Avakülg Tags Silvia Urgas

Silt: Silvia Urgas

Silvia Urgas: luuser kolib tagasi koju

[caption id="attachment_184334" align="alignnone" width="1024"] Silvia Urgas. Foto: Arvo Tarmula[/caption] Kevadise koroonakriisi tipus tegin nagu teised tuhanded kahekümnendates eluaastates inimesed dramaatilise kannapöörde ja kolisin ajutiselt tagasi kodulinna. Pisut nagu mõnes Hollywoodi filmis, kus peategelane pärast ebaõnnestumist suurlinnas tagasi ema juurde kolib. Õnneks ei tinginud mu regresseeruvat elumuutust töötuks jäämine, millest paljudel polnud majanduse lukku minnes pääsu. Pigem tundus elumuutuste kokku sattumisel mõistlik elada sügiseni väljaspool Tallinna.

Silvia Urgas: üksmeelne hukkamõist

[caption id="attachment_184334" align="alignnone" width="1024"] Silvia Urgas. Foto: Arvo Tarmula[/caption] Nädalavahetusel Lihulas toimunud tragöödia tundub esmapilgul justkui väljavõte USA uudistest või äärmisel juhul üheksakümnendate Eesti meediast. Eestis on kombeks arvata, justkui oleksid Ameerika probleemid meile võõrad. Loodan, et Eestis ei tule ealeski kirjutada ühtegi uudist massitulistamisest, kuid igal aastal antakse Eestis välja ligi 1000 uut relvaluba. Hoolimata sellest, et elu tundub aina turvalisem, on relvi meie ümber aina rohkem. Minu seisukoht on, et väljaspool lasketiiru ning ametikohustuse täitmist näiteks politseinikuna või kaitseväes ei tohiks keegi oma kodus relva omada. Erinevalt USA põhiseadusest ei ole relva omamine Eestis kellegi seadusjärgseks õiguseks. Muidugi on olemas koletuid ja loodetavasti harva juhtuvaid sündmusi, kus enda ja oma pere kaitseks oleks relva omamine kahtlemata otstarbekas. Samas ei tasu unustada, et kaitse peab olema proportsionaalne rünnakuga. Iga kurjategija pihta surmava lasu tulistamine ei ole õigustatud. Ma pole kindel, kui paljud meist tahaksid tegelikult elada vastutusega, et relvast tulistatud lask ei olnud õigustatud. Muidugi on minu patsifistlik unelm tänapäeva Eestis teostamatu. Sellegipoolest ei tohiks relvaloa saamine olla nõnda lihtne, kui see praegu tundub. Lihulas toimunu mõjub inimeste õiglustundele väga valusalt. Lihulas süütuid kõrvalseisjaid tapnud mehe tegudele ei ole ühtegi õigustust. Iga tagantjärele paljastuv detail, näiteks varasem relvadega seotud süütegu, tekitab inimestes aina enam nõutust.

Silvia Urgas: milline töötu hakkaks poliitikuks?

[caption id="attachment_184334" align="alignnone" width="1024"] Silvia Urgas. Foto: Arvo Tarmula[/caption] Eriolukorra teisel kuul kipub vahel minema meelest, millises äraspidises olukorras me tegelikult elame. Poes jätkub tualettpaberit, kodus elektrit ja vett, teleris jooksevad edasi sarjad ja filmid. Isegi teatris ja kontserdil on võimalik interneti teel käia. Kellel on veel tööd, on ilmselt harjunud ka seda tegema varasemast teistsugusel moel, olgu siis diivanilt või maski tagant. Aina enam küsitakse, millal võiks piiranguid leevendada. Tunda on, et inimesed on eriolukorrast väsinud ning otsivad aina enam võimalusi teistega kohtuda ning koduseinte vahelt pääseda. Ilmselt on sama tunne tabanud ka valitsust, kes on vist hakanud igatsema aegu, mil uudisteportaalide avalehed olid täis diskussioone teemadel, kas ministrid peaksid teadma oma valdkondade põhitõdesid ning kas välismaalased on samavõrra inimesed kui etnilised eestlased. Eriolukorra esimestel nädalatel kippus emotsionaalne teadmine, et me kõik oleme siin jamas ühiselt, varjutama mälestust, et valitsuserakondade prioriteet on iga hinna eest võimust kinni hoidmine.

Silvia Urgas: olukorrast rindel

Silvia Urgas: kuidas saada eestlaseks

[caption id="attachment_184334" align="alignnone" width="1024"] Silvia Urgas. Foto: Arvo Tarmula[/caption] Eestist väljaspool viibides võib eestlaseks olemine kaasa tuua parajalt jaburaid olukordi ja tundeid. Isegi naaberriikide elanikel on sageli Eesti kaardile paigutamisega raskusi. Heaks näiteks on kuuldud lugu ühest Rootsi naisest, kes uuris, kas Eesti asub Aafrikas, ning suhtus äärmiselt skeptiliselt infosse, et tegu on tema kagunaabriga. Eestlaseks olemisega käib kaasas vastamine ühest äärmusest teise kõikuvatele välismaalaste küsimustele, nagu: „Kas teie keskmine palk on alla 3000 euro?” või „Kas te olete arengumaa?”. Ei pääse ka tummalt kaasa noogutamast Eesti nimest elavnenud inimeste kirjeldustele kaunist Vilniuse linnast, olgugi et sadade kilomeetrite kaugusel olevas Leedu pealinnas käisin esimest korda alles pool aastat tagasi. Samas on selles teadmatuses ka oma võlu. Eesti keel on välismaal imeliseks keeleks, milles saab avalikes kohtades ära pidada kõige intiimsemaid ja piinlikumaid vestlusi. Arvestada tuleb muidugi üsna suure võimalusega, et selja taga peitub mõni pihku itsitav kaasmaalane. Ernest Hemingway ei öelnud küll, et igas sadamas on üks eestlane, aga ta leidis, et ükski korralik jahisadam pole täiuslik ilma kahe eestlaseta, mis on mõnes mõttes isegi uhkem tsitaat kui too pidevalt valesti tsiteeritu. Vähemalt üks neist kahest purjetajast kuulab su julgelt räägitud juttu pealt ning üritab meelde jätta, et ta ise järgmisel korral sama viga ei teeks.

