Täna möödub sada aastat Gunnar Ollo sünnist. Juba eluajal peeti teda Haapsalu legendiks. Veidi küll omamoodi, aga legendiks ikkagi.
„Kas suitsu on?”
Gunnar oli jõudnud minuni ja tavaliselt selliste sõnadega ta tuttavaid kõnetaski. Tere asemel või sedasi. „Tead, mul pole täna endalgi.”
Konutasime vaikides ja kõrvu seistes Okase muuseumi ees. Oktoobriõhtu oli tuuline, vaatasime tuima pilguga vihmas ligunevat Karja tänavat. Gunnar müksas mind ja nägin ta sõrmede vahel kahte sigaretti, millest ta ühe mulle ulatas.
Tõmbasime mõned mahvid ja siis asutas ta ennast minekule. Kõrvaltänavast ilmusid lärmakad noorsandid, kes olid ilmselt tujutõstmise eliksiiri pruukinud.
„Oo, Gunnar! Räägi juttu kah.”
Seltskond lootis endid tema kulul lõbustada, nagu see mõningatel kombeks oli. Ullikestega saab ju ikka nalja.
Gunnar seisatus, heitis kiire ja samas tülpinud altkulmupilgu tülitajate poole ja lausus siis sõnu rõhutades: „Kõik jutud on räägitud.”
Noorsandid seisid pettunult, et ei saanudki nalja. Gunnar tatsus aga edasi, veetorn
