Omamoodi katse on kirjutada aastast ilma kindlaid viit tähte ja kaht numbrit mainimata. Isegi kui neid kordagi välja ei kirjuta, tiksuvad nad taustal segamatult edasi, värvides kogu aasta enda valitud toonidesse.
Olen tänavu vahepeal kahetsusega mõelnud sellele, kuidas võtsin eelmise aasta vahetumise vastu rahulikult suurtest massidest eemal. Aasta tagasi plaane tehes rääkisin kerge põlgusega ülerahvastatud pidudest, kuhu kõik üritavad end kella poole ühe paiku sisse pressida, ning massidest linnade keskväljakutel ja jõulukuuse all. Kuidas tahaksin nüüd viskuda inimeste keskele ilma neid kartmata ja ka nende pärast kartmata, olgu see kas või toidupoes kellegagi samal ajal kõrvuti riiulist leiba võttes.
Seosetu miks, pole mõtet kirjutada. Ja ega sealt pole kunagi midagi targemat tulnudki. Kahjuks.
Ma pole kunagi tahtnud suure rahvamassiga uut aastat tähistada. Üks aasta sai käidud ja päris jube oli. Noored neiud tulevad vastu shampuse pudelid käes ja aga kummutavad kõrist alla seda solki.
Sõnu palju, kuid mõte puudub.