Tiit Salumäe: kooseluseadus on rahva enamuse tahte vastu

Riigikogu lõpetas neljapäeva varahommikul skandaalse kooseluseaduse esimese lugemise, parlament jätkab seaduse arutamist septembris. Lääne praost Tiit Salumäe (pildil) seisab seadusele kindlalt vastu.

Tiit Salumäe, miks on Teie arvates kooseluseaduse eelnõu inimestes selliseid emotsioone tekitanud?

Abielu on üks ühiskonna keskseid teemasid. See ütleb, kuidas me elame. Mul oli üks katuseparandajast sõber, kes ütles, et viga otsitakse selle koha pealt, kust läbi jookseb, kuid viga on tegelikult palju kõrgemal. Ka elus on niimoodi. Vead on kaugemal ning jäävad möödunud sajandi algusesse.

Abielu algne mõte oli tasakaalustatud, mitte ainult tunded, vaid ka kohustused ja vastutus. Viimased on nüüd peaaegu kõrvale lükatud ning abielu aluseks on jäänud järjest rohkem ainult suured tunded, mis võivad ühel päeval väsida.

Milline mulje on jäänud Teile eelnõu kajastusest?

Eelnõu ise on muidugi väga nõrk. Tuldi välja niisuguse eelnõuga, mille tegijaile endilegi pole selge, millistest mõistetest räägitakse, mis on kooselu ja mis on abielu. Miks pööratakse mõisteid segamini? Uue seaduse järgi ei ole selge, et kui on näiteks täita lahter „kas oled vallaline või abielus”, mida peab siis inimene sinna kirjutama? Seadus sellisena on nõrk.

Võiks teha hoopis lahuseluseaduse. See reguleeriks inimeste õigused ja kohustused lahus olla. Minu teada on mitmel maal niimoodi, et kui abielu hakatakse lahutama, on esimene aste see, et lubatakse lahus elada. Meil ei reguleeri ju elamist mitte miski.

Kas selle eelnõu varjatud eesmärk on legaliseerida samasooliste kooselu?

See on seal ju sõnaselgelt öeldud. Kuigi selleks on juba praegu võimalusi. Võlaõigusseadus lubab ju kõigil jagada oma varalisi kohustusi. Ma arvan, et siin on mindud viga otsima sealt, kust on seda lihtsam leida.

Minu meelest on suur probleem nn mitmikabieludega, kus inimestel on korraga mitu partnerit. On juhtumeid, kus need pered elavad paralleelselt ja on üksteisest teadlikud. On ka muidugi peresid, kus see salaja toimub.

Kas Teie arvates on kooseluseaduse eelnõu taga poliitikute tõekspidamised või välisriikidest tulenev surve?

Niipalju kui mulle teada, on välismaalt tulev ergutamine olemas. Mitte ainult Euroopa Liidust, vaid ka Ameerika Ühendriikidest.

Kas seda eelnõu on vaja, et tagada vabaabielus olijaile suurem sotsiaalne garantii?

Eks see fakt leia kinnitust praktikaga. Kas neid paare leidub. Praegu on abiellumine küll nii lihtsaks tehtud, et ma ei näe mitte mingisuguseid takistusi, et seda praeguste seaduste järgi teha ei saaks.

Mis see uus siis annab? See ei tee ju protseduuri lihtsamaks. Sa pead ikkagi minema notari juurde oma pabereid viima. Ainus vahe on, et jääd justnagu vallaliseks. Ma ei arva, et see kujuneks praktikas tohutu populaarseks.

Kas Teile oli üllatus, et eelnõu eestvedajaks on tõusnud Neeme Suur?

Ma ei seosta seda mitte mingil määral Suure isikuga. See on puhtalt institutsionaalne kohustus. Kuna ta on riigikogu õiguskomisjoni esimees, on see tema roll ja selle määrab riigikogu kodukord.

Ma tunnen Neeme Suurt nii kaua, et tean: ei ole tema initsiatiiv seda eelnõu teha. Aga kui oled koalitsioonis ja kui on esitatud selline eelnõu, siis kuulub parlamenditöö lojaalsuse juurde, et pead sellega edasi minema.

Kas see eelnõu võib seda toetavaile poliitikuile järgmistel valimistel kätte maksta?

Tõsi, nad on esitanud selle eelnõu, mis on poolik töö, kuid riigikokku on läinud palju väga poolikuid eelnõusid. Et see rahvale ei meeldi, on täiesti selge. See on igal juhul rahva enamuse tahte vastu tegemine. Kas nad seda vastu võtta riskivad, on nende otsustamise asi. Eks tule arvestada, et see teema tõmbab inimesi.

Mis on selle eelnõu suurim möödalask?

See algab mõisteküsimusest. Mis tähendab mõiste „kooselu”? See eeldaks juriidiliselt määratlemist, mis on lahuselu. Kui lahuselu on määramata, ei saa me ühte poolt määrata.

Tervele hulgale inimestele oleks lahuselu reguleerimine vajalik. Näiteks mungad ja nunnad, kes on oma pühitsusest lähtuvalt üksikud. See eelnõu on mõeldud vahest suurte illusioonidega, et see lahendaks kõik probleemid maailmas, aga paraku ei lahenda.

Kuidas parandada Eesti ühiskonnas valitsevaid perepoliitika probleeme?