Silvia Urgas: ajaloo ja monarhia lõpp

[caption id="attachment_184334" align="alignnone" width="1024"] Silvia Urgas. Foto: Arvo Tarmula[/caption] Lapsena oli mul tihtipeale tunne, et minu sünniga lõppes ka ajalugu. Ilmselt oli see eeskätt mõjutatud sündimisest pärast Nõukogude Liidu lagunemist, mistõttu vanemate sugulaste ja tuttavate jutud esimesest Eesti vabariigist, järgnenud maailmasõjast, Nõukogude okupatsioonist, laulvast revolutsioonist ning Eesti taasiseseisvumisest tundusid väljamõeldistena. Kuigi teoreetiliselt poleks minulgi olnud võimatu oma silmaga toidutalonge või Vene tanke näha, tundusid need mulle kogu lapsepõlve lihtsalt lõikudena ajalooraamatutest, sama kauged kui Ümera lahing või Jüriöö ülestõus, samamoodi läks minust mööda Estonia hukk. Tundus, et nüüdsest jätkab maailm rahulikult edasitiksumist, meeldejäämatult, kuid turvaliselt. Võibolla ei olnudki mu tollane arusaam lihtsalt ühe koolieeliku enesekesksus segatuna puudulike ajalooteadmisega. Üheksakümnendatel võis tõepoolest uskuda, et ajalugu ongi otsas, seda arvasid ka mitmed minust märksa vanemad ja targemad inimesed. Minu sünniaastal ilmus ameerika politoloogi Francis Fukuyama raamat „Ajaloo lõpp ja viimane inimene” . Fukuyama raamatu peamiseks postulaadiks oli, et koos Nõukogude Liidu lagunemisega jõudis inimkond oma ideoloogilises evolutsioonis lõpp-punkti, mistõttu on läänelik liberaalne demokraatia valitsemise lõppvorm.

Silvia Urgas: selge suund igale riigile

[caption id="attachment_184334" align="alignnone" width="1024"] Silvia Urgas. Foto: Arvo Tarmula[/caption] Kas tunneksime end paremini, kui jagaksime oma riiki vaid endasugustega? Igaühele leidub praegu midagi, mille peale vihane olla ja milles pettuda. Konservatiividele on olemas Soome, riik, mille peaminister on noor sotsiaaldemokraadist naine, kelle juhitavas valitsuses on naisi viie võrra rohkem kui mehi. Teistele pakub meelehärmi Suurbritannia, riik, mille eesmärk tundub olevat end Euroopa mandriosast aina kaugemale lahti kiskuda ning selle protsessi käigus lõhestada ka Suurbritannia ja Iirimaa saared. Lihtsustatud oleks käsitleda neid riike teineteise vastandina, justkui üks neist liiguks (vastavalt hindaja eelistustele) õiges ning teine vales suunas. Aga kuigi maailm tundub olevat täpselt nõnda polariseeritud – on mustad ja valged, patused ja puhtad, tagurlased ja avangardistid –, pole olemas ühese kursiga Soomet ega Inglismaad. Vastasel korral saaksid kõik feministid ja liberaalid kolida põhjanaabrite juurde ning kõik konservatiivid Inglismaale või Ungarisse. Ehk olekski see täiuslik lahendus, nagunii tekib sisserändajate puhul alati kahtlusi, kas nad ikka huvituvad meie kultuurist või austavad seda piisavalt. Kui igale Eestisse kolivale inimesele selgitataks kohe, et poliitilised ja muud kõrgetasemelised ametikohad kuuluvad siin keskealistele meestele ning seksuaalvähemustel ei maksa kunagi suletud uste tagant välja tulla, jääks ära palju selgusetust. Igale lapsele tuleks samuti sünnitusmajas Eesti peamiste reeglitega voldik kaasa anda, et hiljem mingit segadust ei tekiks.

Silvia Urgas debüteeris näitekirjanikuna

[caption id="attachment_184334" align="alignnone" width="1024"] Silvia Urgas. Foto: Arvo Tarmula[/caption] Haapsalus sündinud ja kasvanud luuletaja ja kolumnist Silvia Urgas sai valmis oma esimese täispika näidendi. Urgase „Elektrilised sõbrad” loeti ette teisipäeval, 29. oktoobril Nuku teatri proovisaalis. Urgas on avaldanud luulekogu, novelle, arvamuslugusid ning muusika- ja raamatuarvustusi, näidendi kirjutamisele ei julgenud ta aga oma sõnul seni isegi mõelda. Mullu sügisel avas Nuku teatri uus dramaturg Priit Põldma teatri juures dramaturgialaboratooriumi eesmärgiga leida noori autoreid, kes pole seni teatrile kirjutanud. Urgase kutsus sinna seal samuti osalenud kirjanik Helena Läks.