Juhtkiri: pikk plaan

Sõda Ukrainas on kestnud kaks nädalat. Meile siin Eestis ja Läänemaal on need kaks nädalat lisaks õhus olevale ärevusele, uudiste jälgimisele ja abilaviinile kaasa toonud esimesed saabuvad sõjapõgenikud ning Venemaale kehtestatud sanktsioonide tõttu veelgi kiiremini kerkivad hinnad.

Ilmselt on meid endidki üllatanud suur poolehoid sõtta kistud Ukrainale – väga paljud on valmis ukrainlasi raha või vajaminevate esemetega toetama ning avama enda kodu uksed otse sõjakoldest saabujatele, rääkimata sõnadest ja väikestest tegudest, millega oma poolehoidu Ukrainale väljendame.

Kriisi esimene faas, mis tõi kaasa ehmatuse ja ärevuse, on läbi, ja käes on faas, kus igaüks püüab abivajajaid kuidagi aidata. Kuid see tuhin ei kesta igavesti ning ühel hetkel peavad ka abistajad naasma oma igapäevaellu ja igapäevaste tööde-tegemiste juurde, sest elu tahab elamist. See elu aga ei saa vähemalt mitte niipea olema selline, nagu see oli enne 24. veebruari.

Me keegi ei tea, kui kaua sõda Ukrainas kestab – päevi, kuid või aastaid. Me ei oska ennustada sedagi, kui palju põgenikke Eestisse ja Läänemaale saabuda võib ning kui kauaks nad siia jäävad, sest me ei tea, mis tulevik toob. Kui meenutada teise maailmasõja lõppu, mil kümned tuhanded inimesed läände põgenesid, siis paljud toonasedki põgenejad lootsid peatselt kodumaale naasta. See võimalus avanes neil aga alles pool sajandit hiljem ja enamik ei jõudnud seda aega ära oodata.

Ka praegu on lihtne põgenikud kuuks kaheks oma koju võtta, aga kas oleme valmis seda tegema ka aastateks? Ehk et kui põgenikele esmavajalik on tagatud, peab kohe hakkama mõtlema ka sellele, mis saab edasi, kust leiavad nad püsivama elukoha ja töö, millega endale ise leiva lauale saavad tuua. Sellepärast ei tohi me end sprindiga ära väsitada, vaid peame valmis olema maratonijooksuks ehk meil peab olema ka pikk plaan.