Toiduarvustus: Kärmesse Küülikusse võib julgesti tuua kaugeid külalisi

Kärme Küülik. Arhiiv

Endine presidendiproua Evelin Ilves on öelnud, et ainuüksi Kärme Küüliku pärast tasuks Haapsallu tulla, ja selles on talle raske vastu vaielda.

Restorani Facebooki leht on täis vaid kiitvaid kommentaare ja ka isiklik kogemus ütleb, et kui sõbrad või sugulased Haapsallu külla tulevad, on külaskäik Kärmesse Küülikusse programmi peaaegu kohustuslik osa.

Näiteks kui möödunud talvel otsustasid endised kolleegid tulla Marimetsa rabasse matkama ja pärast Haapsallu sööma, siis küsimus, kuhu täpsemalt, lahenes kiiresti ja konsensuslikult – ilmselge, et Kärmesse Küülikusse. Tädi oma perega otsustas külla tulla. Kuhu sööma minna? Taas on esimene valik Kärme Küülik.

Sel viimati mainitud korral jäi meil Kärmes Küülikus paraku käimata, kuid puhtalt oma rumalusest. Päikesepaistelise ilmaga ei olnud terrassil lihtsalt ruumi ning meil ei olnud ka taipu varem endale laud reserveerida. Kui vend sedapuhku külla tuli, ei korranud me sama viga ning kohapeale jõudes oli meid ootamas väike õdus laud täpselt akna all.

Sellest hoolimata, et kõik lauad olid täis ja rahvast palju, ei ole teenindusele mitte midagi ette heita. Kuna vend oli kohale jõudnud viis minutit varem, ootasid menüüd mind juba laual ning ei läinud ka kaua, kui teenindaja tuli tellimust võtma.

Seni olen mina olnud üks neist, kelle meelest võrdub Kärme Küülik eelkõige suurepäraste pitsadega, mis valmivad spetsiaalses puuküttega pitsaahjus. Kuna aga pitsat on saanud süüa juba küll ja rohkem ning saab kahtlemata ka edaspidi, otsustasin seekord valida söögiks midagi uut ja põnevat.

Olles juba varem arvutis menüüga tutvunud, oli pearoa valik kiire ja lihtne. Risotto nero kaheksajalgadega. Kuigi elukaaslane on mul kokandushuviga, kahtlen ma, kas me kodus midagi sellist niipea tegema hakkame. Ka vend loobus seekord pitsast ja valis menüüst eelroaks tomatisupi mozzarella’ga ning pearoaks küülikuprae spargliga.

Nii tomatisupp kui ka küülik said hindeks üheksa punkti kümnest. „Supp oleks võinud minu maitse kohaselt võib-olla natuke teravam olla ja küülik vähem soolane, aga tegelikult ma lihtsalt ei julge kunagi kuskil täispunkte anda,” kommenteeris vend ja möönis, et tegelikult on kõik täiesti suurepärane.

Minu eelroaks olnud kitsepiima toorjuustuga peedi-carpaccio oli täpselt see, mis ta olema pidi, kuid kui vaatasin hiljem kõrvallaual taldrikut põlevate krevetisabadega, kraapis hinge väike kahetsus, et ehk oleks pidanud ka ise tellima midagi veidi põnevamat.

Kiidulaul kisub nüüd juba veidi piinlikuks, kuid ka risoto kohta ei ole öelda ühtegi halba sõna. Kui mitmes söögikohas võib risoto pähe saada taldrikule suvalist riisirooga, siis see risoto oli täpselt selline mõnusalt pehme ja kreemjas, nagu üks risoto olema peab. Põneva musta värvuse annab sellele konkreetsele risotole kalmaaritint. Mereannisõpradele võib seda toitu kõhkluseta soovitada. Kõrvale klaasike Primitivot ja midagi enamat ei olegi õnneks vaja. Kuna tegemist oli siiski lõunaaja ja ühele meist ka tööpäevaga, peab pakutavaisse veinidesse põhjalikum süüvimine kahjuks jääma ootama mõnda järgmist korda.

Kui pearoad otsa said, ei olnud meil kummalgi enam kõhus sentimeetritki ruumi ning magustoidust olime sunnitud loobuma ja piirdusime vaid kohviga. Maiasmokkadele on see alati kurb hetk.

Kärme Küülik tähistas muuseas sel nädalal oma kolmandat sünnipäeva Haapsalus. Palju õnne ja jaksu!