Gustav Reinop: Läbipõlemisest meditsiinis

Alustades aastal 1989 verinoorena (17-aastasena) tööd meditsiinisüsteemis, oli mul kindel ja üsnagi vankumatu usk meditsiini – olid polikliinikud, eriarstid, kiirabi, haigla. Kõik visiidi- või voodipäevatasuta. Jah, kuu alguses tuli mul varahommikul minna Mustamäe polikliinikusse aeglaselt venivasse inimjärjekorda emale kroonilise silmahaiguse raviks eriarstile “numbrit kinni panema“, sest tänapäevast digiregistratuuri polnud veel keegi uneski näinud. Eraldi telefoninumber oli vaid raskema haigestumise puhul jaoskonnaarsti kojukutsetele registreerimiseks ja sedagi mitte igal tööpäeval.

Ja 03. Seda numbrit valiti vaid äärmisel juhul – kui abi oli tõesti edasilükkamatult hädavajalik. Köha, nohu või seljavalu sinna alla ei kuulunud. Selleks oli oma jaoskonnaarst. Ja aastakümneid. Eraldi olid ka lastepolikliinikud ja pediaatrid. Nüüd kõikihõlmav perearst.

Alustades tööd kiirabis (1990) nägin juba Tallinna jahmatavat köögipoolt – „ratastel polikliinik“. Kuna kiirabibrigaade oli palju, süsteem endine, sõideti peaaegu alati välja. Prooviti küll „kiirabi“ kõnede ümbersuunamist valvesolevale vastutavale arstile, kes äsja emmekssaanule imiku gaasivalude leevendamist õpetas, vanainimesele tema krooniliste tervisehädadega pikka aega kursis oleva jaoskonnaarsti olemasolu meelde tuletas ja esmaspäevahommikustele pohmeluses olijatele teatas, et kiirabi „sinist lehte“ ei anna.

Edasi järgnesid erinevate tervishoiureformide tõmbetuuled. Tulid ka „kenad Ameerika filmid“, kus piltilusad tohtrihärrad patsientide välkkiire elustamise ja ravimise kõrval õdedega flirtisid, oma eraelu ekraanil elasid ja muidu imeosavad olid. See on praeguseni nii ja aina süveneb.“ Miks siis meil nii ilus ei ole, nagu äsja televiisoris väljamaa seriaalis näidati…“

Aasta on praegu 2017. Nüüd räägitakse arstide läbipõlemisest. Õdedest ja kõige vajalikumast – põetustõõtajatest, ei räägita üldse. Ja sellest, et kõik jooksevad piiri taha tööle. Palk motiveerib. Ajad, kus inimene läks meedikuks õppima selleks, et ligimesele kasulik olla, on kadunud. Tekkinud on kliendi-teenindaja suhe. Nagu kaupluses. Mina maksan kõigest viis eurot ja saan kohe EMO-st retsepti, sina ootad kolm päeva (mis siis, et mina ka perearstile aja kinni panin aga kohale ei tulnud). Aeg on raha ja aega mul pole. Ja minu tervis vajab kontrollimist, haiglas on aparatuur ja targad arstid. „Ma olen vist jalaseene saanud“.

Samas on meedikute läbipõlemine hämmastavalt kollektiivne – kui sa operatsioonile toodud niigi hirmunud  patsiendile paar lohutavat sõna või midagi naljakat ütled, et iseendagi tuju reipamana hoida, vaatavad juba kollegid viltu – liigne empaatia. Ja kui sa veel patsiendile operatsioonilaualt ära viies head paranemist soovid, on asi juba täiesti kahtlane. Enam ei ole haige-meedik, on klient-teenindaja suhe. Kurb. Väga kurb. Haige vajab enamat – head sõna.

Pärast 24-tunnist valvet hommikul koju oma 92-aastase ema juurde jõudes ei tekigi enam tahet naeratada, kohvi keetes küsida: „Kuidas tervis on, kas sa ikka hommikused tabletid võtsid ära?“ ja rõõmustada äsja paistma hakanud päikese üle. Ainult vastupandamatu soov magada. Empaatiavõime kadumine ka kodus ei ole enam naljakas.

Jah, ma olin loll, et kunagi 28 aastat tagasi alustades läksid mulle patsiendid hinge. Et minu jaoks ei olnud ta „palat 26, koht 8“, vaid tore mammi, kes õnnetult kukkus. Et kiirabis ei olnud ta pt N, vaid väärikas vanapapi, kellel südamega jälle probleemid. Et opilauale tulnud noormees ei olnud Hgl 9856, vaid korralik isakodu talupoiss, kes heinapalle nügides songa saanud. Me peame ju ainult numbreid nägema.

Samas ei kahetse ma kunagi, et sellise elukutse olen valinud. Võib-olla olen ka mina kunagi meedikute abi vajaja. Minu lihtsameelse hinnangu kohaselt on lihtsalt meedikud tervishoiureformide poolt ära väntsutatud, järjest paisuva administratiivisikute hulga poolt üle sõidetud ja „igaks juhuks“ pöörduvate patsientide all üle koormatud.

Gustav Reinop

Lääne-Tallinna Keskhaigla operatsiooniosakonna tehnik