6.3 C
Haapsalu
Reede, 29. märts 2024

6 kuu keskmine portaali küljastajate arv kuus: 60 619

Avaleht Sildid Kaire reiljan

Silt: kaire reiljan

Seitsme maa ja mere taga: kirik müügiks

[gallery ids="421683,421684,421685,421686,421687"] Lerwickist tagasi sõites keerasime esimeseks peatuseks suurelt teelt maha Tingwalli suunas. Üks peatuse põhjus oli, et saaks natuke lähemalt uurida autot ja selle võimalusi, sest sõidukit rentides selleks aega ei jäänud. Samuti, et vaadata kaarti ja teha edasisi plaane – olid meil ju nüüd ringi liikumiseks hoopis vabamad käed. Teisalt meelitas teelt maha sõitma Tingwalli nimi, sest see viitab vanale tingi ehk varase parlamendi kohale. Olime Tingwalli sildist mitu korda bussiga mööda sõitnud, kuid nüüd tekkis tahtmine oma silmaga näha, kas seal ka midagi ajaloolist vaadata on. Näiteks Islandil on sarnane vana tingikoht Thingvellir väga oluline vaatamisväärsus. Tingwall asub orus, mille keskel on järv ja selles omakorda saareke nimega Tingaholm. Nagu aru võis saada, siis just selle saarekese peal enam kui tuhat aastat tagasi tinge peetigi. Nagu juba öeldud, tähistas sõna „ting” vana-põhja keeles kohtumiskohta või parlamenti. Seda võiks võrrelda meie kärajatega, kuhu muinasmaakondade esindajad mitmesuguste küsimuste arutamiseks kokku tulid. Shetlandile tuli tingi pidamise komme koos viikingiasustusega. Tingwalli kogunesid kord aastas, enamasti novembris, saarestiku eri piirkondade esindajad, et mõista kohut, tõlgendada olemasolevaid seadusi ja kehtestada uusi. Kirjalikke andmeid Shetlandi tingi kohta väga palju pole – esimest korda on seda mainitud 14. sajandi alguses ja põhjalikum kirjeldus on 16. sajandi keskpaigast. Seal on kirjeldatud, et ametnikud istusid saarekesel krobelise kivilaua ümber ja delegaadid olid kiriku ümber, kehva ilmaga aga peeti kohut ilmselt kirikus. Seda siis eelmises kirikus, sest praegune on ehitatud hiljem. 1570. aastal viis krahv Robert Steward tingi Scallowaysse, siiski said shetlandlased seitse aastat hiljem veel korra Tingwallis kokku, et koguda allkirju kohaliku foogti Lawrence Bruce’i vastu.

Seitsme maa ja mere taga: sinine päästeingel

[gallery ids="421279,421281,421280"]   Kuna Brae hotellis me tuba veel kätte ei saanud, otsustasime lähema ümbrusega tutvust teha. Plaan oli minna mere äärde, aga pääs sinna oli aedadega takistatud ja teerajad, mis tundusid mere viivat äärde, lõppesid hoopis kellegi õues. Võtsime suuna kohalikku Coopi poodi, lootuses leida sealt postkast, kust Sirts saaks kaardid teedele panna. Punane postkast tõesti poe ukse lähedal seisis. Avastanud, et poe ümber levib tasuta internet, kasutasime seda bussigraafikute uurimiseks, et plaane teha. Ilmselt võisime kohalike silmis kummalised näida, kui poe välisseina vastu toetudes netis surfasime.

