Lahkunud Tangwick Haa muuseumist, tegime järgmise peatuse Stennessis, kus asus kunagi üks Shetlandi tegusamaid kalasadamad. Stenness sobis asukoha poolest sadamaks väga hästi, sest vastas asuv saar varjas seda edelatuulte eest. 18.–19. sajandil läks suvisel kalapüügihooajal Stennessist merele kuni 40 seitsmeliikmelist paatkonda. Võib vaid ette kujutada, milline sagimine rannikul oli. Kala püüdsid shetlandlased umbes üheksa meetri pikkuste lahtiste paatidega, mis liikusid nii purjede kui ka aerude abil. Paatkondade kalastusretked ulatusid rannikust isegi kuni 65 kilomeetri kaugusele. Sadama hiilgeaegadel oli terve rannik täis väikesi turbakatusega majakesi – bod’e, mida kasutati nii kalastustarvete hoidmiseks kui ka elamiseks – tähendas ju kalapüügihooaeg, et kalurid olid seal nädalaid paigal ning sealsamas saak ka kuivatati või soolati sisse. Üks bod’idest oli teistest uhkem – selle esimest korrust kasutati nii hoiuruumi kui ka poena, teisel olid aga maaomaniku määratud ülevaataja eluruumid.
Nüüd valitseb Stennessis vaikelu ning omaaegsest elavast sadamast annavad tunnistust vaid mõned rannikuäärsed hoonevaremed ja mäe otsa püstitatud suur rist. Rist on olnud meremärk. Sadamast mitte kuigi kaugel asub ka tuletorn, kuid selle juures on rannik ohtlik ja rist märkis tuletornile lähimat turvalist sadamakohta.
Lauge ja liivane sadamakoht on vastuolus ülejäänud rannikuga, mille on kujundanud 360 miljonit aastat tagasi vulkaanipurske tagajärjel välja voolanud laava, mida siis omakorda on lihvinud ja kujundanud meri. Nende vulkaaniliste kivimite kaitseks on loodud Stennessi geopark. Kohe sadamakoha lähedal köitsid tähelepanu suuremad ja väiksemad veest välja turritavad kaljunukid ja -moodustised, millest üks omapärasemaid kannab nime Dore Holm. Holm on meilegi tuttav skandinaavia sõna, mis tähendab laidu või saarekest, Dore aga on tulnud ingliskeelsest sõnast door (uks). Tõepoolest meenutab avaus merest kerkivas kaljus veidi ust.
Sadamakoha kõrval pole rannik kuigi kõrge, kuid sellele lisavad dramaatilisust puna-mustades toonides tardkivimid, mille pragudest sirutusid jonnakalt väikesed roosaõielised taimed ja mille külgedele olid veetõusu ajal kinnitunud merikarbid.
