17 C
Haapsalu
Esmaspäev, 17. juuni 2024

6 kuu keskmine portaali küljastajate arv kuus: 60 619

Avaleht Sildid Reisijutt

Silt: reisijutt

Seitsme maa ja mere taga: sõja jäljed ja Itaalia kabel

[gallery ids="427662,427663,427664,427665"] Kuigi Orkney pidanuks teise maailmasõda sündmuste keskmest asuma justkui piisavalt kaugel, jõudis sõda ka siinsetele saartele ja selle jälgi on näha tänini.

Seitsme maa ja mere taga: esmamulje

[gallery ids="426396,426397,426398"]   Kui laev kl 23 Orkney pealinna Kirkwalli sadamasse jõudis, oli väljas juba pime ja tuli ka vihma. Meie vaim oli valmis paari kilomeetri pikkuseks matkaks broneeritud ööbimiskohta, kuid oma rõõmuks märkasime sadamahoone ees liinibussi, millega hoidsime üksjagu jalavaeva kokku. Kirkwalli sadam asub kesklinnast päris kaugel ja hiljem selgus, et bussiühendus sellega ongi ainult paar korda päevas – siis, kui mõni laev sisse tuleb. Bussiga saime kesklinnale lähemale, aga omajagu jäi siiski ka kõndida. Teel köitis meie tähelepanu lahesopp, mille üks osa oli sillaga eraldatud ja mis meenutas tiiki või väikest järve – nagu meilgi Väike viik. Veekogus polnudki midagi erilist, pigem tundus kummaline üle selle kulgev rada.

Seitsme maa ja mere taga: imeloom

[gallery ids="425069,425083,425081,425079,425075,425072,425080,425076,425073,425074,425078,425071,425070"]   Yellilt tagasi peasaarele jõudnud, tiirutasime veel selle kirdeosas Lunnastingi ja Deltingi piirkonnas. Kuna kõht oli tühjavõitu, keerasime sisse Mossbanki-nimelisse kohta. See tundus olevat veidi suurem küla ja turismibrošüüride andmetel pidi seal asuma ka üks pubi. Pubi juurde jõudnud, tundus, et brošüüri info on vananenud – ühtegi silti ega pubi moodi asutust seal silma ei hakanud. Pidasime siiski parkimisplatsil kinni, et mõned pildid teha, kui mahajäetuna tundunud uks äkitselt avanes ja kena naisterahvas meid sisse kutsus. Omal käel poleks me ilmselt teed pubiruumi leidnud, sest see kulges läbi treppide ja koridoride.

Seistme maa ja mere taga: oma keel

[caption id="attachment_424233" align="alignnone" width="1920"] Burravoe Old Haa pärandikeskuses õnnestus meil pealt kuulda, kuidas kohalik vanem mees kõneles shetlandi keelt. Foto Kaire Reiljan[/caption] Nagu igal piirkonnal on ka Shetlandil oma murre. Kohalikud on küll seda meelt, et tegemist on keele, mitte murdega, aga eks samasuguseid vaidlusi peeta ka mujal, kasvõi meil Eestis võru ja setu keele üle. Seda, mis keelt rääkisid mitu tuhat aastat tagasi Shetlandi saari asustanud piktid, pole teada. Küll aga on oma jälje kohalikku keelde jätnud hilisemate asukate keeled. Shetlandil kõneldavat keelt on mitmesaja-aastase ühise ajaloo tõttu tugevasti mõjutanud vananorra keel ja alates keskajast, mil Shetland läks šotlaste valitsemise alla, Šotimaal räägitud murded.

Seitsme maa ja mere taga: põhjapoolseimal saarel

[gallery ids="423912,423911,423899,423900,423902,423904,423906,423907,423908,423898,423909,423910"] Pühapäeva olime plaaninud veeta Shetlandi saarestiku kõige põhjapoolsematel saartel, Yellil ja Unstil. See omakorda tähendas, et saartele pääsemiseks tuli arvestada praamide graafikuga: esmalt sõita peasaare Tofti sadamast Yellile ja sealt edasi Unstile. Praame ühistranspordi puhkepäev õnneks ei puudutanud.

Seitsme maa ja mere taga: laava kujundatud maastik

[gallery ids="423590,423589,423588,423587,423586,423585,423583"] Lahkunud Tangwick Haa muuseumist, tegime järgmise peatuse Stennessis, kus asus kunagi üks Shetlandi tegusamaid kalasadamad. Stenness sobis asukoha poolest sadamaks väga hästi, sest vastas asuv saar varjas seda edelatuulte eest. 18.–19. sajandil läks suvisel kalapüügihooajal Stennessist merele kuni 40 seitsmeliikmelist paatkonda. Võib vaid ette kujutada, milline sagimine rannikul oli. Kala püüdsid shetlandlased umbes üheksa meetri pikkuste lahtiste paatidega, mis liikusid nii purjede kui ka aerude abil. Paatkondade kalastusretked ulatusid rannikust isegi kuni 65 kilomeetri kaugusele. Sadama hiilgeaegadel oli terve rannik täis väikesi turbakatusega majakesi – bod’e, mida kasutati nii kalastustarvete hoidmiseks kui ka elamiseks – tähendas ju kalapüügihooaeg, et kalurid olid seal nädalaid paigal ning sealsamas saak ka kuivatati või soolati sisse. Üks bod’idest oli teistest uhkem – selle esimest korrust kasutati nii hoiuruumi kui ka poena, teisel olid aga maaomaniku määratud ülevaataja eluruumid. Nüüd valitseb Stennessis vaikelu ning omaaegsest elavast sadamast annavad tunnistust vaid mõned rannikuäärsed hoonevaremed ja mäe otsa püstitatud suur rist. Rist on olnud meremärk. Sadamast mitte kuigi kaugel asub ka tuletorn, kuid selle juures on rannik ohtlik ja rist märkis tuletornile lähimat turvalist sadamakohta. Lauge ja liivane sadamakoht on vastuolus ülejäänud rannikuga, mille on kujundanud 360 miljonit aastat tagasi vulkaanipurske tagajärjel välja voolanud laava, mida siis omakorda on lihvinud ja kujundanud meri. Nende vulkaaniliste kivimite kaitseks on loodud Stennessi geopark. Kohe sadamakoha lähedal köitsid tähelepanu suuremad ja väiksemad veest välja turritavad kaljunukid ja -moodustised, millest üks omapärasemaid kannab nime Dore Holm. Holm on meilegi tuttav skandinaavia sõna, mis tähendab laidu või saarekest, Dore aga on tulnud ingliskeelsest sõnast door (uks). Tõepoolest meenutab avaus merest kerkivas kaljus veidi ust. Sadamakoha kõrval pole rannik kuigi kõrge, kuid sellele lisavad dramaatilisust puna-mustades toonides tardkivimid, mille pragudest sirutusid jonnakalt väikesed roosaõielised taimed ja mille külgedele olid veetõusu ajal kinnitunud merikarbid.

