Silt: reisijutt

[gallery ids="429561,429563,429564,429566,429567,429568,429570,429560,429571,429572,429574,429575,429545,429546,429547,429548,429577,429578,429579,429580,429581,429582,429583,429584"] Kolmapäeval otsustasime teha tutvust Orkney saare läänepoolse osaga. Meie külalistemaja omanik Doris pakkus hommikusööki ja teatas muuhulgas, et võib meile oma kanade muna praadida. Muuseas ütles Doris, et järgmisel hommikul peaksime varem hommikust sööma, sest ta peab jõudma Hoy saarele minevale praamile. Nagu perenaine meile selgitas, jagab ta end mitme asja vahel: peab kanu ja mesilasi ning külalistemaja Stromnessis ja Hoyl. Seda viimast pidigi ta koristama tõttama. Hommikusöök söödud, võtsime suuna Yesnabysse, mille kaljust rannajoont peetakse Orkney üheks kaunimaks ja ühtlasi ka kohustuslikuks vaatamisväärsuseks. Turismibrošüürid ei valetanud ja Yesnaby punasest liivakivist kaljud olid imelised – taas oli iga uus vaade uhkem kui eelmine.

[gallery ids="429040,429041,429042"]   Õhtul kella kuue paiku jõudsime Orkney peasaare edelanurgas asuvasse Stromnessi, kus olime broneerinud öömaja Orca külalistemajas. Paari tuhande elanikuga Stromness on Orkney suuruselt teine linn ja juba esmamulje järgi oli tegemist võluva sadamalinnaga. Linn ise on välja venitatud piki maasse tungiva Hamnavoe lahesopi läänekallast. Kaldapealsega paralleelselt vonkleb ligi kolme kilomeetri pikkune peatänav, mis mitu korda nime vahetab. Kui Haapsalus ollakse harjunud, et Posti tänavast saab ühtäkki Karja tänav, siis Stromnessis vahetab tänav, ilmselt selleks, et inimestes rohkem segadust tekitada, nime lausa viis korda. Pika peatänava algusesse jääb sadam, mis – nii nagu Shetlandil nähtud sadamad – jättis toreda värvilise mulje. Stromnessi sadamas seisid sõbralikult koos reisi-, kala- ja lõbusõidulaevad. Sealt väljuvad reisilaevad peavad ühendust Scrabsteriga Šotimaal ning ka Orkney lõunapoolsete Hoy ja Graemsay saarega. Merendus ja kalapüük on Stromnessi linna läbi aegade elus hoidnud. 18.-19. sajandil tegutsesid seal Kanadaga kaubavahetust pidanud Hudson Bay kompanii agendid ja asusid kaubalaod, 19. sajandil peatusid seal šoti vaalapüügilaevad ja 19. sajandi lõpus tabas ka Stromnessi heeringapüügi buum. Stromnessi alguseks loetakse aga 1620. aastat, kui Orkney piiskop andis lahekaldal välja esimesed maavaldused. Üks esimesi asukaid oli sepp Alexander Chalmers, kes seal aastas 24 kana eest maad rentis ja tema nime järgi nimetati paika esialgu Chalmersquoy. Linnake hakkas kasvama 17. sajandi lõpus ja 18. sajandil, kui kõikvõimalike sõdade tõttu, kuhu Suurbritannia segatud oli, muutus läbi Inglise kanali seilamine ohtlikuks ning selle asemel hakati järjest enam kasutama ümber Šotimaa põhjatipu ja Orkney vahelt kulgevat mereteed. Ega seegi ohutu polnud, sest kaubalaevu ohustasid piraadid, kellest üks, John Gow, oli pärit sealtsamast Stromnessist. Gow loost ammutas inspiratsiooni kirjanik Sir Walter Scott oma teose „Piraat” kirjutamisel.

[gallery ids="428514,428515,428513,428512,428516,428508,428511,428510"]   Teel Stromnessi põikasime sisse Orphiri, kus pidid asuma ümara kiriku jäänused. Orkney kirikute kohta tuleb öelda, et enamasti olid need veidi vanemad ja huvitavamad kui Shetlandil nähtud pühakojad. Orphiri kirik on oma kuju poolest sealkandis aga väga haruldane, sest see on ainus mingilgi määral säilinud ümar kirik Šotimaal. Arvatakse, et selle rajamisel on eeskujuks olnud Jeruusalemmas asunud Püha Haua kirik. Meie kergeks pettumuseks polnud Orphiri kirikust säilinud küll enamat kui veidi idaseina koos sellest välja ulatuva kaare ehk apsiidiga, kuid kiriku algne ümar kuju on maapinnal markeeritud.

