0

Silvia Urgas: üksmeelne hukkamõist

Silvia Urgas. Foto: Arvo Tarmula

Silvia Urgas. Foto: Arvo Tarmula

Nädalavahetusel Lihulas toimunud tragöödia tundub esmapilgul justkui väljavõte USA uudistest või äärmisel juhul üheksakümnendate Eesti meediast.

Eestis on kombeks arvata, justkui oleksid Ameerika probleemid meile võõrad. Loodan, et Eestis ei tule ealeski kirjutada ühtegi uudist massitulistamisest, kuid igal aastal antakse Eestis välja ligi 1000 uut relvaluba. Hoolimata sellest, et elu tundub aina turvalisem, on relvi meie ümber aina rohkem.

Minu seisukoht on, et väljaspool lasketiiru ning ametikohustuse täitmist näiteks politseinikuna või kaitseväes ei tohiks keegi oma kodus relva omada. Erinevalt USA põhiseadusest ei ole relva omamine Eestis kellegi seadusjärgseks õiguseks. Muidugi on olemas koletuid ja loodetavasti harva juhtuvaid sündmusi, kus enda ja oma pere kaitseks oleks relva omamine kahtlemata otstarbekas. Samas ei tasu unustada, et kaitse peab olema proportsionaalne rünnakuga. Iga kurjategija pihta surmava lasu tulistamine ei ole õigustatud. Ma pole kindel, kui paljud meist tahaksid tegelikult elada vastutusega, et relvast tulistatud lask ei olnud õigustatud.

Muidugi on minu patsifistlik unelm tänapäeva Eestis teostamatu. Sellegipoolest ei tohiks relvaloa saamine olla nõnda lihtne, kui see praegu tundub. Lihulas toimunu mõjub inimeste õiglustundele väga valusalt. Lihulas süütuid kõrvalseisjaid tapnud mehe tegudele ei ole ühtegi õigustust. Iga tagantjärele paljastuv detail, näiteks varasem relvadega seotud süütegu, tekitab inimestes aina enam nõutust.

Artikli lugemiseks tellige digipakett või logige sisse!

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz