Lääneranna koolide kaitseks on allkirja andnud üle tuhande elaniku, ollakse valmis õpetajatele kasvõi ise palka maksma, et koole säilitada.
Kõmsi kooli fuajees võttis Lääne Elu 8. märtsil vastu 2. klassi õpilane Leek Linnupõld, kommikarp käes – iga tulija sai naistepäeval šokolaaditüki põske. Leegi vanemad kolisid Tallinnast Kuke külla, üheks põhjuseks väike kuueklassiline algkool, kus lapsed saaksid käia.
Nüüd ähvardab kooli Lääneranna vallavalitsuse kavandatav koolivõrgu reform kärpida kõik valla 9-klassilised koolid 6- ja 6-klassilised 4-klassilisteks. Viimane tähendab, et alghariduse saamiseks tuleks Leegil käia kahes koolis – esimesed neli klassi Kõmsil, järgmised kaks 25 kilomeetri kaugusel Lihulas. Leegi vanemad pole ainsad, kes kooli pärast linnast maale tulid. „Kui 5.–6. klass ära kaovad, kas siis enam tullakse?” ütles Kõmsi koolijuht Pille Saatmäe. Kas 5.–6. klassi sulgemine tähendaks, et maalt hoopis lahkutakse? „Jah, muidugi nad lähevad,” ütles Saatmäe pärast pikka vaikust, tavapärasest napisõnalisem ja väga tõsine. Kui palju õpetajaid kaotaks töö? „Ma ei taha sellele mõelda,” ütles Saatmäe.
Hea uudis on see, et vähemalt sellest sügisest vallajuhtide napakas koolide kohitsemise mõte ei rakendu. 24.märtsi volikogu istungile, mis oleks viimane, kus seaduse kohaelt jõutaks vastav otsus vastu võtta, on ainus tähtajaliselt laekunud eelnõu EKRE oma ja selle sisuks säilitada olemasolev koolivõrk vähemalt aastani 2028.
No ilmselt karjutakse EKRE eelnõu küll maha – aga peaasi, et seekord mingeid tegevusi järgneda ei saa. Vähemal aasta on järgmise korrani, ja aasta on täitsa pikk aeg. Jõuab vahepeal igasuguseid asju juhtuda.
Siin polegi millestki rääkida. Ainult loo pealkiri on natuke mööda. Mõiste “reform” käib asjade kohta, tänu millele muutub miski paremaks kui enne. Kui aga asjad muutuvad senisest palju halvemaks, tuleb kasutada muid, sobivamaid väljendeid. “Rumalus” on neist ehk kõige viisakam, mis pähe kargab.
Ja rumalusega tulebki võidelda.
Vägisi tekib küsimusi:
Mida küll võis tulevikult oodata läänerandlane, kes valimistel usaldas enda ja oma laste elu-olu üle otsustamise taas nendesamade jõumeeste kätte, kes juba esimesel Lääneranna-ringil olid avalikult ja häbenemata näidanud, milline on nende suhtumine pehmetesse väärtustesse?
Kas loodeti, et harras mälestus postuumsest aukodanikust on kõvad mehed meelemuutuse teele viinud?
Vahest usuti, et volikogu esimehe süütuse presumptsiooni taga terendab helge haridusmaastik, mille paistel saavad kui võluväel lapitud ka augud valla rahakotis? Või…mis juhtus?
Mida õieti usub, loodab ja armastab läänerandlane, mida kardab, austab või kalliks peab, mida hoida tahab ja tahta teab?
Ei taha halvasti öelda, aga mul tekib tunne, et valimas käinud ei tahtnudki (vaatamata valimisliidu imele) terviklikult toimivat Lääneranna valda, vaid olukorda, kus on üks SUUUUR LIHULA ja siis veel mingisugused lollid maakad selle ümber, kes on lihtsalt risuks kaelas.
Aga tulevaste kriminaalide suhtes on mul usk Eesti kohtusüsteemi heasse toimimisse. Ükskord saavad otsa ka need vingerdamised.
*edit: vastavalt valimisliidu nimele