Mai Maser: Õigetes kogustes suhkur on organismile oluline energiaallikas

Viimasel ajal on suhkru kohta avaldatud mitmeid hirmutavad artikleid, kus suhkru mõju on võrreldud lausa alkoholi ja nikotiiniga. Õigetes kogustes ei ole suhkur meie organismile aga kahjulik, vaid on oluline energiaallikas, millega tuleb osata piiri pidada.
Toitumisteadane Mai Maser selgitab lähemalt.

Toidusüsivesikud on organismi peamiseks energiaallikaks, nad peaksid moodustama päevasest energiavajadusest 55–60%. Keemilise molekuli suuruse järgi on tuntud kolm süsivesikute põhirühma:

* monosahhariidid ehk monoosid (glükoos ehk viinamarjasuhkur ja fruktoos ehk puuviljasuhkur)
* disahhariidid (sahharoos ehk lauasuhkur, laktoos ehk piimasuhkur, maltoos ehk linnasesuhkur)
* polüsahhariidid (tärklis, kiudained).

Mono- ja disahhariidid, kuhu kuulub ka sahharoos, annavad toidule magusa maitse ja muudavad selle isuäratavaks. Tervislikku dieeti järgides peaksid mono- ja disahhariidid moodustama päevasest energiavajadusest 8–10%, tärklise osakaaluks peaks jääma kuni 50%.

Tihti aga kiputakse magusaga liialdama. Inimese keelel on rohkesti maitseretseptoreid ning alates rinnapiima magusast maitsest ollakse selle maitsega juba evolutsiooniliselt harjutud ja liialdamine on kerge tulema, kuigi inimkonna ajaloos on rafineeritud sahharoosi ülemäärane tarbimine suhteliselt uus tendents.

Sahharoos, kõige enam levinud suhkru liik

Suhkrust rääkides peetakse selle all enamasti silmas sahharoosi. Ka toiduvalmistamisel kasutatakse peamiselt tavalist rafineeritud suhkrut.

Sahharoosi leidub pea kõikides taimedes, rohkem aga suhkruroos ja suhkrupeedis. Sahharoos koosneb kahest lihtsuhkrust – fruktoosist ja glükoosist, mis mõlemad on organismile vajalikud. Näiteks ajutegevuse energeetiliseks tegevuseks on vaja glükoosi, veresuhkru normaalse taseme hoidmiseks on aga vajalik toidust saadud sahharoos. Samuti on sahharoosi vaja spermatosoidide elujõu tagamiseks.
Oluline ongi jälgida, et organism saaks sahharoosi parajas koguses, mitte vähem ega ka rohkem. See tähendab, et toitainete saamine peab olema tasakaalus ning ka ühe toitainegrupi sees tuleb hoida soovitatud vahekorda.

Kui piirduda toidusoovitustes antud suhkru kogusega, mis on 2–4 portsjonit päevas (näiteks 4–8 tl suhkrut või 1–2 klaasi limonaadi), siis tuleb organism sellega edukalt toime (Eesti toitumis- ja toidusoovitused, Tallinn 2006). Inimene saab meeldiva maitseelamuse ja mitmekülgse ning tasakaalustatud toitumise korral saab keha ka kõik vajaliku. Oluline on meeles pidada koguseid – õiges koguses tarbituna ei ole suhkur organismile kahjulik.

Süsivesikute tarbimisega tuleb piiri pidada

Valgest suhkrust on rafineerimise käigus eemaldatud kõik vitamiinid, mineraalid ja kiudained. Selle tarbimisel toimub väga kiire glükoosi imendumine verre, mis nõuab organismilt veresuhkru taseme normi viimist ja insuliini tootmist. Kuna valge suhkur on toitainevaba, peab keha suhkru metaboliseerimiseks “laenama” puuduvad vitamiinid, mineraalid ja teised toitained oma kudedest. Kui tarbitavate kogustega ei liialdata, saab organism sellega kenasti hakkama. Liialdamise puhul aga kiputakse liialdama ka rasva tarbimisega. Kehalist aktiivsust vähendatakse ja kui lisandub veel vastav geneetiline eelsoodumus, siis võivadki realiseeruda mitmed haigusriskid.

Süsivesikutega, kaasa arvatud suhkruga liialdamine soodustab rasvumist, II tüüpi diabeedi kujunemist, see tõstab verelipiidide taset ja soodustab südame-veresoonte haiguste teket, samuti suurendab hambakaariese tekke ohtu.

Kuna paljud riigid Euroopas ja Põhja-Ameerikas on hädas ülekaaluliste inimeste arvu kasvuga, siis otsitakse nii selle põhjusi kui ka häid lahendusi. Inimesed liiguvad järjest vähem ja füüsilist tööd tehakse veelgi vähem. Organismi energiakulu muutub järjest väiksemaks, aga söögikogused ja sealt saadav energia on jäänud samaks või lausa kasvanud.

Suhkru tarbimisel on aga toeks toitumissoovitused ning samuti tuleb jälgida toidukaupade märgistust, kuna suhkrut sisaldavaid tooteid on päris palju.

Mai Maser,
toitumisteadlane