Silt: aivo paljasmaa

[caption id="attachment_386731" align="alignnone" width="1920"] Aivo Paljasmaa. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Prantsusmaa ja Belgia kaheksandikfinaalmatš lausa ärritas publikut. Vastased hakkasid esimesest minutist peale üksteist hiilima ja nii lõpuni välja. Telerist ülekannet vaadates oleks pilt nagu seisma jäänud. Näiteks nagu mõnes Eesti mängufilmis, kus mööda kõletuulist kivist mererannikut taritakse nööripidi koera korjust ja paarikümne minuti jooksul ei toimu muud mitte midagi. Publiku kurnamise supernäide, mis väidetavalt pidavat olema sügav filmikunst. Prantsuse jalkakoondis armastab samuti vastast kurnata, millega tahetakse nende mängurütmi pärssida. Võiduks vajaliku värava löövad nad lõpuks ära niikuinii. Arusaamatu, miks Belgia koondis sellise hiiliva mängurütmi vastu võttis. Belglased mõjusid ohvritalledena, kes oma naha alandlikult turule viisid. Vastasmängijatele tavaliselt metsapullina mõjuva tumedanahalise Romelu Lukaku silmis peegeldus samuti jõuetu ja lootusetu helk.

[caption id="attachment_386731" align="alignnone" width="1920"] Aivo Paljasmaa. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] „Daamid ja härrad… poisid ja tüdrukud. Ma olen Euroopa meister!” Selliste sõnadega pöördus teisipäeva hilisõhtul äsja vana maailma tšempioniks tulnud kümnevõistleja Johannes Erm läbi ETV ekraani meie kõigi poole. Rooma olümpiastaadion oli langenud lähenevate öötundide tumedasse rüppe, aga Ermi hinges valitses täielik päikesevalgus. Ta oli vabanenud äsjasest, kaks ööpäeva kestnud rängast pingutusest, aina kasvavast sisemisest pingest. Viimase ala, 1500 meetri jooksudistantsi lõpujoone ületamisel tõstis ta mõlemad käed kõrgele üles, nimetissõrmed taeva poole välja sirutatud. Ta oli võitja. Hetk hiljem oli tal Eesti lipp õlgadel ja päevakangelase nägu kattis äkki nutugrimass. Suur sportlane nuttis nagu laps, kellega on mingi õnnetus juhtunud. Ka ETV ekraanil muutus ta nagu kunagiseks lihtsaks Tallinna koolipoisiks, kes kusagil hoovis ennastunustavalt jalgpalli taga ajas ja iga löödud värava puhul siiralt rõõmustas.

[caption id="attachment_331946" align="alignnone" width="2000"] Aivo Paljasmaa. Foto: Elen Freivald[/caption] Pühapäeva hommikul starditi Rooma EMil poolmaratoni distantsile (21,1 kilomeetrit). Start anti ajaloolise Rooma riigi ühe olulisema mälestise Colosseumi lähistel. Hiiglaslik amfiteater on üle 2000 aasta vana ja selle kujutis on koha leidnud ka äsjase EMi auhinnamedalitel. Jooksutrass kulges mööda Igavest Linna läbiva Tiberi jõe kallastel ja möödus ka Vatikani Püha Peetruse väljakust, viies lõpuks välja metsarohelisega kaetud küngaste vahel asuvale Rooma olümpiastaadionile. Stadio Olimpico valmis juba 1938. aastal, aga esimesed võistlused peeti seal 15 aastat hiljem. Pärast renoveerimist mahutab areen üle 72 000 pealtvaataja.

[caption id="attachment_386731" align="alignnone" width="1920"] Aivo Paljasmaa. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Homme avatakse Roomas järjekordsed Euroopa meistrivõistlused kergejõustikus. Esimest korda tulid vana maailma parimad kergejõustiklased kokku 1934. aastal ja seejärel iga nelja aasta tagant, et selgitada endi seast parimad. Aastast 2012 peetakse EMi iga kahe aasta tagant. Eesti koondis osaleb jõuproovil 19 sportlasega. Suurimad lootused pjedestaalile jõuda on koondise raudvaral, 32aastasel Rasmus Mäel. Kümne aasta eest Zürichis võitis Mägi EMil 400 meetri tõkkejooksus hõbemedali ja sellest ajast on ta tiitlivõistluste finaaljooksude sage külaline. Mäe isiklik rekord on 47,82, tänavune kiireim aeg on 48,56.

[caption id="attachment_242898" align="alignnone" width="900"] Aivo Paljasmaa. Foto: Urmas Lauri[/caption]   Vehkleja Sten Priinits tunneb praegu väga ehedalt elus esinevat ebaõiglust. Paraku on inimesed seda kogenud läbi aegade ja kogevad kindlasti edaspidigi. Eesti epeemeister treenis õhinal Pariisi olümpiamängudele viiva turniiri nimel. Märgid olid lootustandvad, sportlik vorm tõusuteel. Antidopingu asjamehed tegid oma tööd, aga ei saanud Priinitsat aasta jooksul kolmel korral kätte. Etteantud normide kohaselt peab sportlast nüüd karistama. Priinits tegi aga oma tööd ja kontrollreidide ajal viibis ta kahel korral kolmest välismaal rahvusvahelistel turniiridel. Kas ta oleks pidanud oma põhitööst loobuma ja sitsima kohas, mis dopinguküttidega juba kunagi ammu kokku lepitud? Kumb kumma jaoks on siis välja mõeldud – kas tõesti sportlased antidopingu asjameeste jaoks?! Peaks olema nagu vastupidi. Kusjuures turniiridel on samuti dopingukontroll. Priinitsa sõnul on teda tihti testitud ja alati puhtaks tunnistatud. Vehklemises pidavat dopingujuhtumeid esinema haruharva. Vastupidi mitmele vastupidavusalale, kus näiteks nii mõnigi suusataja, jooksja või jalgrattur tuiskab rivaalidest eest nagu moodsa keemiatehase reklaamnägu mürgist auru välja paisates. Dopinguküttide kaitseks tuleb muidugi öelda, et Priinits ei pidanud kinni eelnevatest kokkulepetest ega viibinud pardažurnaalis märgitud kohas. Seega on ta hooletu raamatupidaja, kes peab nüüd koduarestis istuma. Hooletus ees, õnnetus taga.

[caption id="attachment_386731" align="alignnone" width="1920"] Aivo Paljasmaa. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Eesti epeenaised kogesid Hiina MK-etapil taas, et olümpiaväravad on kitsad ja redelipulgad libedad. Ka kolme aasta eest jäi pääs Tokyo OMile viimase võistluse otsustada. (Mängud lükati koroonaepideemia tõttu aasta võrra edasi.) Venemaal Kaasanis peetud MK-etapil oli pusimist kõvasti ja jäädi lõpuks seitsmendaks. Nagu nõiaväel veeresid konkurentide kuulid siis meie silmis aga vajalikesse aukudesse ja Eesti koondis võis pokkerilaua tagant rõõmsalt lahkuda – olümpiapilet oli näppude vahel. Üle noatera, kommenteeriti seda kõrvalt. Tokyos saabus triumf – kuldmedalid särasid Eesti naiste kaelas. Mängudele saamine tundus olevat isegi suurem pingutus kui mängudel võitmine.

[caption id="attachment_386731" align="alignnone" width="1920"] Aivo Paljasmaa. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Nõukogude filmikunsti kultuskomöödias „Kaukaasia vang” iseloomustatakse naispeaosalist sõnadega „studentka“, „komsomolka“, „sportsmenka“ ja kokkuvõtlikult lihtsalt „ilus naine“. Need epiteedid (peale studentka ja komsomolka) sobivad iseloomustama ka Tokyo olümpiamängude kangelannat, Eesti võibolla kõige andekamat epeenaist läbi aegade Katrina Lehist. Praeguseks tundub aga, et ta kipub ennast ise nurka mängima.

[caption id="attachment_382911" align="alignnone" width="2000"] Malle-Liisa Raigla foto[/caption] Mida lähemale jõulud tulevad, seda enam mõistame, kuidas neid oodanud oleme. Näiteks jaanipäeva paiku me tavaliselt ei igatse nii palju vaikuse ja puhtuse järele kui just jõulude ajal. Jeesuslapse sündi usutakse praegu hoopis rohkem kui palavatel suvekuudel. Mõni võib sellele vastu vaielda, aga ta teeb seda vaikselt. Hing on avatud ja kõik värvid muutuksid nagu kirkamaks. Igal värvil on küll konkreetne nimi, aga ometi tajub igaüks seda värvi erinevalt. Nii on ka lõhnadega. Ütled näiteks „kuusk“ ja igaühel meist kangastub oma kuuselõhn.

[caption id="attachment_416790" align="alignnone" width="1200"] Haavatud ingel. Hugo Simberg[/caption] Leierkastimees lähenes mulle eemalt. Olin just ümber Ateneumi nurga keeranud, et Helsingi peavaksalisse minna, kui keset tuisuilma teda märkasin. „Plinn-plõnn-plõnn“ kostis kõrvu, kuid meloodiast aru ei saanud. Eestis polnud ma sellist leierkastimeest enne näinud ja kõik see mõjus keset keerlevaid lumehelbeid imelisena. Aeg oli selleks igati sobiv, jõululaupäeva õhtupoolik ikkagi. Inimesed kõnniteel ruttasid kes kuhu – koju või kirikusse. Ateneumi peatrepi ees saime leierkastimehega kokku. Plinn-plõnn-plõnn. Leierkast ehk väntorel vuras ratastel ja seda küllaltki suurt muusikariista lükkas vanamees enda ees. Ta oli üsna pikka kasvu ja hoidis ennast veidi kühmu. Luider väljanägemine, habetunud. Sall oli tugevasti ümber kaela sõlmitud, seljas pikk hall mantel. Läkiläki paelad olid lõua alt kinni seotud, sest tuul mõjus üsna vingena. Plinn-plõnn-plõnn. Leierkastimees tõmbas käpikuga üle vesiseks muutuva nina ja vaatas nagu mitte kedagi märkavalt eemal platsi peal, rahvusteatri ees asuva Aleksis Kivi ausamba poole. Seisin temast paari sammu kaugusel ja astusin ligi, puistates mõned mündid tema hoiukarpi. Vanamees noogutas vaevumärgatavalt.

[caption id="attachment_331945" align="alignnone" width="1920"] Aivo Paljasmaa. Foto: Elen Freivald[/caption] Kui tõsiselt võtab pruudieas neiu vastu mehikest, kelle eelmised eevatütred on viiel korral jutti ust näidanud? Ilmselt ei aita asja siluda ka peiupoisi lilled, lubadused ja mesimagus jutt. Kosilasel pole abielust ja naistest õrna aimugi. Haledusest ja kaastundest lastakse ta võibolla sooja tuppa. Antakse ehk sirvida ka mõnda perealbumit, kust vaatavad vastu võimekad ja edukad mehed. Palju aga sellest piltide vaatamisestki tolku on.