Andrei Korobeinik: Eestisse tuleb luua vaktsiinikahjustuste fond

Viimasel ajal on väga palju räägitud sellest, et vaktsineerimata inimesi peab survestama. Üks tahab jätta neid arstiabita, teine soovib, et nad maksaksid enda haiglaravi ise kinni.

Jah, suurem vaktsineerimise tase on eesmärk, kuid selle eesmärgini jõudmisel on hind, mis ei saa potentsiaalsest võidust kõrgem olla. Ühiskonna katki tegemine on kahtlemata liiga kõrge hind, mida meie endale lubada ei saa. Survestamise asemel peame keskenduma positiivsetele lahendustele.

Esiteks, tunnistame ausalt – vaktsineerimata inimesi on nüüd juba piisavalt vähe, et saaksime nendele individuaalselt läheneda. Vaktsiinivastaseid pole nende inimeste seas ülemäära palju, enamik on siiski need, kes ei jõua või kahtlevad. Neid peab sihtima individuaalselt ja lahenduseks oleks n-ö vaktsiinikiirabi käivitamine. Et vaktsiini saaks koju tellida sama mugavalt nagu toidupoes online-tellimust tehes. Mis siin salata – inimesed kardavad arste. Mõned tunnevad ennast turvaliselt vaid oma kodus ja haiglas see turvatunne haihtub. Leiame need inimesed üles. Me ei pea jälle piloteerima seda projekti näiteks riskigrupi peal või mingisuguses pisikeses Eesti linnas. Selline jupitamine ei õigusta end, varasem praktika on meile seda juba õpetanud. Kui selline vaktsiinikiirabi projekt käivitub korraga kõigile üle Eesti, jõuame ühe kuuga vaktsineerimisprotsenti oluliselt tõsta.

Teine tõhus lahendus oleks 13. palk hooldekodude vaktsineeritud töötajatele näiteks detsembris, ka neile, kes on vaktsiini saanud varem. Räägime umbes kolmest miljonist eurost ja see oleks väga hästi investeeritud raha. Üldine vaktsineerituse protsent on oluline, kuid veelkord – haiglaravi kriisi tekitavad just eakad vaktsineerimata patsiendid. Hooldekodud said vaktsiini juba vaktsineerimiskampaania alguses ja see oli kahtlemata õige samm. Kevadel oleme riigina tänu sellele hullemast pääsenud. Neid hooldekodude kliente, kes vaktsiinist loobusid, ei ole palju, aga nad on väga selge riskigrupp. Vähe sellest, et nad on eakad, elavad nad ka teiste inimestega koos.

Täna on meil endiselt olukord, kus arvestatav osa hooldekodude personalist on vaktsineerimata ja see on nende isiklik otsus. See on kahetsusväärne, sest iga selline inimene võib põhjustada mitme hoolealuse surma, kuid nendel asutustel mänguruumi pole – isegi suure tahtmise puhul ei ole neil uut personali kusagilt võtta. Ja ka haiglate näitel näeme, et kui arstid vaktsineerivad end meelsasti, siis ametiahelas allapoole liikudes (medõed, koristajad) muutub pilt palju mitmekesisemaks. Riigi poolt inimeste premeerimine vaktsineerimise eest võib tunduda tobe, aga see päästab elusid. Mitte ainult nende eakate klientide elusid, vaid ka nende inimeste omi, kes ei jää meditsiinilisest abist (näiteks õigeaegsest vähidiagnoosist) ilma tänu sellele, et haiglad pääsevad ülekoormusest ja jätkavad oma plaanilist tööd.

Ma ei taha loomulikult öelda, et survestamisel ei ole kriisiga võitlusel üldse kohta. Vaatame tõele näkku: vaktsiinipass QR-koodiga on samuti survestamise mehhanism ja see on kindlasti oma tulemuse andnud. Aga see on ka üks vähestest survestamisvõimalustest, mis tundub veel enam-vähem loogiline. Kui mõelda selles suunas edasi, siis riik võiks ehk loobuda ka kiirtestide kinni maksmisest seal, kus ta seda veel teeb, aga see ongi peaaegu kogu meie mänguruum. Oluline on aru saada, et vaktsineerimata inimeste stigmatiseerimine toob suuremat kahju kui kasu ja sellega on väga lihtne liiale minna. Vähe sellest, et see lõhestab ühiskonda, see teeb kahtlevast inimesest aktiivse vaktsiinivastase – rünnatav inimene hakkab paratamatult end kaitsma. Seega vaktsiinivastaste ründamine ei tõsta vaktsineerimisprotsenti, vaid hoopis langetab seda.

Olukorra parandamiseks peame hoopis mõtlema, kuidas vaktsiinivastaste muresid adresseerida. Üks väga tõsine vaktsiinivastaste argument on see, et kui inimesel tekib vaktsineerimisel tervisekahjustus või ta sureb, siis selle eest ei vastuta täna keegi. Eestis on olemas patsiendikindlustus, mille järgi makstakse patsiendile või tema perekonnale hüvitist, kui arsti vea tõttu saab patsient tervisekahjustuse või sureb. Aga kui tegemist on ravimi kõrvalmõjuga, mitte arsti veaga, siis vastutajat pole.

Olen kindel, et täna on ideaalne aeg selleks, et luua Eestisse vaktsiinikahjustuste fond.

Selline fond on olemas väga paljudes arenenud riikides, nagu näiteks Taani, Rootsi ja Norra, kes juba väljuvad piirangutest, aga ka Kanadas, Saksamaal, Itaalias, Uus-Meremaal ja väga paljudes teistes riikides. Kui vaktsineerimine toob kaasa tervisekahju, saab inimene või tema perekond sellest fondist väljamakse. Jah, raha ei too tagasi surnud inimest, aga seda ei tee näiteks ka patsiendikindlustus. Küll aga suurendab vaktsiinikahjustuste fond ühiskonnas õiglustunnet ja vähendab lõhestumist. Me ei suuda selle käiguga lahendada kõiki vaktsiinivastaste muresid, aga siis on meil vähemalt teada, kes vastutab, kui vaktsineerimine lõpeb inimesele halvasti.

Vaktsiinikahjustuste fondi loomise kulu on marginaalne, aga see parandab üleüldist vaktsineerimisaktiivsust, näiteks laste seas. Täna loobub laste vaktsineerimisest aina rohkem vanemaid ja teiste epideemiate tagasitulek ei ole selle trendi püsimise korral enam kaugel. Näiteks lastehalvatus on koroonaviirusest ikka tunduvalt karmim haigus.