Kui eriolukorra lõppedes said kõik Haapsalu linna lasteaedades käivate laste vanemad täita tabeleid, kus pidid märkima, millal nende laps lasteaeda tuleb, tekitas see mitmetes vanemates pahameelt, sest polnud teada, kas vajaduse korral saab koha oma lasteaias või valvelasteaias.
Juba toona soovisid lapsevanemad, et küsitlus oleks detailsem. Eriti valmistas see pahameelt just sõimerühma vanemate seas, kelle järeltulijad läksid alles sügisel lasteaeda ja kellel võttis uue olukorraga harjumine sõltuvalt lapsest kohati mitu kuud.
Selleks, et lapsed ka pärast eriolukorra lõppu oma lasteaeda saaksid, kirjutasid Tõrukese vanemad linnavalitsusele kirja. Sellest hoolimata jättis linn kolm lasteaeda – Tõrukese, Vikerkaare ja Pääsupesa – suletuks.
Üks atsakas lapsevanem aga ei jätnud jonni ja pöördus õiguskantsleri poole. Ja tuligi välja, et linnavalitsus ei talitanud enda kehtestatud õigusaktidele vastavalt.
Linna ainus vastus sellele on, et järgmine kord teeme paremini, koos õigusaktiga. Seekord pole enam mõtet juba väljakujunenud olukorda kümneks päevaks muuta.
Ühest küljest on arusaadav, et vähenenud tulubaasiga linn püüab igal võimalikul viisil kulusid kokku hoida ning kui lasteaiakohta vajavad lapsed mahuvad ära kahte majja, siis võib nad ka sinna mahutada. Hoopis teine on emotsionaalne pool – sõltuvalt lapsest võib talle sobida ükskõik mis lasteaias käimine või siis mitte. Mõlemast poolest saavad aru kõik.
Õiguskantsler aga vaatas asja seadusandlikult ning sellele lasteaedade sulgemine ei vastanud. Vastavad õigusaktid tuleb linnal ise koostada ehk õiguslikult jättis linn ühe töö tegemata. See võib tunduda tähtsusetu pisiasi, aga Eesti on õigusriik, kus iga inimese õigused peavad olema tagatud. Isegi siis, kui tegu on tillukese inimesehakatisega.
Vaadakem lihtsalt tõele näkku, selle linnavalituse aeg on läbi!