Seitsme maa ja mere taga: nobedad näpud ja Shetlandi buss

[gallery ids="419786,419785,419784,419783,419782"] Scalloway muuseum, kuhu vihmavarju läksime, oli heas mõttes korralik koduloomuuseum. Pileteid, kohvi ja suveniire müüvad prouad meenutasid oma olemuselt kodukandiseltsi aktiviste – soojad, sõbralikud ning innustunud kohalikust aja- ja kultuuriloost. Nagu ikka koduloomuuseumis, algas väljapanek geoloogia ja arheoloogiliste leidudega ning jätkus kõikvõimalike tarbeesemetega ja kohalike inimeste elust jutustavate piltidega. Osa väljapanekust oli pühendatud käsitööle, mis saarte lammasterohkust arvestades on iseenesestmõistetav. Nii nagu meil Vormsil, oli ka Shetlandil tavaks, et naised pidid kogu aeg kuduma, seepärast kandsid nad ka kõikvõimalikke kandameid seljas, et käed oleksid kõndides vabad. Kudumite müügist saadud raha andis perele lisasissetuleku. Kuulsad on Shetlandi naiste kootud kampsunid, mida sageli iseloomustab väike tihe muster ning V-kaelus. Seda tüüpi kaeluse kudumine on väidetavalt pärit Fairi saarelt ja niisuguseid kampsuneid on kandnud isegi Briti kuningakoja liikmed. Kampsunid on väga soojad, neid on kandnud näiteks Mount Everesti tippu ronivaid alpiniste saatnud šerpad. Kampsunitest aga veelgi kuulsamad on sealsete naiste kootud pitsilised rätid, mis on sama õhkõrnad kui Haapsalu naiste näppude vahel valmivad. Nähes Shetlandi lambaid maastikul, oli üsna raske ette kujutada, et nende tokerdunud villast – kuigi juuli lõpuks olid paljud neist juba pügatud – võiks sündida midagi nii peent kui Shetlandi sallid. Need on veel õhulisemad kui Haapsalu omad, samuti on neil erinev kudumisstiil – Shetlandi salli tehnika on keerulisem, sest kõik read kootakse parempidisena ja ka äärepits kootakse salliga ühes tükis erinevalt Haapsalu sallist, kus see hiljem külge õmmeldakse. Shetlandi lammaste vill on väga vastupidav ja soe tänu sellele, et lambad on kohanenud karmide ilmastikutingimustega ning toitunud rohust ja vetikatest. Sealsetel lammastel on topeltvill – alumine on väga pehme ja sobib hästi peene lõnga ketramiseks ning sellest kootaksegi sallid-rätid. Pealmine vill on aga jämedam ja sellest kedratud lõnga kasutatakse rohkem kampsunite, kinnaste ja muu sellise kudumiseks.

Seitsme maa ja mere taga: Must Patie

[gallery ids="419307,419310,419309,419308,419306,419302,419313,419305,419303,419304,419311,419301,419300,419299"]   Shetlandi endine pealinn Scalloway asub Lerwickist kümmekonna kilomeetri ja veerandtunnise bussisõidu kaugusel. 1600 elanikuga Scalloway on sadamalinn. Kalasadam paistis kätte kohe linna jõudes, jahisadam jäi aga piki kaldaäärt välja venitatud linna teise serva, kuhu me kõmpima ei hakanud. Seda enam, et ilm läks käest ära.

Seitsme maa ja mere taga: Fort Charlotte

[gallery ids="418912,418911,418913,418909,418907,418906,418905"]   Õhtul hotellituppa jõudnuna hakkasime edasisi plaane tegema, sest esimene öömaja Lerwickis oli ainus, mille olime broneerinud. Nüüd, olles kohalikest oludest aimu saanud, asusime järgmisi öömaju otsima. Esmalt otsustasime veel üheks ööks Lerwickisse jääda. Külalistemaja peremehelt uurides, kas oleks võimalik ka teine öö samas paigas veeta, saime vastuseks, et võimalik see on, kuid ilmselt peame teise tuppa kolima.

