Kuvatud 3 pilti, galeriis pilte: 5
24. detsembril läheb uskmatu eesti rahvas nagu üks mees kirikusse – maailma, millest paljud meist midagi ei tea.
„Tullakse emotsioonide pärast – suur kuusk, kirik, orel mängib,” ütleb Martna ja Ridala kirikuõpetaja Küllike Valk. Mõlemad kirikud – mahub sinna üle saja inimese – on jõululaupäeval rahvast pilgeni täis.
Tervet teenistust muidugi kõik vastu ei pea, nii on kõikjal, mitte ainult Martnas ja Ridalas. Tullakse ja, emotsioon käes, minnakse poole teenistuse pealt minema.
Aga kuidas üldse kirikus olla? Mis on sünnis? Millal seista või istuda? Kas laulda kaasa või mitte? Kuidas (ja kas üldse) palveks käsi ristata?
kirikud on jöuluöhtul väga külmad ja jutlus rohkem poliitikast kui Jumalast.
Seda ma ei teadnudki, et münte ei tohigi annetuskotti panna – ei ole sünnis.
“24. detsembril läheb uskmatu eesti rahvas nagu üks mees kirikusse”
Vale. Ei lähe. Pole kunagi jõulude ajal moodsa massipsühhoosi ajel kirikus käinud ega lähe ka. Vaevalt, et kogu see kamp, kes sel ajal kirikus käib, jeesuslapsukese sünnilugu usub.
Sama siin , mitte ühtegi kirikus käimist . Olen siis halvem ?
See koht olgu ikka nii, kuidas inimene end ise tunneb. Peale õpetust oma jalga kirikusse enam ei tõsta. Aamen.
Muinasjutte on Iloni imedemaal parem kuulata. Ei ole nii vägivaldsed. Keegi ei jookellegi verd ega hammusta ihu peale.
Nii on ja suurmeister Bachi võin ka plaadilt kuulata!
Ka kirik on raha eest!
Ei saanudki kirikuskäimisõpetust lugeda, ilma raha maksmata.