Viimased kuud pole seoses riigi rahaliste võimaluste ja uue eelarvega pakkunud just ülearu häid uudiseid. Pigem vastupidi. Ühiskonnas on arvukalt gruppe, kelle palgaootused ja muud lootused tuleval aastal ei täitu.
Inimeste pettumus on igati mõistetav, seda eriti valimiseelsete uljaste lubaduste foonil. Aga kui ainult opositsioonipoliitikuid kuulata, siis langeks 2024. aasta eelarvega Eestimaale pilkane pimedus ja kõik veereks allamäge. Tegelikkuses see muidugi nii ei ole.
Bernard Shaw teadis rääkida,et sotsialist on sihuke lõbus vennike kellel pole omal mitte midagi ja ta on nõus seda kõigi teistega jagama.
omanimelise viina pole neil rahvale midagi pakkuda
peaks venemaale kolima ja oma eksperimente seal jätkama koos leninlaste marksistidega
Huvitav, kas keegi sotsi juttu ka usub veel? Poliitikas on küsimus prioriteetides, hetkel selleks Eesti ühiskond ja kohalikud elanikud ei ole, pigem miljardiline toetus välisriigile ja püsikulud siin elavatele välisriigi “kodanikele”. Ei ole oluline ka majanduse konkurentsivõime ega töökohad, samuti eakate hooldus ja lasterikkad pered või hariduse elujõulisus. Eesti poliitilise tasandi otsused on viimased 10-15 kantud rumalusest ja mille tulemused kriisis on kiiremini selgunud. Kokkuvõtlikult on elutarkus, et ära usu hülge möla ehk vali tegude, aga mitte sõnade järgi.
on see pingutus ainult vedela püksi toonud