Seitsme maa ja mere taga: sajanditevanune traditsioon

[gallery ids="423023,423022,423029,423028,423027,423025,423024,423026,423020,423021,423030,423035,423033,423034"]   Jätkasime sõitu kitsukestel teedel Eshanessi poole, kus lubati ilusaid loodusvaateid. Kui suurematel maanteedel sõites nägime lambaid eemal mäeveerul rohtu nosimas, siis väiksemates paikades tundsid nad end koduselt ka sõiduteel. Aedu, mis neid teest eemal oleks hoidnud, eriti ei olnud ja kui ka oli, ei lasknud lambad end nendest häirida. Nii nad siis pikutasid teepervel või suisa keset teed. Auto lähenedes ajasid loomad end küll aegamisi püsti ja loivasid mõõdetud sammul teepervele, kust jäid möödujaid silmitsema. Mõnel pool tuli aga oodata, kuni lambad suvatsesid auto läbi lasta.

Seitsme maa ja mere taga: pruutpaar teeveeres

[gallery ids="422593,422594,422595,422596,422597,422598,422599,422600,422601,422602,422603,422604,422605"]   Jõudnud õnnelikult tagasi Braesse, küsisime esmalt hotellist, kas pääseme oma tuppa, mis meil järgmiseks kaheks ööks koduks pidi olema. Tuba oli koristatud ja saime asjad ära panna. Kuna tühi kõht hakkas tunda andma, uurisime söögivõimaluste kohta. Hotelli administraator selgitas meile aeglaselt ja kõiki sõnu püüdlikult välja hääldades, ilmselt arvates, et välismaalastena ei saa me muidu aru, et hotelli restoran on avatud õhtu- ja hommikusöögiks, lõunaks aga mitte. Kui tahame hotellis õhtust süüa, tuleks enne ka laud broneerida. Broneerisime siis õhtusöögiks võimalikult hilise aja, et jõuaksime enne ringi sõita. Lõunat soovitas administraator süüa lähedalasuvas kiirsöögikohas.

Seitsme maa ja mere taga: kirik müügiks

[gallery ids="421683,421684,421685,421686,421687"] Lerwickist tagasi sõites keerasime esimeseks peatuseks suurelt teelt maha Tingwalli suunas. Üks peatuse põhjus oli, et saaks natuke lähemalt uurida autot ja selle võimalusi, sest sõidukit rentides selleks aega ei jäänud. Samuti, et vaadata kaarti ja teha edasisi plaane – olid meil ju nüüd ringi liikumiseks hoopis vabamad käed. Teisalt meelitas teelt maha sõitma Tingwalli nimi, sest see viitab vanale tingi ehk varase parlamendi kohale. Olime Tingwalli sildist mitu korda bussiga mööda sõitnud, kuid nüüd tekkis tahtmine oma silmaga näha, kas seal ka midagi ajaloolist vaadata on. Näiteks Islandil on sarnane vana tingikoht Thingvellir väga oluline vaatamisväärsus. Tingwall asub orus, mille keskel on järv ja selles omakorda saareke nimega Tingaholm. Nagu aru võis saada, siis just selle saarekese peal enam kui tuhat aastat tagasi tinge peetigi. Nagu juba öeldud, tähistas sõna „ting” vana-põhja keeles kohtumiskohta või parlamenti. Seda võiks võrrelda meie kärajatega, kuhu muinasmaakondade esindajad mitmesuguste küsimuste arutamiseks kokku tulid. Shetlandile tuli tingi pidamise komme koos viikingiasustusega. Tingwalli kogunesid kord aastas, enamasti novembris, saarestiku eri piirkondade esindajad, et mõista kohut, tõlgendada olemasolevaid seadusi ja kehtestada uusi. Kirjalikke andmeid Shetlandi tingi kohta väga palju pole – esimest korda on seda mainitud 14. sajandi alguses ja põhjalikum kirjeldus on 16. sajandi keskpaigast. Seal on kirjeldatud, et ametnikud istusid saarekesel krobelise kivilaua ümber ja delegaadid olid kiriku ümber, kehva ilmaga aga peeti kohut ilmselt kirikus. Seda siis eelmises kirikus, sest praegune on ehitatud hiljem. 1570. aastal viis krahv Robert Steward tingi Scallowaysse, siiski said shetlandlased seitse aastat hiljem veel korra Tingwallis kokku, et koguda allkirju kohaliku foogti Lawrence Bruce’i vastu.