Paar päeva tagasi käis eestlane halli näoga ringi ja piinles kui kõhuvaludes – et tuleks ikka meile ka mõni olümpiamedal. Kas või ükski. Nüüd võitis Kelly Sildaru pargisõidus pronksmedali ja kohe tekkis uus mure – kas ta ikka võitis pronksi või hoopis kaotas kulla? Ette vabandades võibolla mitte kõige kohasema võrdluse pärast, aga meie rahval on ju vanasõna „aita veel sant sauna, päras pese tal selg ka puhtaks”. Harva, kui inimene on saaduga rahul, ikka kipub talle väheks jääma.
Võib ju arutama jäädagi, et poleks pealtnäha parimal katsel Kelly suusal klamber lahti tulnud, siis oleks ta hoopis kirkama medali võitnud. Pärast võistlust võis Kelly silmiski märgata pettumushelki, aga autasustamistseremoonia ajaks oli see juba kadunud. Üldse on „oleks“ ju paha poiss ja „poleks“ on sama paha.
Ometi vindub see „oleks“-leegike hinges edasi ja kangesti tahaks talle puid alla laduda. Juba eelvõistlusel jättis Kelly enesekindlus mulje, et tema ongi selle mäe valitsejanna. Konkurendid olid oma katsetel närvilisemad. Finaalvõistlust alustas Kelly taas enesekindlalt ja läks liidriks.
Meil lobisemise eest palka ei maksta!
Meil makstakse. Mida rohkem inimesi ära räägid ja liituma kutsud, seda suurem on tulemustasu.
Võidetud pronks igal juhul. Hea, et suudeti see välja võidelda. Medaleid on ainult kolm, aga tahtjaid on oi kui palju.
Pigem kaotatud kuld aga hea, et pronksigi sai. Suures plaanis kuuekümnendate kohtade vahele muidugi kõva tulemus. Ilmetu ja tehniliselt logisev kava. Ainult äärmise vedamisega oleks sellega kulla saanud.