[gallery ids="428109,428111,428124,428126,428110,428123,428108"]   Tillukeselt Orkney Lamb Holmilt, kuhu peale Itaalia kabeli muud palju ei mahtunudki, viis järgmist Churchilli tõket pidi kulgev maantee järgmisele laiule Glimps Holmile ja sealt juba ilusate randade poolsest tuntud Burray saarele. Omal ajal on üsna väike Burray olnud suur heeringapüügikeskus, kuid ammu enam mitte. Heeringapüügile tõmbas seal kriipsu peale just nendesamade Curchilli tõkete ehitamine, sest tõkked panid kinni saartevahelise otsetee – sealt, kust ei pääse läbi vaenlase all- või pealveelaevad, ei pääse läbi ka heeringapüügialused. Praegu teatakse Burrayd eelkõige seal asuva Orkney fossiilid- ja pärandikeskuse järgi. Saartereas kõige viimane ja eelnevatest suurem on South Ronaldsay, mille tipust Burwickist on Šotimaa põhjatippu Duncansby Headi linnulennult vaid kümmekond kilomeetrit.

[gallery ids="427662,427663,427664,427665"] Kuigi Orkney pidanuks teise maailmasõda sündmuste keskmest asuma justkui piisavalt kaugel, jõudis sõda ka siinsetele saartele ja selle jälgi on näha tänini.

[gallery ids="426396,426397,426398"]   Kui laev kl 23 Orkney pealinna Kirkwalli sadamasse jõudis, oli väljas juba pime ja tuli ka vihma. Meie vaim oli valmis paari kilomeetri pikkuseks matkaks broneeritud ööbimiskohta, kuid oma rõõmuks märkasime sadamahoone ees liinibussi, millega hoidsime üksjagu jalavaeva kokku. Kirkwalli sadam asub kesklinnast päris kaugel ja hiljem selgus, et bussiühendus sellega ongi ainult paar korda päevas – siis, kui mõni laev sisse tuleb. Bussiga saime kesklinnale lähemale, aga omajagu jäi siiski ka kõndida. Teel köitis meie tähelepanu lahesopp, mille üks osa oli sillaga eraldatud ja mis meenutas tiiki või väikest järve – nagu meilgi Väike viik. Veekogus polnudki midagi erilist, pigem tundus kummaline üle selle kulgev rada.

[gallery ids="425069,425083,425081,425079,425075,425072,425080,425076,425073,425074,425078,425071,425070"]   Yellilt tagasi peasaarele jõudnud, tiirutasime veel selle kirdeosas Lunnastingi ja Deltingi piirkonnas. Kuna kõht oli tühjavõitu, keerasime sisse Mossbanki-nimelisse kohta. See tundus olevat veidi suurem küla ja turismibrošüüride andmetel pidi seal asuma ka üks pubi. Pubi juurde jõudnud, tundus, et brošüüri info on vananenud – ühtegi silti ega pubi moodi asutust seal silma ei hakanud. Pidasime siiski parkimisplatsil kinni, et mõned pildid teha, kui mahajäetuna tundunud uks äkitselt avanes ja kena naisterahvas meid sisse kutsus. Omal käel poleks me ilmselt teed pubiruumi leidnud, sest see kulges läbi treppide ja koridoride.

[caption id="attachment_424233" align="alignnone" width="1920"] Burravoe Old Haa pärandikeskuses õnnestus meil pealt kuulda, kuidas kohalik vanem mees kõneles shetlandi keelt. Foto Kaire Reiljan[/caption] Nagu igal piirkonnal on ka Shetlandil oma murre. Kohalikud on küll seda meelt, et tegemist on keele, mitte murdega, aga eks samasuguseid vaidlusi peeta ka mujal, kasvõi meil Eestis võru ja setu keele üle. Seda, mis keelt rääkisid mitu tuhat aastat tagasi Shetlandi saari asustanud piktid, pole teada. Küll aga on oma jälje kohalikku keelde jätnud hilisemate asukate keeled. Shetlandil kõneldavat keelt on mitmesaja-aastase ühise ajaloo tõttu tugevasti mõjutanud vananorra keel ja alates keskajast, mil Shetland läks šotlaste valitsemise alla, Šotimaal räägitud murded.

[gallery ids="423912,423911,423899,423900,423902,423904,423906,423907,423908,423898,423909,423910"] Pühapäeva olime plaaninud veeta Shetlandi saarestiku kõige põhjapoolsematel saartel, Yellil ja Unstil. See omakorda tähendas, et saartele pääsemiseks tuli arvestada praamide graafikuga: esmalt sõita peasaare Tofti sadamast Yellile ja sealt edasi Unstile. Praame ühistranspordi puhkepäev õnneks ei puudutanud.