabatahtlikuna lastetööd tegeva Nina Jakovlevaga. Temaga on praeguse grupiga kaasas ka teine täiskasvanu, ühiselamu komandant Galina Lajeva. Naistel ei jagu ka kahe peale kokku sõnu Haapsalu võlu kirjeldamiseks.

Avastamist väärivat on igal sammul Valge Daami loost kuni Tšaikovski pingini. Promenaad ja roosiklumpide ilu kuursaali juures oskavad ka lapsed hinnata, rääkimata mänguväljakutest või Iloni Imedemaast. Palju rõõmu on merest ja veekeskusest.

Tänu ei mahu sõnadesse

Miks ainult nädal, kahetsevad kõik siiralt. Heade inimeste heade tegudeta poleks aga ka seda nädalat.

Kirikutöö tegijana lähetasin kirjad abipalvega kõigepealt Läänemaa vaimulikele. Paneme õla alla, vastas esimesena Samaaria Eesti misjoni tegevjuht Toomas Vallimäe.

Samaaria Eesti Misjonist sai laagri suurtoetaja, neilt saame lõunasöögid. Samaaria koka Ene Pavlovski kohta ütlevad suured ja väikesed laagrilised ühest suust: kullatükk. Pilti, kuidas frikadellisupi portsust sai kaks ja mõne väikese sööja jaoks koguni kolm taldrikutäit, ei saa sõnadesse panna.

Sööjad tunnistavad, et nii maitsvat toitu ei ole neile keegi kunagi valmistanud. Kui juba supp sellise kiituse sai, on liigne lisada, et kõiki teisi toite hindasid lapsed ülivõrdes.

Iloni Imedemaa tegevjuht Ege Paju oli teine, kes meie pöördumisele vastas. Priipääsmega sissepääs teemaparki, lisaks pühapäevane etendus. See kõik oli väga tuntav toetus lastele, sest mitte kõigil polnud isegi viit eurot taskuraha laagrisse kaasa võtta.

Veepargi sooduspääse, Läänemaa muuseumi lahked giidid, tädi Lia Salumäe orelimäng, mänguväljakud ja meri — kõik kokku on üks suurepärane tegevustest tulvil nädal.

Täiskasvanuile tähtsaima, laagrirahva majutamise tegid Haapsalu luteri koguduse Jaanimajas võimalikuks kaks kogudust: elukoha andis Püha Johannese kogudus, madratsiabi tuli Ridala pastoraadist.

Haapsalu toidupank ja Tabiita misjon toetasid toiduainetega. Ei oleks saanud lõunasööki kohale tuua Kaitseliidu Lääne maleva antud suurte termosteta jne, jne, jne.

Laagri peamiste kulude katjana tuleb tänada Eesti–Hollandi heategevusfondi Päikeselill ja selle tegevjuhti Piet Boerefijenit. Laste sõit Narvast Haapsallu ja koju tagasi moodustab lõviosa eelarvest.

Abivalmis ja vastutulelikke inimesi, kellele narvakad siiralt aitäh ütlevad, on veel.

Südamesilmadega nähtu

Armastuse teod kasvatavad armastust. Usun siiralt, et neile, Eestis vene keele ruumis elavaile lastele ei ole võimalik tulevikus kõnelda rahvustevahelisest mittemõistmisest. Nemad on ise kogenud vastupidist. Kui eelnev kõlaski lennukalt, siis Nina ja Galja leiavad iga päev lihtsaid õpetlikke hetki.

Laste viigis supeldes ujub lähedale üksik pardipoeg. Uskumatu, aga pardiema on ta kaotanud. Pardipoeg rabeleb siia–sinna ja näide sõnakuulmatu lapse hättasattumisest on kõikide silme all.

Aafrika rannas suursuguselt tatsuva luige hoiatav olek kõneleb lastele oma peret kaitsvate vanemate kohustustest jne. Pereväärtuste avastamine on aga neile Narvast päris ühiselamulastele niisama vajalik kui nädal keelekümblust.

Mare Pihlak,
haapsallase abikaasa,
Tartu Pereraadio peatoimetaja

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz