Haapsalust räägitakse pidevalt kui kuurortlinnast, mille südame paneb tuksuma turismimajandus. Peaaegu iga linna finantsilist käekäiku puudutava loo juures rõhutatakse, kui olulised on mudalinna jaoks suvehooajal saabuvad turistide hordid, kes täidavad kohalike ettevõtjate taskud peamiselt kolme suvekuu jooksul.
Tõsi, aeg-ajalt tõstab keegi manitsevalt sõrme tuletamaks meelde, et majandus püsib püsti siiski veidi tugevamatel alustaladel, milleks on töötlev tööstus ja põllumajandus. Need mõlemad on statistikaameti andmetel koroonaviiruse tekitatud kaose tõttu kõvasti pihta saanud. Töötlevas tööstuses langes palk selle aasta teises kvartalis 8,6 protsenti ja põllumajanduses 9,6 protsenti.
Täpselt sama palju kukkus keskmine palk Lääne maakonnas võrreldes aastataguse ajaga. See langus viis Lääne maakonna vähemalt ühes edetabelis Eestis esikohale, kahjuks negatiivses mõttes.
Et selle languse olulisus üheselt arusaadav oleks, olgu selgitatud, et statistikaamet on arvesse võtnud ka töötukassa kaudu makstud palgatoetust, mille puhul tööandja palgakulu töötaja kohta oli kolme kuu jooksul 150 eurot kuus. Seega on palgalangus vägagi reaalne, mitte vaid statistiline.
See on ühe ääremaise maakonna jaoks vägagi valus reaalsus, sest mingil põhjusel on meie majandus naabrite omast nõrgem ja kergemini haavatav. Et siin Läänemere kaldal pole piimajõgesid ega pudrumägesid ja suurte tõmbekeskustega võrdseid võimalusi, on teada juba aastaid ja inimesed on sellega omamoodi leppinud. Ei tasu siiski unustada, et Lääne maakond kaotab igal aastal sadakond inimest, mõnel aastal rohkem, teisel vähem. Eks räägib seegi oma keelt. Need, kes ei leia siin südamelähedast ja väärika tasuga tööd, ei pruugi vaid heinamaa ja päikesepaiste pärast kodumaile jääda, kõigist ei saa ka eraettevõtjaid ega peagi. Nad lihtsalt lahkuvad.
Oli kahetoaline korter,suvila ,kaater ja Žiguli. Ja tagasi neid aegu ei igatse!
hirmsal vene ajal olid tehased, kus inimesed said töötada. Seal oli korraik söökla soodsate toitudega, buss, mis viis tööle, mõnes kombinaadis oli isegi oma hambaarst.Ja veel anti töölistele kortereid,kus elada. Ja praegu ? Ei kiida seda aega heaks, kuid üdini halb see ka polnud…..
K.S kirjutab “Ah, mis norutad. Mine jaluta muuseumites, joo mõni kohvi Müüriääres ….”Pole need kohvikud ja muuseumid Haapsallaste jäoks oma hinnatasemega -väike tassike maksab poole kilo kohvi hinna ja pealegi.
Keegi ei taha või ei julge tunnistada,et 40 aastat tagasi olid elu tunduvalt igas mõttes turvalisem ja see toit mida siis poodides müüdi oli kvaliteetsem.
Ka lihtsale inimesele oli mõned korrad kuus Paralepa restoranis taskukohane aega viita.
Kas juba meelest läinud, kuidas 40 aastat tagasi oli poes saadaval vaid paar-kolm sortimenti põhitoiduaineid ning sedagi teatud kellaaegadel. Hilinejale jäid tühjad letid.
Turvalisem??? Lasnamäel pimedas väljas ei käidud. Peksa võis saada ka Haapsalus. Ärandatud autodest loeti hommikuti raadios ette pikk nimekiri. Tõsi, kihutajaid oli vähem, kuid seda peamiselt kehvade autode ja bensiinidefitsiidi tõttu.
Restoranide uste taga olid õhtuti pikad järjekorrad. Uksehoidjad teenisid pistisevõtmisega terveid varandusi.
kui me nõukogude okupatsiooni tingimustes ise kala töötlesime , rõivaid õmblesime, leiba küpsetasime, vorsti tegime, nüüd eurookupatsiooni tingimustes on see kõik nagu halb unenägu, ise pole vaja midagi teha, kõik tuuakse kandikul kätte, kui vaid seda raha oleks.
Ah, mis norutad. Mine jaluta muuseumites, joo mõni kohvi Müüriääres või mine randa(seda saab ka ilma rahata teha)… Kuurortlinn ikkagi….