Ennetajad soovivad, et ei korduks juhtumid, kus päästjad saavad väljakutse alles siis, kui hoone on juba leekides.
Viimase paari kuu jooksul on sagenenud väljakutsed tulekahjudele, kus juba teatamise hetkel on leegid katusest väljas. See tähendab, et abi kutsumisega on jäädud väga hiljaks. Sellistel puhkudel pole ka päästjatel enam midagi teha ja hoonest jäävad sageli järele vaid varemed.
Mõned näited elust enesest
6. septembril kell 2.21 kutsuti päästjad väljakutse Oru valla Saunja külla, kus helistaja teatel põles eluhoone suure leegiga. Päästjate saabudes põleski talumaja kõrge leegiga ja hoone katus oli sisse kukkunud. Inimesed selles tulekahjus küll kannatada ei saanud, kuid päästjad leidsid hoonest hukkunud koera ja kassi. Hoone hävis tules täielikult.
2. septembril kell 11.17 teatati tulekahjust Nõva valla Nõmmemaa külas, kus helistaja teatel põles kõrvalhoone kõrge leegiga. Päästjate saabudes oligi kõrvalhoone lausleegis ja hävis tulekahju tagajärjel. Sündmuskohal olnud majaomanik sai õnnetuse käigus põletushaavu ning kiirabi andis talle esmaabi. Esialgsetel andmetel sai tulekahju alguse küttesüsteemist.
8. augustil kell 6.22 teatati päästjatele, et Ridala valla Pusku külas tuleb kahekorruselise puidust taluhoone katuse alt suitsu. Päästjate saabudes põles elumaja kõrge leegiga, päästjad alustasid kustutamist ja konstruktsioonide avamist, tulekahju kustutati kella 8.58ks.
Enamik tulekahjudest saavad alguse öösiti, mil pererahvas magab. Seetõttu jõuame taas kord juba aastast 2009. seadusega igaühele meist kohustuslikuks muutunud suitsuandurini.
Suitsuandur reageerib esimesena tulekahjusuitsule ja äratab inimesed. Igas kodus peab olema vähemalt üks suitsuandur ja see peab olema ka õigesti paigaldatud – kapi otsa pandud suitsuandurist pole vähimatki kasu.
Vara pärast ära riski eluga!
Parim koht suitsuanduri paigaldamiseks on elutoa või koridori lagi. Kõige parem oleks, kui suitsuandur oleks paigutatud kõigisse eluruumidesse, välja arvatud köök ja vannituba.
Suitsuanduri vajalikkust tuleks selgitada ka naabritele ja sugulastele ning olla neile abiks päästva seadme paigaldamisel. Seda eriti maal elavate vanemate inimeste puhul – nii et lapsed ja lapselapsed, võtke ise initsiatiiv ja aidake oma lähedasi!
Hajaasustusega maapiirkondades avastatakse tulekahju sageli liiga hilja ja sellepärast on ka traagilised tagajärjed vältimatud.
On juhtumeid, kus kõigepealt püütakse oma varandust päästa ja alles siis, kui on selge, et ise tulele piiri panna ei suudeta, teatatakse põlengust häirekeskusele. Siis on lootusetult hilja.
Õige oleks toimida vastupidi: kohe, kui tulekahju märgatakse, tuleb helistada hädaabinumbril 112 ja siis kuni päästjate saabumiseni püüda tulekahju ise kustutada. Siinjuures ei tohi varandust päästes oma elu ohtu seada.
Majapidamises peavad olema esmased tulekustutusvahendid – tulekustuti, tulekustutusvaip; aitab ka ämber veega, hädaolukorras saab kasutada kaltsuvaipa.
Ja lõpetuseks ka hea näide õigest käitumisest: 4. augustist kui kell 19.33 anti päästjatele teada, et Haapsalus Kastani tänava köögis, kus omapäi kodus olnud kaks last tegid süüa, läks potis põlema õli. Lapsed said põlengu kustutamisega ise hakkama, viies poti rõdule ja kattes selle rätikuga. Kiire ja oskuslik tegutsemine aitas sel korral ära hoida suure õnnetuse.
Maie Mitšurina,
päästeameti Lääne päästekeskuse Läänemaa ennetaja
artikkel on väga sisukas – teata tulekahjust enne kui maja on maha põlenud. Kust selliseid küll leitakse…
Paar aastat tagasi, läks pritsumeestel umbes 6 km Uuemõisast Tallinna poole kohalejõudmiseks 1 tund!
Uskumatu, kuid tõsi.
Põhjus, telefoni otsas olev põikpäine dispetser.
vähemalt tublid pritsumehed kus suutsid tulele piiri panna , olen LÄÄNEMMA PÄÄSTJATE üle uhke ja kindlameelne.
OI , kuidas närib sees, aga ega ametnikule vastu vaielda ei ole ilus ja ega ei tohi ka ja pealegi tuleb aeg ajalt lehte kirjutades oma palk välja teenida.