Leopold Lepp: Lääne–Nigula vapp võiks rääkida kohalugu

Vapindus või peenema nimega heraldika on konservatiivne kunstiala, kus mõistuspärane reeglistik on tihtipeale allutatud ilule. See kütab üles kirgi ja põhjustab ideaalkujutelmade purunemisi, vahel ka häbi valesti valitud sümboolika pärast.

Heraldikas on tähtis nii värvide valik kui ka elementide paigutus, dekoratiivsus ja omavaheline suhestatus.

Juba klassikaks on saanud vaidlus meie riigivapi kolme kõhna leopardi üle. Miks nad riigi loomisel jäid sellisteks, nagu sajandeid püsinud Eesti kubermangul, seletub traditsiooni hoidmisest ja konservatismist vapinduses.

Näiteks ei sobi vapile panna televiisorit, ehkki antud omavalitsuses võib olla suur teleritootmise tehas.

Tahaksin natuke kriitikat teha ja soovitusi jagada hiljuti avalikkusele esitatud kolme ühisvalla — Lääne–Nigula — vapikavandi kohta.
Variant 1: Nelja lehega ristikhein

Neljalehelise ristikheina sees on nelikant–täht.

Selle sümboolika populaarsust tuleb otsida viktoriaan­likelt õnnitluskaartidelt, kus notsu hoiab ðampanjapudelit, hobuserauda ja neljalehelist ristikut.

Vallarahva sammumine õnnetähe all helgesse tulevikku võib pikapeale muutuda tüütuks. Tüütu on ka tähe sarnasus NATO ja ristikheina sarnasus Iiri Shamrock–sümboolikaga. Tekib küsimus, miks Püha Nikolausele (ehk Lääne–Nigula sümbolpühakule) omistatakse Püha Patricu atribuuti?
Variant 2: Mälestust kolmest endisest vallast

Kaldpalgiga risti asetsevad endiste valdade sümbol–elemendid. Muidu tugeva kujunduse nõrk koht on, et pole arvestatud disainielementide omavahelise sugulusega.

Teisisõnu: viljapea ei vasta ristile ja rattale ning selline detailirikkus läheb vapi vähendades kaduma. Näiteks võiks tuua rinnamärgi.

Küsimusi tekitab ka kaldpalgi tähendus kujunduses.
Kavand 3: Laanelill punasel taustal

Kolmiklille kohta valgetäpilisel punasel taustal on humoorikas, kuid kujunduselemendid on kahjuks otsitud ja üldmulje meenutab kuivainepurkide disaini.

Heraldikas on kahjuks nii, et mõned lubatud värvid on ennast mitmesuguste kultuurikäsitluste tules määrida lasknud. Nii peame valget allaandmise värviks, punast kommunistide, kollast allakäinud moraaliga isikute, sinist sinivereliste, musta mereröövlite, rohelist islamistide värvideks.

Rohelise värvi populaarsus on rahva teadvusse kinnistunud 1920. aastate lõpus hoogu saanud põllumeeste kogude liikumisest, mil iga natukese aja tagant raporteeriti, et selle ja selle küla põllumehed on ühinenud rohelise lipu alla.

Kahjuks mõjuvad roheline ja kuldne — värvid, mida põllumajanduspiirkonnad tihti eelistavad — võrdlemisi surutud värvidena.

Järjekindla omakultuurist lähtuva sümboolika kasutamise näitena võiks tuua Mulgimaa valdasid, kes kasutavad lippudel julgelt musta tausta.
Peaasi, et oleks oma

Mida soovitada Lääne–Nigula vapi kujunduselementide valikul?

Lähtuda võiks sajanditepikkusest traditsioonist ehk kirikule nime andnud pühakust või lähtuda tugevast isikupärasest legendist või kohamuistendist. Üle tuleb olla sellest, kas kujunduselement on praegu moes ja aktuaalne või on ta teistele naeruväärne. Tähtis on, et ta oleks oma.

Leopold Lepp