Seitsme maa ja mere taga: Shetlandi kuulsaim maja

[gallery ids="418480,418500,418501,418506,418503,418504,418511,418509,418508,418507,418512"] Sumburghist tagasi Lerwicki jõudnud, õnnestus meil külalistemajas oma tuba kätte saada. Kuna hommikul olid ühed külastajad meie saabumise ajal just väljumas, saime oma seljakotid vaid koridori tõsta. Nüüd oli Varise külalistemajja jõudes uks taas lukus, uksekella peale keegi ei reageerinud ja telefoni ka vastu ei võetud. Sirts luuras natuke ümber maja ja leidis avatud tagaukse, kust kaudu sisse pääses. Jäime siis söögisaali ootama, kuniks pererahvaga kontakti saame, ja lõpuks see õnnestuski. Peremees Nigel näitas meile toa kätte ja selgitas ühtlasi, et hommikusööki ja õhtust näkitsemist saab igaüks ise võtta – nurgas olev külmkapp oli täis juustu-sinki-jogurtit ja muud suupärast ning kõrvaloleval laual saiad-krõbuskid-puuviljad ning kõik vajalik kohvi ja tee valmistamiseks. Nagu edaspidi nägime, küpsetas perenaine igaks hommikuks ka koogi või isegi kaks.

Seitsme maa ja mere taga: need nunnud ponid

[gallery ids="418104,418101,418100,418099,418096,418098,418097,418095,418094"] Kui lunnid vaadatud ja Shetlandi vanema ajalooga tutvutud, hakkasime end pealinna Lerwicki poole tagasi asutama. Et bussini oli veel aega, elasime esmalt veidi aega kaasa otse Jarlshofi sissepääsu vastas karjaaedikus lahti rulluvale draamale. Aedikus olid nimelt kuulsad Shetlandi ponid. Kui ennist pikutas tarandikus kaks rahumeelset poni, siis vahepeal oli neile lisandunud veel üks ja kolmekesi ei tahtnud nad sinna hästi ära mahtuda – üks ponidest käitus agressiivselt, kippudes teistega kogu aeg tüli norima.

Seitsme mäe ja mere taga: 4000 aastat ajalugu

[gallery ids="417803,417804,417805,417806,417807,417808,417809,417814,417815,417816,417817,417818,417819,417820,417825,417821,417822,417823,417824,417826,417827"]   Enne Sumburghi hotelli jõudmist saime kaela korraliku vihmasahmaka, nii et kõik, mis keebi alt välja ulatus, tilkus. Nii oligi pärast seda tõeliselt mõnus siseruumis nina soojendada ja riideid kuivatada, juua tassike teed koos kerge einega ja pidada edasisi plaane.

Seistme mäe ja mere taga: meripapagoid

[gallery ids="417502,417518,417519,417512,417525,417520,417501,417517,417503,417504,417505,417508,417509,417511,417513,417515,417521,417523,417506,417514,417558,417559"]   Kui Shetlandi peasaare lõunatipus asuvasse Sumburghi hakkasime jõudma, pakkus bussijuht, et võib ametliku peatuse asemel meid tuletorni teeotsale veidi lähemale viia. Võtsime pakkumise hea meelega vastu ning enne lennujaama pööramist tegigi buss lisapeatuse, et meid koos prantslastest paariga välja lasta. Enam-vähem ühes taktis prantslastega – kord meie eespool, kord nemad – me mäkke rühkima hakkasimegi. Prantslastel olid kaelas korralikud pikkade objektiividega fotoaparaadid, nii et ilmselgelt huvitasid neid linnud, kelle nägemist Sumburgh Headi tuletorni juures lubati.

Seitsme maa ja mere taga: puudeta maa

[gallery ids="416252,416248,416247,416249,416246,416245,416244,416243,416242,416241,416240,416239,416250,416238,416236,416235,416234,416233,416232"] Kohe Lerwicki raekojast väljudes nägime midagi tuttavalikku – sedasama „Shetlandi” seriaalist tuttavat politseijaoskonda, mille metallist väravakonstruktsiooni all filmis nii mõnigi vestlus maha on peetud. Tegime meiegi seal oma kohustuslikud pildid ja kõndisime bussijaama, et Sumburghi sõita. Liinibusse hakkas Shetlandil silma kahte värvi – sinised on Lerwicki linnaliini omad, punased aga nn maakonnaliin. Bussipeatused on üle terve saare punaseks värvitud metallist konstruktsiooniga klaasist piklikud putkad – mõnes kohas suuremad, mõnes väiksemad.