Apteekrid, kes töötavad samuti koroonarinde eesliinil, tunnevad, et nad on praeguses eriolukorras üksi jäetud. Ühelt poolt on nende töö inimeste tervise tagamisel oluline, kuid riigi abi ja tuge nad seejuures suuremat ei tunne.
Märtsi algul, kui kaitsevahendite nappus oli kõige põletavam, jagati terviseameti kaudu Eesti apteekidele 140 000 kaitseväe varudest päri maski. Suur osa neist maskidest osutus aga kõlbmatuks – need olid aegunud ja kohati kopitanud. Kui suured apteegiketid, nagu seda on Benu, suutsid oma apteekritele kaitsevahendid hankida, siis väiksematel rohupoodidel ei jäänud muud üle, kui aegunud maskid siiski ära kasutada.
Nüüd, kui suurt kaitsevahendite puudust enam ei ole, ütleb terviseamet apteekidele, et nad peavad ise hakkama saama ning info, kust midagi saada on, on olemas kõikvõimalikel kodulehtedel. Suured rohupoed saavad kõige ostmisega ilmselt hakkama, väikestele proviisorapteekidele tekitab see aga probleeme.
Seda enam, et terviseameti juhendis apteekidele Covid-19 kriisi ajal on kõige muu kõrval öeldud, et apteekrid peavad kasutama vastava kaitseefektiivsusega (FFP3) respiraatoreid või nende puudumisel (kirurgilist) kaitsemaski. Viimane aga kaotab niiskeks muutudes oma tõhususe ja tuleb välja vahetada. Maskid, mis terviseamet apteekidele saatis, nendele nõuetele ei vasta.
Kaitsemaskide, -kinnaste ja desovahendite hankimise kõrval tekib apteekritel küsimus, et kes nad siis õigupoolest on – kas tavalised teenindajad või siiski tervishoiutöötajad. Pole kahtlust, et apteekrid on tervishoiutöötajad. Ettevõtjatena on nad niikuinii juba pidanud tegema kulutusi, et eriolukorra normidega toime tulla. Apteekidesse on ehitaud vaheseinu, piiratud inimeste liikumist müügisaalis ja soetatud desovahendeid. Kõik see on kulu. Riigi tugi on apteekritele hädavajalik.
