2.2 C
Haapsalu
Neljapäev, 18. aprill 2024

6 kuu keskmine portaali küljastajate arv kuus: 60 619

Avaleht Sildid Kaire reiljan

Silt: kaire reiljan

Seitsme maa ja mere taga: laava kujundatud maastik

[gallery ids="423590,423589,423588,423587,423586,423585,423583"] Lahkunud Tangwick Haa muuseumist, tegime järgmise peatuse Stennessis, kus asus kunagi üks Shetlandi tegusamaid kalasadamad. Stenness sobis asukoha poolest sadamaks väga hästi, sest vastas asuv saar varjas seda edelatuulte eest. 18.–19. sajandil läks suvisel kalapüügihooajal Stennessist merele kuni 40 seitsmeliikmelist paatkonda. Võib vaid ette kujutada, milline sagimine rannikul oli. Kala püüdsid shetlandlased umbes üheksa meetri pikkuste lahtiste paatidega, mis liikusid nii purjede kui ka aerude abil. Paatkondade kalastusretked ulatusid rannikust isegi kuni 65 kilomeetri kaugusele. Sadama hiilgeaegadel oli terve rannik täis väikesi turbakatusega majakesi – bod’e, mida kasutati nii kalastustarvete hoidmiseks kui ka elamiseks – tähendas ju kalapüügihooaeg, et kalurid olid seal nädalaid paigal ning sealsamas saak ka kuivatati või soolati sisse. Üks bod’idest oli teistest uhkem – selle esimest korrust kasutati nii hoiuruumi kui ka poena, teisel olid aga maaomaniku määratud ülevaataja eluruumid. Nüüd valitseb Stennessis vaikelu ning omaaegsest elavast sadamast annavad tunnistust vaid mõned rannikuäärsed hoonevaremed ja mäe otsa püstitatud suur rist. Rist on olnud meremärk. Sadamast mitte kuigi kaugel asub ka tuletorn, kuid selle juures on rannik ohtlik ja rist märkis tuletornile lähimat turvalist sadamakohta. Lauge ja liivane sadamakoht on vastuolus ülejäänud rannikuga, mille on kujundanud 360 miljonit aastat tagasi vulkaanipurske tagajärjel välja voolanud laava, mida siis omakorda on lihvinud ja kujundanud meri. Nende vulkaaniliste kivimite kaitseks on loodud Stennessi geopark. Kohe sadamakoha lähedal köitsid tähelepanu suuremad ja väiksemad veest välja turritavad kaljunukid ja -moodustised, millest üks omapärasemaid kannab nime Dore Holm. Holm on meilegi tuttav skandinaavia sõna, mis tähendab laidu või saarekest, Dore aga on tulnud ingliskeelsest sõnast door (uks). Tõepoolest meenutab avaus merest kerkivas kaljus veidi ust. Sadamakoha kõrval pole rannik kuigi kõrge, kuid sellele lisavad dramaatilisust puna-mustades toonides tardkivimid, mille pragudest sirutusid jonnakalt väikesed roosaõielised taimed ja mille külgedele olid veetõusu ajal kinnitunud merikarbid.

Seitsme maa ja mere taga: sajanditevanune traditsioon

[gallery ids="423023,423022,423029,423028,423027,423025,423024,423026,423020,423021,423030,423035,423033,423034"]   Jätkasime sõitu kitsukestel teedel Eshanessi poole, kus lubati ilusaid loodusvaateid. Kui suurematel maanteedel sõites nägime lambaid eemal mäeveerul rohtu nosimas, siis väiksemates paikades tundsid nad end koduselt ka sõiduteel. Aedu, mis neid teest eemal oleks hoidnud, eriti ei olnud ja kui ka oli, ei lasknud lambad end nendest häirida. Nii nad siis pikutasid teepervel või suisa keset teed. Auto lähenedes ajasid loomad end küll aegamisi püsti ja loivasid mõõdetud sammul teepervele, kust jäid möödujaid silmitsema. Mõnel pool tuli aga oodata, kuni lambad suvatsesid auto läbi lasta.

