Helmen Kütt: aeg tiksub halastamatult 

Lääne Elu

info@le.ee

Helmen Kütt. Foto: riigikogu
Helmen Kütt. Foto: riigikogu

Juba teist kuud kestev Ukraina sõda on muutnud oluliselt ka Eesti julgeoleku seisu ja suurendanud meis ohutunnet.

Ajad on rasked ja raskusi palju, aga see ei tähenda, et me ei peaks tegelema sotsiaalkaitse valupunktidega. Iseäranis just kriisis, mis probleeme võimendab, on riigi kohus aidata neid, kes on raskustes.

Ühiskond elab juba pool aastat hinnatõusude pöörises, millele sõda on hoogu juurde andnud ja mille lõppu ei ole näha. Inimesed on olnud silmitsi ränkade kütte- ja elektriarvetega, nüüd on katsumuseks kallinevad toiduained. Eesti Panga kevadprognoosi kohaselt saab hinnatõus sel aastal olema 10,2 protsenti, majandus kahaneb 0,4 protsenti ning töötuse määr on 6,7 protsenti.

Enam kui kümme aastat ootab oma järge hooldekodukoha kättesaadavuse küsimus. Selle ülivalusa probleemi on hinnatõusud veelgi teravamaks muutnud. Siin on vaja leida võimalikult kiire ja inimlik lahendus. Riik ei tohi käed rüpes pealt vaadata, kuidas järjest enamatele eakatele ja lähedastele käib hooldekodu hind üle jõu. Selline olukord „toodab“ juurde ka omastehooldajaid, kes mitte soovi, vaid on sunnitud töölt lahkuma ja koju jääma.

Omavalitsused aitavad, nagu suudavad, kuid kahjuks sellest ei piisa. Lisaks on pakutava abi tase üle Eesti väga erinev. Aeg tiksub halastamatult, hooldust vajavad inimesed ja nende lähedased vajavad lahendust kohe, nad ei jõua veel aastaid oodata.

Aprilli alul teatas sotsiaalkaitseminister riigikogu ees, et eesmärk on minna alles 2024. aastal „üldhoolduses komponendipõhisele rahastamismudelile“. Küsimustele vastates minister siiski tõdes, et tema soov on, et see juhtuks aastal 2023. Sotsiaaldemokraadid on püüdnud ellu viia põhimõtet, et abivajajatele oleks hinnatud vajadusel kindlustatud pensioni eest koht hooldekodus.

On selge, et oma kodu on elamiseks kõige parem ja igal omavalitsusel tuleb vajalike teenustega seda inimeste soovi toetada. Kahjuks ei ole tervisemurede tõttu mitte kõigi vanaduspõlv selline ja siis läheb vaja hooldekodu tuge.

Meie ettepanek on, et hooldekodu kliendi omaosaluse maksimaalne suurus oleks 90 protsenti tema pensionist. Puudujääva osa tasub riik koos kohaliku omavalitsusega. Tegu on sellesama „komponendipõhise“ rahastusega, millest räägib ka valitsus. Koalitsioon hääletas kahjuks meie muudatuse 6. aprillil riigikogus maha, aga me võitleme edasi. Hea uudis on, et 13. aprillil sai seaduseks eelnõu, mis vabastab lapselapsed alates maist oma vanavanemate hoolduse eest tasumisest.

Ülioluline on ka toimetulekupiiri tõstmine – valitsus on siin lubamatult kaua viivitanud ja jaganud ennatlikke lubadusi. See toetus on päästerõngas kõige hapramas seisus leibkondadele. Puudust kannatavate inimeste aitamiseks on vaja toimetulekupiir viia praeguselt 150 eurolt vähemalt 200 eurole. Peatselt riigikokku jõudev 2022. aasta lisaeelarve seda lõpuks teebki. Seda tulnuks küll teha 1. jaanuarist, nagu sotsiaaldemokraadid sügisel korduvalt taotlesid.

Kriisidest ja sõjast räsitud maailmas pole kindlust, et lastega pered saavad hakkama. Seisame selle eest, et edaspidi ei loeta lapsetoetusi enam toimetulekutoetuste arvutamisel perekonna sissetulekute hulka, mis kergendaks vähekindlustatud perede olukorda. Veelgi laiahaardelisema mõjuga oleks seadustamise korral meie algatatud perehüvitiste seaduse eelnõu, mis tõstab esimese ja teise lapse toetuse praeguselt 60 eurolt 100 euroni. See muudatus pakuks keerulisel ajal peredele kaitset hinnatõusude vastu ja aitaks ka lasterikkaid peresid, sest kolmandaid-neljandaid lapsi ei sünni, kui ei ole sündinud esimesi ja teisi. Näiteks kolmelapseline pere võidaks nii iga kuu 80 eurot – praeguse 520 euro asemel maksaks riik perele 600 eurot toetust.

Üle 20 protsendi Eesti elanikest elab suhtelises vaesuses või lausa süvavaesuses. Nende toidulaual on sageli kõige odavam või allahinnatud toidukraam, tihti ei jätku neil raha küttepuude ega ravimite ostmiseks. Neid ei aita praegu see, et äkki läheb aasta või aastate pärast paremaks.

Hädavajalike asjadega ei tohi minna nii, nagu läks erakorralise pensionitõusuga ehk pensioni baasosa ja rahvapensioni määra 20eurone tõus tuleb alles aastal 2023. Valitsusliit eiras nii opositsiooni kui ka pensionäride ühenduste liidu nõudmisi, et pensionäridele tuleb leida lisaraha 2022. aastal, mitte vahetult enne riigikogu valimisi. Sama juhtus ka keskmise pensioni tulumaksuvabastusega. Meie seeniorid väärinuks pärast tervisekriisi suuremat pensionilisa, et paremini toime tulla hinnatõusudega ja lubada endale kasvõi mõni teatri- või kinokülastus.

1. aprilli pensionitõus ei ole ühegi valitsuse, ministri ega peaministri tegu, selle toob pensionide indekseerimine, mis tänavu tähendas keskmiselt 7,9protsendilist pensionilisa. Indeksi väärtus sõltub 20 protsenti eelmise aasta tarbijahinnaindeksi muutusest ja 80 protsenti sotsiaalmaksu pensionikindlustuse osa laekumise kasvust. Siin tuleb tänada meie tublisid ettevõtjaid ja tööinimesi!

On selge, et kõike korraga ei jõua, aga prioriteete seades tuleb vaadata elukaart tervikuna ja mitte unustada, et hädas inimesed ei jõua lõputult oodata. Tõhus sotsiaalkaitse teenib Eesti kaitsevõimet ja annab inimestele kindluse, et riik ja omavalitsused ei jäta kedagi hätta.

4 Kommentaari
Inline Feedbacks
View all comments
Mida
23 päeva tagasi

heietust…

Uskmatu-Toomas
25 päeva tagasi

“hooldekodu kliendi omaosaluse maksimaalne suurus oleks 90 protsenti tema pensionist. Puudujääva osa tasub riik koos kohaliku omavalitsusega” täpselt nii oli kirutud vene ajal Kirovi kolhoosis aga kes vana asja meelde tuletab …. ,on
kremli meelne!

lõpmatud
25 päeva tagasi

kiiduavaldused sellel valitsusele selle 50 sandikopika eest

kogu
26 päeva tagasi

see kammaijaa näitab, et riigil on inimest vaja ainult ainult tema nimel rääkimiseks, kui inimene jääb pensile, siis jäetakse ta näljapajukile ja kerjuse seisusesse. on ebaõiglane, et üks kamp määrab tulu ise endile ja oma kambajõmmidele ja ülejäänutele sõltub sissetulek mingist müstilisest alampalgast ja sotsiaalmaksust.