11. novembril alustas tegevust Eesti ajutine valitsus. Puudu oli kõigest, puudusid isegi valitsuse tegevuseks vajalikud ruumid. Kohe-kohe ootas aga ees kohutav katsumus. Punase Venemaa vägi – sealhulgas eesti punased kütipolgud – vallutas 28. novembril Narva, kuulutas seal välja piirkondliku omavalitsuse Eesti töörahva kommuuni nime all ning alustas kiiresti edasitungi Tallinna suunas.
Üle Narva jõe oli juba esimese lainena tulnud ligi 4000 meest ning vähemalt kolm suurtükipatareid. Kiiresti tuli ründajatele lisa nii Narva kui ka Pihkva suunast. Eesti valitsusel ei olnud taolisele jõule midagi vastu panna. Puudus sõjavägi, puudusid relvad.
Eestist taanduvad Saksa väeosad pigem hävitasid relvi, kui et andsid neid eestlastele. Nii toimus see näiteks Tallinna sadamas, kus ladudes olnud püssid ja kuulipildujad sakslaste poolt purustati ning merre pilluti. Suurel osal rahvast puudus ka igasugune usk vastupanu võimalikusse. Eestlase talupojamõistus ütles, et suurele Venemaale pole kuidagi võimalik vastu saada. Tallinna internatsionaalses tööliskonnas leidus palju punameelseid, kes Eesti „pursuide” riigist midagi teada ei tahtnud.
Peatselt olid enamlased juba Rakveres ja Tapal. Seati sisse tribunalid ning alustati eestimeelsete inimeste püüdmist ja hukkamist.
Sõja algul oli Eestil ainukeseks arvestatavaks jõuks vaid kaitseliit, mis toona koosnes enamikus õpilastest. Noortel poistel oli küll tugev tahe, kuid puudusid oskused ja lahingukogemused. Oht varitses ka tagalas. Juba 17. detsembril kihas Tallinn enamlikust kihutustööst. Just sel päeval nurjasid Narva õpilased-kaitseliitlased Raekoja platsil punaste mässukatse.
Teiseks jõuks peale õpilaste olid Eestil esimese maailmasõja kogemustega ohvitserid. Nemad teadsid, et Venemaaga on võimalik sõdida, ning olid katsumusteks valmis. Väga suuri raskusi valmistas küll relvade puudumine. Suurt organiseerimistööd tegi relvastuse ja varustuse muretsemisel tolleaegne kapten, hilisem admiral Johan Pitka. Kuna sakslased olid Tallinnasse maha jätnud midagi pooliku soomusrongitaolist – topeltseintega vagunid laskeavadega külgedel ning mitu raudplaatidega kaetud vagunit, samuti kaks suurtükki –, ehitati sellest kõigest kiiresti päris soomusrong.
Kõik isamaaliselt mõtlevad tallinlased aitasid. Voorimeestega ning veoautodega toodi kohale sakslastest maha jäänud püsse, kuulipildujaid ja käsigranaate. Soomusrongi jaoks komplekteeriti ka meeskond, kokku 90 meest, sealhulgas 40 ohvitseri. Rongi ette ja taha paigutati suurtükk. 30. novembril sõitis soomusrong nr 1 rindele. See oli eestlaste esimene tõeline löögirusikas.
Samas jätkus palavikuline töö järgmiste soomusrongide ehitamisel. 12. detsembril sõitis rindele soomusrong nr 2, veel enne jõule ka soomusrong nr 3. Järgnesid teised, sealhulgas kitsarööpmelised soomusrongid. Pitka organiseerimisel ehitati ka soomusautod.
Saadi ka välisabi. 30. detsembril saabusid Tallinna Soome vabatahtlikud major Ekströmi juhtimisel, kes kohe liikusid rindele. Merelt kaitses Tallinnat Inglise laevastik.
1919. aasta 3. jaanuaril tuli sõjategevusse pööre. Punaste pealetung pandi seisma ning Eesti kaitsevägi asus vasturünnakule. Pitka juhtimisel tehti 28. detsembril dessant Loksale, 31. detsembril Kolga lahte Tsitre alla. 9. jaanuaril vabastati Tapa ja 12. jaanuaril Rakvere. Veebruari alguses oli punavägi Eestist välja löödud.
Eriti raskeid lahinguid pidasid eestlased lõunapiiril Läti punaste küttidega, keda oli kokku 80 000.
Sõja lõpp oli siiski veel kaugel. Vaherahu Venemaaga sõlmiti 1919. aasta 31. detsembril, rahuleping 1920. aasta 2. veebruaril. Võit oli saavutatud. Kuid millise hinnaga? Eelkõige õppurite ning esimeses maailmasõjas sõjakogemuse saanud ja ohvitserideks ülendatud noorte meeste elude hinnaga. Näiteks Julius Kuperjanov, enda loodud partisanide üksuse juht, kes peale rinde hoidmise Puurmani kandis teostas sealt ka julgeid retki vaenlase tagalasse. Või soomusrongi nr 1 komandör, hilisem soomusrongide üldjuht kapten Anton Irv. Või kuulsaks saanud suurtükiväelane Reinhold Sabolotnõi. Kõik kolm andsid isamaa eest oma elu. Unustada ei saa ka kõiki esimestena kaitseliitu astunud ja rindele tulnud kooliõpilasi ning üliõpilasi, kes lahingutes hukkusid.
Kas võit Vabadussõjas oli ime? See võit saavutati tänu väga paljude noorte eestlaste julgusele ja ohvrimeelsusele, ohvitseride I maailmasõjas saadud kogemustele, soomlaste abile ning paljude õnnelike juhuste kokkulangemisele. Rahva enamuse suur soov oli vabaks saada. Lõpuks tegutses enamik rahvast selle nimel ja see soov täituski.
ta siis veel oli kui ta ime ei olnud?