Seitsme maa ja mere taga: kirik müügiks

[gallery ids="421683,421684,421685,421686,421687"] Lerwickist tagasi sõites keerasime esimeseks peatuseks suurelt teelt maha Tingwalli suunas. Üks peatuse põhjus oli, et saaks natuke lähemalt uurida autot ja selle võimalusi, sest sõidukit rentides selleks aega ei jäänud. Samuti, et vaadata kaarti ja teha edasisi plaane – olid meil ju nüüd ringi liikumiseks hoopis vabamad käed. Teisalt meelitas teelt maha sõitma Tingwalli nimi, sest see viitab vanale tingi ehk varase parlamendi kohale. Olime Tingwalli sildist mitu korda bussiga mööda sõitnud, kuid nüüd tekkis tahtmine oma silmaga näha, kas seal ka midagi ajaloolist vaadata on. Näiteks Islandil on sarnane vana tingikoht Thingvellir väga oluline vaatamisväärsus. Tingwall asub orus, mille keskel on järv ja selles omakorda saareke nimega Tingaholm. Nagu aru võis saada, siis just selle saarekese peal enam kui tuhat aastat tagasi tinge peetigi. Nagu juba öeldud, tähistas sõna „ting” vana-põhja keeles kohtumiskohta või parlamenti. Seda võiks võrrelda meie kärajatega, kuhu muinasmaakondade esindajad mitmesuguste küsimuste arutamiseks kokku tulid. Shetlandile tuli tingi pidamise komme koos viikingiasustusega. Tingwalli kogunesid kord aastas, enamasti novembris, saarestiku eri piirkondade esindajad, et mõista kohut, tõlgendada olemasolevaid seadusi ja kehtestada uusi. Kirjalikke andmeid Shetlandi tingi kohta väga palju pole – esimest korda on seda mainitud 14. sajandi alguses ja põhjalikum kirjeldus on 16. sajandi keskpaigast. Seal on kirjeldatud, et ametnikud istusid saarekesel krobelise kivilaua ümber ja delegaadid olid kiriku ümber, kehva ilmaga aga peeti kohut ilmselt kirikus. Seda siis eelmises kirikus, sest praegune on ehitatud hiljem. 1570. aastal viis krahv Robert Steward tingi Scallowaysse, siiski said shetlandlased seitse aastat hiljem veel korra Tingwallis kokku, et koguda allkirju kohaliku foogti Lawrence Bruce’i vastu.

Seitsme maa ja mere taga: sinine päästeingel

[gallery ids="421279,421281,421280"]   Kuna Brae hotellis me tuba veel kätte ei saanud, otsustasime lähema ümbrusega tutvust teha. Plaan oli minna mere äärde, aga pääs sinna oli aedadega takistatud ja teerajad, mis tundusid mere viivat äärde, lõppesid hoopis kellegi õues. Võtsime suuna kohalikku Coopi poodi, lootuses leida sealt postkast, kust Sirts saaks kaardid teedele panna. Punane postkast tõesti poe ukse lähedal seisis. Avastanud, et poe ümber levib tasuta internet, kasutasime seda bussigraafikute uurimiseks, et plaane teha. Ilmselt võisime kohalike silmis kummalised näida, kui poe välisseina vastu toetudes netis surfasime.

Seitsme maa ja mere taga: nobedad näpud ja Shetlandi buss

[gallery ids="419786,419785,419784,419783,419782"] Scalloway muuseum, kuhu vihmavarju läksime, oli heas mõttes korralik koduloomuuseum. Pileteid, kohvi ja suveniire müüvad prouad meenutasid oma olemuselt kodukandiseltsi aktiviste – soojad, sõbralikud ning innustunud kohalikust aja- ja kultuuriloost. Nagu ikka koduloomuuseumis, algas väljapanek geoloogia ja arheoloogiliste leidudega ning jätkus kõikvõimalike tarbeesemetega ja kohalike inimeste elust jutustavate piltidega. Osa väljapanekust oli pühendatud käsitööle, mis saarte lammasterohkust arvestades on iseenesestmõistetav. Nii nagu meil Vormsil, oli ka Shetlandil tavaks, et naised pidid kogu aeg kuduma, seepärast kandsid nad ka kõikvõimalikke kandameid seljas, et käed oleksid kõndides vabad. Kudumite müügist saadud raha andis perele lisasissetuleku. Kuulsad on Shetlandi naiste kootud kampsunid, mida sageli iseloomustab väike tihe muster ning V-kaelus. Seda tüüpi kaeluse kudumine on väidetavalt pärit Fairi saarelt ja niisuguseid kampsuneid on kandnud isegi Briti kuningakoja liikmed. Kampsunid on väga soojad, neid on kandnud näiteks Mount Everesti tippu ronivaid alpiniste saatnud šerpad. Kampsunitest aga veelgi kuulsamad on sealsete naiste kootud pitsilised rätid, mis on sama õhkõrnad kui Haapsalu naiste näppude vahel valmivad. Nähes Shetlandi lambaid maastikul, oli üsna raske ette kujutada, et nende tokerdunud villast – kuigi juuli lõpuks olid paljud neist juba pügatud – võiks sündida midagi nii peent kui Shetlandi sallid. Need on veel õhulisemad kui Haapsalu omad, samuti on neil erinev kudumisstiil – Shetlandi salli tehnika on keerulisem, sest kõik read kootakse parempidisena ja ka äärepits kootakse salliga ühes tükis erinevalt Haapsalu sallist, kus see hiljem külge õmmeldakse. Shetlandi lammaste vill on väga vastupidav ja soe tänu sellele, et lambad on kohanenud karmide ilmastikutingimustega ning toitunud rohust ja vetikatest. Sealsetel lammastel on topeltvill – alumine on väga pehme ja sobib hästi peene lõnga ketramiseks ning sellest kootaksegi sallid-rätid. Pealmine vill on aga jämedam ja sellest kedratud lõnga kasutatakse rohkem kampsunite, kinnaste ja muu sellise kudumiseks.

