0

Silvia Urgas: olukorrast rindel

Silvia Urgas. Foto: Arvo Tarmula
Silvia Urgas. Foto: Arvo Tarmula

„Pealtnägija” ajakirjaniku Kristjan Pihli videoblogi sellest, kuidas ta end Põhja-Itaaliast naastes kaheks nädalaks isoleerib, vananeb iga päevaga nagu päikese kätte jäetud piim või pooleks lõigatud ja lauale unustatud avokaado.

Meil pole enam vaja, et keegi räägiks, mis tunne on kodus olla. Kõigi rindeteated selles vallas kõlavad üpris ühesuguselt. Vaataks pigem videokirjeldust maailmast, kus inimesed käivad muretult tööl või koolis, seejärel mõnes rühmatrennis ja ehk jõuavad sõpradega õhtul mõnes kohvikus einestada või paar õlut juua.

Eestis pole riigi poolt antavad käsud veel nii karmid kui Itaalias, Prantsusmaal või Hispaanias. Keegi ei pea kandma tagataskus seletust, miks tänaval kõnnitakse. Aga kui esmaspäeval läks meil liikvele valeuudis, et linnad (või mõne versiooni järgi maakonnad) suletakse ning inimesed enam niisama liikuda ei tohi, tundus see tuhandetele ja ka mulle hetkega usutav. Ehk oli seda nii kerge uskuda, sest riigi ja spetsialistide soovitusi käsuna võttes tuleks juba praegugi niimoodi elada, justkui tänavail patrulliks kaitsevägi.

Möödunud kolmapäeva „Pealtnägijaga” samal ajal läksin veel viimast korda rahvarohkesse kohta sõpradega kokku saama. Nii palju, kui ka üritati millestki muust kui pandeemiast rääkida, ei tulnud see kellelgi välja. Iga hetkega süvenes mu kõhusopis tunne, et kuigi väljas olemine ja teistega rääkimine rahustab mu ärevust, ei tohiks ma seda tegelikult teha. Neljapäeva hommikul ärgates ei suutnud mitte ükski vägi sundida mind kodukontorist lahkuma. Saatsin töökaaslastele meili, et töötan kodust, lisades rahustuseks, et pole haige, lihtsalt kodune. Reedel jäeti juba kõik kolleegid kodukontorisse. Üks töökaaslane viskas nalja, et peavoolumeedia legitimeeris lõpuks mu hirmud.

Siiani näen sotsiaalmeediast ja uudistest, et mitmed ei võta riigi soovitusi tõsiselt. Senikaua kui soovitus on sõnastatud pehmelt, tundub see käivat justkui kellegi teise kohta. Ikka veel kogunetakse sõpruskondade kaupa kellegi juurde või ummistatakse rabaäärsed parkimiskohad nõnda, et matkaradadel muutub võimatuks teistega isegi poolemeetrise vahemaa hoidmine. Tervena tundub selline vabatahtlik isolatsioon naeruväärne. Aga aina enam laekub teadlastelt teateid, et viiruse suurimateks edasikandjateks ongi end täiesti tervena tundvad inimesed. Mõelda ei tule niivõrd enda kui teiste tervisele.

Käitumine, justkui me juba oleksime mõnes Itaalia lukku keeratud linnas, on kõige suurem heategu, mida keegi meist üksteise jaoks teha saab. Kontaktide miinimumini viimine ei ole imerohi, aga aitab meie niigi üle koormatud tervishoidu ja rampväsinud meedikuid. Kui kõik korraga haigeks ei jää, jagub ravimeid ja vajadusel haiglakohti rohkematele ning tervishoiutöötajad saavad rohkem puhata.

Elan ise juba nädala sellise korra alusel, mõistes küll, et inimesena, kel pole lapsi ning kelle töö käib sülearvutis, olen äärmiselt privilegeeritud. Karmi korra alusel tohib käia vaid mõne korra nädalas toidupoes, vajadusel apteegis või arsti juures, muidugi kodukontori võimatuse korral tööl. Näost näkku suhelda tohib vaid nendega, kellega elad või endiselt kodukontorist väljaspool koos töötad. Õues võib jalutada ja joosta, aga teistest inimestest tavaolukorras vastuvõetamatult suure kaarega möödudes.

Telefoni, interneti ja kullerteenuste ajastul ei ole selline rangelt soovituslik isolatsioon kõige hullem asi, mis inimesega juhtuda võiks. Kasutame siis neid võimalusi nii palju, kui vähegi saab. Helistage või kirjutage kõigile sõpradele või sugulastele, kelle puhul tekib väiksemgi hirm, et neil ei ole muidu terve päev kellegagi rääkida. Võimalusel saab sõpruskondade istumisi teha ka videokõnede abil ning raamaturiiulid, telekanalid ja internet on meelelahutust pilgeni täis, rääkimata lauamängudest või äraproovimata retseptidest.

Kuigi isolatsioonifaas ei ole veel ligilähedaseltki läbi, tasuks vaikselt hakata mõtlema sellest, mis edasi saab. Kuigi koroonauudised on veebiajakirjanduses valdavalt tasuta, ei ole see jätkusuutlik mudel. Muid uudiseid ju sisuliselt enam ei eksisteerigi ning riigi poolt antud teave on juba oma olemuselt maksumüürivaba. Seega on õige aeg vormistada digitellimus ja tänada siiani tööd tegevaid ajakirjanikke.

Kui majanduslik olukord vähegi võimaldab, tasuks laiemalt mõelda, kuidas Eesti ärisid toetada. Ehk on õige aeg helistada tuttavale käsitöölisele ja anda suveks sisse mõni tellimus? Või külastada mõne Eesti ettevõtte veebipoodi ja sealt endale midagi koju tellida – valikut leidub raamatutest toiduni ja kõrvarõngastest mööblini. Annetusi ootavad ka kõige nõrgemad – loomade varjupaigad, toidupank ja vähihaiged. Nende heategude tegemiseks ei pea kodust väljuma. Ette saab osta ka kontserdi- ja teatripiletid või vähemalt jätta ärajäänud ürituste eest piletiraha tagasi küsimata. Vaevalt leidub Eestis inimest, kes ei muretseks, mis tema elujärjest ja sissetulekutest lähiajal saama hakkab. Paradoksaalselt võivad just Haapsalu ärid olla harjunud mudeliga, et mitu kuud aastast kukub sissetulek nulli.

Ootamatult saabunud kriis paljastab ka, et kõige tähtsamad ametid on sageli alamakstud ja -hinnatud. Mida me teeksime tervishoiu-, sotsiaal- ja haridustöötajate, poemüüjate, kullerite ja prügivedajateta? Rääkimata kultuurist, mis annab meile kodus tegevust. Jõudu kõigile neile ning kui mitte teiste, siis nende nimel peske käsi ja istuge kodus!

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz