Koolielu Ukraina lastega meenutab Läänemaa direktorite sõnul sõitu Ameerika mägedel – keegi ei tea, mida homne päev toob ja pisarad tulevad kergesti.
Kolm päeva enne Kiievit tabanud pommirahet jõuab kaheksa-aastane Vlad kooli kolmandaks tunniks. Enne seda oli tal Ukraina e-koolis kontrolltöö. Vladil on suured hallid silmad. Vahetunnis jagab ta kotist küpsiseid. Vladi kodu on Kiievis alles, ainult aknaid ei ole ees. Nii oli nädala eest. Tänase kohta ei tea.
Teisipäeval, kui Nova Kahhovka pärast käivad lahingud, räägib sealt pärit üheksa-aastane Diana direktori kabinetis oma kahest küülikust, valgest kassist, kes oli liiga vana, et põgeneda, papagoist, kes lendas minema ja jäi kaduma, ning kolmest teost. Kõik nad jäid Ukrainasse vanaema hoolde. Diana koos ema ja kahe lumivalge kassi Zemfiri ja Zinaga põgenes. „Kas ma võin teile laulda?” küsib Diana. Tüdruku hääl täidab tillukese ruumi üleni, ta laulab ukraina keeles sellest, kui vähe on õnneks vaja – selget taevast, isa kallistust, lihtsaid asju. Tunnis jälgib tüdruk õpetajat pingsa tähelepanuga, saamata õieti millestki aru.
Kaheksa-aastane Jaroslav pole sõda näinud. Ta lahkus Harkivist kaks aastat tagasi, aga poisi silmad lähevad märjaks, kui ta räägib Donbassis elavast vanaema sõbrast, kes ei tahtnud, aga sunniti vägisi rindele – Vene poolele. Viie kuu eest põgenes Harkivist Eestisse Jaroslavi tädi oma paariaastase pojaga.
Vlad, Diana ja Jaroslav on kolm umbes sajast lapsest, kes käivad Läänemaal koolis ja õpivad eesti keeles. Vladil on vedanud – teda aitab pinginaabrist Jaroslav, kes on kahe aastaga eesti keele täiesti selgeks saanud. Vladi õpetaja oskab vene keelt. Matemaatikatunnis kordab Vlad püüdlikult õpetaja järel numbreid – õpetaja ütleb vene keeles, siis eesti keeles, Vlad kordab tasakesi: kolm pluss kaks on viis.
Kui palju Ukraina lapsi Läänemaa koolides õpib, ei oska keegi täpselt öelda. „Dima oli kaks päeva, Ksenia oli neli päeva, Miša tuli eile,” ütleb Haapsalu algkooli direktor Malle Õiglas. Iga päev võib keegi tulla ja keegi minna. „Meil tuleb pigem juurde,” ütleb Haapsalu põhikooli õppejuht Aive Saadjärv reedel. „Just võttis üks dokumendid välja,” parandab õppejuht Ülle Lobjakas. Põhikoolis käib umbes 40 Ukraina last.
Kullamaa osavallavanema Katrin Viksi andmetel käis septembris lõpu seisuga Kullamaa koolis 17 Ukraina last. Sel teisipäeval oli neid alles kümme. „On kuulda, et varsti tuleb uusi,” ütleb Kullamaa koolijuht Kaidi Uueda. Kullamaa jahilossis nagu igal pool mujal riigi majutusel olevad põgenikud saavad ühes kohas elada kaks kuud, siis liigutab riik nad mujale, kui nad pole ise endale elukohta leidnud. Lapsed peavad aga seaduse järgi kohe kooli minema, ja nii rändavadki nad halvimal juhul paari kuu kaupa koolist kooli.
„On raske küll, aga nii see lihtsalt praegu on,” ütleb Uueda. „Kuidagi peame vastu pidama.” Iga päev koolis võib olla hetk, kui tuleb tõdeda, nagu tõdes üks Haapsalu õpetaja: tean, et ei tohi liialt kiinduda, aga ikka olid pisarad silmas, kui Arkadi ära läks. Tuleb tüdruk, võtab käest kõvasti kinni ja ütleb, et tahab isa juurde. Poiss teeb enne etendust saalist videokõne rindel olevale isale, kes kõigest väest püüab jagada lapse üürikest rõõmu. „Pisarad tulevad kergesti,” ütleb Uueda. Tulevad lastel ja õpetajatel. Ka sel päeval, kui Diana laulab – Ukrainasse jäänud vanaema ütles, et tuleb laulda –, on kõigil silmad märjad.
„Kui Dima ära läks, ütles ta, et kui sõda lõpeb, tuleb ta tagasi, võtab naise, ehitab maja ja hakkab uuesti õpetaja Klara juures eesti keelt õppima,” ütleb Kullamaa kooli ukraina keele õpetaja Alla Žigulina. Žigulina põgenes Mariupolist viimaste elanike seas. Linna jäid vaid Azovstali tehase kaitsjad. Üle tuhande õpilasega koolis töötanud ukraina filoloog Žigulina elab pisikeses, sadakonna elanikuga Liivi külas ja õpetab väikeses Kullamaa koolis Dianale ning üheksale teisele sealsele Ukraina lapsele nende oma keelt – see on luksus, mida teistes koolides ei ole. Hea, kui koolis on keegi, kes natuke vene keeltki mõistab.
Kui esimesed Ukraina lapsed kevadel kooli jõudsid, õppisid nad kõik koos, ukraina rühmades. 1. septembrist õpivad nad võrdselt eesti lastega. „Kevadel silmad särasid,” ütleb Õiglas. „Enam silmasära ei ole.” Kevadel tublid kooliskäijad kipuvad puuduma. Üheksa-aastane Mariupolist põgenenud Jehor ütleb, et on väsinud ja pageb koolist poolest päevast. Jehor ei taha eesti keelt õppida. Emast, väikesest õest ja kodust võõrale maale pillutatud lapsel on kabuhirm kaotada ainus asi, mis talle on jäänud – oma keel.
„Lapsed tulevad sügavast kriisist. Enamikul on isad rindel. Emad ei tea, mis neist saab,” ütleb Õiglas. „Paljud õpetajad ei oska vene keelt. Ministeerium ütleb, et see ongi kõige parem variant, kui ei oska.”
Diana matemaatikatunnis kõlab ainult eesti keel – nii, nagu haridusministeerium on soovitanud. Õpetaja on kirjutanud tahvlile tehted. „Seitsekümmend üheksa pluss nelikümmend seitse,” vuristab õpetaja. Lapsed peavad vastama, kui palju see teeb. Sada kakskümmend kuus. Lapsed tõstavad kätt. Pikad arvsõnad, on näha, et kuu aega koolis käinud Diana ei saa midagi aru. Vaikselt kirjutab ta tehte vihikusse, ise pingul kui pillikeel, ja liidab. Kui on vaja avada vihik, vaatab ta, mida pinginaaber teeb, ja teeb järele.
Nova Kahhovkas olid Dianal kõik üheteistkümned ja kaheteistkümned – need on Ukrainas kõrgeimad hinded. Eestis ta hindeid ei saa. Vlad saab hindeid Ukraina koolis, aga ütleb, et ei tea, kust neid vaadata. Eesti koolides pole Ukraina hinnetel tähtsust – sealse tunnistusega pole midagi teha. „Eile just üks ema tuli, näitas tunnistust, kus olid üheteistkümned ja kaheteistkümned. Ema oli nii uhke,” ütleb Lobjakas.
Koolijuhtide sõnul meenutab koolielu juba kolmandat aastat sõitu Ameerika mägedel või rindejoont – alguses koroona, siis Ukraina kriis. „Õpetajad on kogu aeg tule all,” ütleb Õiglas. 1. septembrist 2022 said kõikidest klassidest liitklassid, kus õpetaja annab korraga mitut tundi. „Tavalapsed, lihtsustatud või individuaalse õppekava lapsed, Ukraina lapsed,” loetleb Kullamaa kooli inglise keele õpetaja Heli Mäe.
13aastane Maria oskab ainult ukraina keelt. 8. klassi inglise keele tund Kullamaa koolis on nagu telefonimäng, kus vahelüliks ja abiõpetajaks vene ja ukraina keelt oskav 13aastane Daniil – õpetaja Mäe ütleb Daniilile vene keeles, Daniil Mariale ukraina keeles ja siis vastupidi tagasi: Maria-Daniil-õpetaja.
Kaheksa-aastane Aljona õpib kahes koolis nagu Vladki. Haridusministeerium seda ei soosi. „Aga nad, pisarad silmas, tahavad seda teha,” ütleb Uueda. „Oleme seda lubanud, kui see kooliskäimist ei sega.”
Maist, kui saabusid esimesed Ukraina lapsed, on koolid rohkem kui koolid – aitavad lapsi soojade riiete või millega iganes. 6. oktoobril puistab Õiglas oma kabinetis lauale kuhja kirevaid tuttuusi villaseid kindaid-sokke. „Ühe õpetaja ema kudus. Neid hakkame jagama, kui ilmad külmemaks lähevad,” ütleb ta.