Seitsme maa ja mere taga: Must Patie

[gallery ids="419307,419310,419309,419308,419306,419302,419313,419305,419303,419304,419311,419301,419300,419299"]   Shetlandi endine pealinn Scalloway asub Lerwickist kümmekonna kilomeetri ja veerandtunnise bussisõidu kaugusel. 1600 elanikuga Scalloway on sadamalinn. Kalasadam paistis kätte kohe linna jõudes, jahisadam jäi aga piki kaldaäärt välja venitatud linna teise serva, kuhu me kõmpima ei hakanud. Seda enam, et ilm läks käest ära.

Seitsme maa ja mere taga: Fort Charlotte

[gallery ids="418912,418911,418913,418909,418907,418906,418905"]   Õhtul hotellituppa jõudnuna hakkasime edasisi plaane tegema, sest esimene öömaja Lerwickis oli ainus, mille olime broneerinud. Nüüd, olles kohalikest oludest aimu saanud, asusime järgmisi öömaju otsima. Esmalt otsustasime veel üheks ööks Lerwickisse jääda. Külalistemaja peremehelt uurides, kas oleks võimalik ka teine öö samas paigas veeta, saime vastuseks, et võimalik see on, kuid ilmselt peame teise tuppa kolima.

Seitsme maa ja mere taga: Shetlandi kuulsaim maja

[gallery ids="418480,418500,418501,418506,418503,418504,418511,418509,418508,418507,418512"] Sumburghist tagasi Lerwicki jõudnud, õnnestus meil külalistemajas oma tuba kätte saada. Kuna hommikul olid ühed külastajad meie saabumise ajal just väljumas, saime oma seljakotid vaid koridori tõsta. Nüüd oli Varise külalistemajja jõudes uks taas lukus, uksekella peale keegi ei reageerinud ja telefoni ka vastu ei võetud. Sirts luuras natuke ümber maja ja leidis avatud tagaukse, kust kaudu sisse pääses. Jäime siis söögisaali ootama, kuniks pererahvaga kontakti saame, ja lõpuks see õnnestuski. Peremees Nigel näitas meile toa kätte ja selgitas ühtlasi, et hommikusööki ja õhtust näkitsemist saab igaüks ise võtta – nurgas olev külmkapp oli täis juustu-sinki-jogurtit ja muud suupärast ning kõrvaloleval laual saiad-krõbuskid-puuviljad ning kõik vajalik kohvi ja tee valmistamiseks. Nagu edaspidi nägime, küpsetas perenaine igaks hommikuks ka koogi või isegi kaks.

Seitsme maa ja mere taga: need nunnud ponid

[gallery ids="418104,418101,418100,418099,418096,418098,418097,418095,418094"] Kui lunnid vaadatud ja Shetlandi vanema ajalooga tutvutud, hakkasime end pealinna Lerwicki poole tagasi asutama. Et bussini oli veel aega, elasime esmalt veidi aega kaasa otse Jarlshofi sissepääsu vastas karjaaedikus lahti rulluvale draamale. Aedikus olid nimelt kuulsad Shetlandi ponid. Kui ennist pikutas tarandikus kaks rahumeelset poni, siis vahepeal oli neile lisandunud veel üks ja kolmekesi ei tahtnud nad sinna hästi ära mahtuda – üks ponidest käitus agressiivselt, kippudes teistega kogu aeg tüli norima.

Seitsme mäe ja mere taga: 4000 aastat ajalugu

[gallery ids="417803,417804,417805,417806,417807,417808,417809,417814,417815,417816,417817,417818,417819,417820,417825,417821,417822,417823,417824,417826,417827"]   Enne Sumburghi hotelli jõudmist saime kaela korraliku vihmasahmaka, nii et kõik, mis keebi alt välja ulatus, tilkus. Nii oligi pärast seda tõeliselt mõnus siseruumis nina soojendada ja riideid kuivatada, juua tassike teed koos kerge einega ja pidada edasisi plaane.