Viimastel nädalatel on sündinud asju, mis kohe kindlasti noorte jalgpalli, ega ka noortespordi juurde üldse ei tohiks kuuluda.
Kolm nädalat tagasi juhtus ühes Eesti noorte jalgpalli meistrivõistluste mängus nii, et jalgpallist oli asi väga kaugel. Kui toorutsemine ja vastase jalaga löömine viib noore inimese jalaluumurruga haiglasse, siis ei ole see enam sport. Verbaalne vägivald ei tundugi selles kontekstis enam midagi erilist.
Ilmselt oleme jõudnud sellisesse faasi ühiskonnas ja spordis sellepärast, et väga selgelt on esikohale seatud soov kiirelt tulemus saavutada. Tihti unustatakse ära lapse tähtsaim vajadus: turvaline lapsepõlv.
Kui tulemust soovitakse saavutada ükskõik ms vahenditega ja sellele aitavad kaasa ka raevus lapsevanemad väljaku kõrval, siis peab kiiresti midagi tegema ja sellele tähelepanu juhtima.
Väärt algatusega tuli kohe pärast koledat jalgpallimäng
