Kõikvõimalike hoiatusi tuleb aknast ja uksest: politsei tuletab meelde, et autos tuleb kinnitada turvavöö, sõita kaine peaga ja kinni pidada piirkiirusest; päästeamet kutsub üles purjus sõpra mitte vette lubama ja manitseb veekogule minnes kandma päästvesti. Ennetussõnumid ja hoiatused kipuvad aga ühest kõrvast sisse ja teisest välja minema, sest enamik meist mõtleb, et ega minuga ju midagi ei juhtu.
Paraku pole ilmselt ükski päästevestita paadist vette kukkunu ja uppunu läinud merele mõttega hukka saada, nagu pole ka keegi, kes tundmatus kohas pea ees vette hüpates kaelalüli murdnud, seda teinud sooviga ratastooli jääda. Ka purjuspäi rooli istudes või gaasipedaali põhja vajutades ei tehta seda mõttega ennast või kaasreisijat vigaseks sõita. Kui päästevesti mittekandmine, tundmatus kohas vette hüppamine või turvavöö kinnitamata jätmine puudutab inimest ennast (muidugi ka lähedasi, kellele see muret ja leina kaasa toob), siis näiteks purjuspäi rooli istudes või kihutades võib ohvriks langeda ka mõni juhuslik inimene.
Tulekahjud, eriti maastikutulekahjud, puudutavad sageli aga päris paljusid inimesi. Praegusel kuival ajal piisab üsna vähesest, et katastroof esile kutsuda: üks mahavisatud suitsukoni, grillist või lõkkest lendu läinud säde – ja ongi käes sadu inimesi nädalateks rakkesse panev õnnetus. Ehe näide on praegune paarisajale hektarile kandunud Vikipalu metsapõleng, kus tuli on nüüdseks küll pidama saadud, kuid seda, kui kaua järelkustutus veel aega võib võtta, ei oska keegi ennustada.
Kõigele sellele mõeldes tasub tänavu päästeameti hoiatusi kuulda võtta ja selle asemel, et üritada küla uhkeimat jaanilõket teha, leppida tunduvalt väiksemaga. Või jätaks sel aastal üldse lõkke tegemata – oleks vahelduseks üks teismoodi jaanipäev.