Ma ei tea, kas on lahendusi, mis võiksid väga kergesti muuta tervet ühiskonda, aga ühiskond koosneb perekondadest ja sellepärast oleme püüdnud võimalikult kaitsta perekonda. Perekond on ühiskonna alustala.

Ega me tervet maailma ju soojaks küta, kuid saame siiski püüda tugevada, abistada ja toetada neid, kes tahavad oma elu ausalt ja eetiliselt elada. Selle kaudu muutub maailm. Mina ei usu, et maailm muutub loosungitega. See muutub üksikinimeste kaudu.

Need üksikinimesed oma peretraditsioonidega kujundavad ühiskonna. Lihtsad vahendid nagu perede koosolemine ja ühistest väärtustest rääkimine on asjad, mis võiks elu edasi viia.

Kas Eestis on seaduste vastuvõtmisel valikuline eetiline kompass?

Järjest rohkem on näha, et paraku on see äriline. On lobigrupid, kes oskavad teatud asju õigel ajal läbi suruda. See läheb argipäevaste asjadeni välja. Näiteks tänavavalgustust peame iseenesestmõistetavaks ega oota, et igaüks paneb sinna sisse euro, et lamp põlema läheks. Samal ajal on näiteks prügiveoga asi teisiti. Sellele ehtitati tohutu äri.

Eesti riigis on palju asju, mis minu arvates nõuaksid enam reguleerimist. Koht, kus näen, et kiriku hääl peaks kõvemini kostma, on näiteks paljusid inimesi õnnetuks teinud kiirlaenude küsimus. Inimesed on vaesunud, sisult muutunud pankade orjaks.

Kui sellest riigiga räägime, siis öeldakse, et see on ärivabadus. Öine alkoholimüük aga on ju reguleeritud.

Kas võib öelda, et Eesti pereprobleemides mängib rolli ühiskonna vaesus?

Jah. Väga tihti öeldakse: abiellumine on nii kallis, et me ei saa seda endale lubada. Kogutakse mitu aastat raha, et pulmapidu teha. Ootus suurele hulgale ilusat pidu korraldada saab takistuseks püsiva suhte algatamisel. Mina julgustan, et see ei ole peaasi, kui peenikene pulmapidu on. Pigem võiks tähelepanu pöörata laulatusele ja seda hästi plaanida.

Mis oli sajandi eest nende probleemide allikaks?

Soorollide küsimus. Mõte töötavast naisest ja 1930ndate areng. Siis kerkis esile jõuline naine, kes meest nagu ei vaja. Samuti selle perioodi moeküsimused. Milline tüli oli nüüd, kui üks mees kandis naise riideid. Kui aga naised võtsid üle meeste riided, olid ainult ortodoksid need, kes protesteerisid. Nüüd on näiteks naisteringid, mis ütlevad, et neljapäev on seelikupäev. Iseenesest on ju absurd, et naised peavad ütlema oma põlise riietuse kohta, et see on neljapäeva riietus.

Kuidas mõjutas Nõukogude periood Eesti peremudelit?

Väga palju halvemuse poole. Esimene laine oli ju sisult abielu kui institutsiooni taunimine. Et see lõhub ühiskonda. Kõiges, mis oli väljaspool riigi kontrolli, nähti ohtu. See muutus alles millalgi 1960.–70. aastail, mil võeti uus loosung, et abielu on Nõukogude ühiskonnas oluline.

Sõrmuste kandmise kohta öeldi, et see on kodanlik igand. Varem oli kirik see, kes tegeles abielu registreerimisega.

Rahvastikuregistri pidamine algas Eestis ju kirikust. Kirik pidas vajalikuks reguleerida, kus ja kellega inimene elab. Kes praegu oma sugupuud uurib, läheb kirikuarhiivi. Ega ta oma päritolu kohta kusagilt mujalt midagi eriti teada saa.

Nõukogude ajal lõpetati see ära. Näiteks emadepäeva pidas kogu nõukogude aja ainsa institutsioonina kirik. Mäletan, et mind ennastki on täitevkomiteesse välja kutsutud, sest panin välja emadepäeva sildi.

Milline on perekonna positsioon meie ühiskonnas teiste Balti riikidega võrreldes?

Võib-olla Leedus on asi veidi teine, sest katoliku kirik oli kõige raskemini võidetav, sest selle taga oli suur rahvusvaheline struktuur. Rahvuslikud väärtused ja katoliku kiriku väärtused läksid seal kaunis lähestikku. Kas see praegu enam nii suurt jõudu annab, ma siiski kahtlen.

Mis on Teie sõnum, kuidas praegust olukorda lahendada?

Ühiskonnas tuleb leida rahu ja stabiilsus. Ehk oleks ka hea, kui teema võetaks nii tulisest käsitlusest ajutiselt maha. Praegu, tunnete kõrgpunktil, ei anna see kellelegi mitte midagi. Mingiks ajaks võiks olla vaherahu.

Kuna eri pooled on praegu nii üles aetud, on kaunis selge, et kui üks pool võidab, on rõõmuhõiskeid teisel poolel väga raske kuulata. Tegelikult on ju jutt ühiskonna sügavamast probleemist. Meil ei ole siin rõõmustada mitte kummagi üle.

Mis võiks see kompromiss olla?

Mina määraksin lahuseluseadusega mõned asjad, mis läheks siis ehk sellest praegusest kompotist välja. Aga ega väga häid lahendusi ole.