Juhtkiri: Ukrainale appi

Eelmisel neljapäeval maailma vapustanud teade Venemaa sissetungist Ukrainasse pani maailma hetkeks tarduma. See, et Euroopas käib päris, mitte kübersõda, käib sõda, kus tõepoolest lendavad pommid ja raketid, kus inimesed surevad ja kust inimesed sõja jalust põgenevad, tundus 21. sajandi esimese veerandi lõpus uskumatu. Õhus oli mure ja hirm nii ukrainlaste kui ka meie endi tuleviku pärast. Kui maailma riigid sõnades agressiooni hukka mõistsid ja paar päeva hiljem üle maailma toetusdemonstratsioone korraldati, pani see küsima: „Me küll sõnades toetame, aga mis on sellest tegelikult kasu kuulirahe alla sattunud ukrainlastel?” Muidugi aitab igasugune, ka sõnades väljendatud toetus, aga see poole ikkagi see.

Nädalavahetus möödus paljudel internetis eri uudiseportaalides surfates ja telekanalite nuppe vajutades, et olla kursis sõjasündmustega Ukrainas. Teadete kõrval selle kohta, kuidas Vene väed on ühte või teist linna pommitanud ja kuidas ukrainlased neile visalt vastu panevad, tuli uudiseid ka maailma muutumise kohta ehk selle kohta, kuidas maailma riigid näpuviibutusest Putini suunal lõpuks mitu sammu kaugemale astusid ja tegid otsuseid, millest tõesti Ukrainale abi võib olla. Kui päris sõda varbale astub, siis pole enam sünnis mõelda ainult oma riigi majanduslikele huvidele, mis sanktsioone kehtestades paratamatult kannatada saavad, vaid seljad kokku panna ja paariale vastu astuda.

Suured riigid saavad Ukrainale anda seda, mida sõjaolukorras kõige rohkem vaja on – relvi. Kuid selle kõrval on järjest hoogu kogumas ka organisatsioonide, ettevõtete ja eraisikute algatatud kampaaniad ukrainlaste toetuseks. Olgu selleks siis busside saatmine põgenikke ära tooma ja sõja jalust põgenenutele peavarju pakkumine või sõjas olevale maale abi saatmine, et sealsete inimeste olukorda veidigi kergendada. Annetatud hambapastatuubist või mähkmepakist on igal juhul rohkem abi kui pelgalt sõda hukka mõistvatest sõnadest.