Avakülg Tags Aivo paljasmaa

Silt: aivo paljasmaa

Aivo Paljasmaa: kaamel läks läbi nõelasilma, tuli tagasi nelja kuldmedaliga

[caption id="attachment_331943" align="alignnone" width="2000"] Aivo Paljasmaa. Foto: Elen Freivald[/caption] Teleekraanilt vaatab vastu liikumatul ilmel Katrina Lehis. Spordiajakirjanikud ütleksid, et äärmiselt keskendunult jälgib oma vastast. Zooloog Aleksei Turovski ütleks ilmselt, et püüton silmitseb saaki, kelle ta varsti kägistab. Vähemalt mulle, kes ma öösel kell 4 ärganuna ja päeval pärast Eesti hümni kõlamist meie võiduka naiskonna auks ka ise sinimustvalge oma elukoha seinale heiskasin, õhkus Katrina silmist sel hetkel ehtsat püütonit. Finaalkohtumises Eesti ja Lõuna-Korea vahel läksid otsustavaks matšiks rajale naiskondade kaptenid. Lehis ja Injeong Choi, kes olümpiaeelses maailma reitingutabelis asus teisel kohal. Matši seis oli viigiline 26:26. Katrina kägistaski Injeongi ära ja tablool särasid Eesti võidunumbrid 36:32.

Aivo Paljasmaa: Sukles pääses napilt ratsamonumendi rajamisest

[caption id="attachment_331943" align="alignnone" width="2000"] Aivo Paljasmaa. Foto: Elen Freivald[/caption] Just selliste sõnadega helistas mulle vahetult pärast Katrina Lehise olümpiapronksi võitu üks mu sõber. Haapsalus pole tõesti uhket ratsamonumenti. Aga kujutage ette, kui meie läbi aegade edukaim mõõganaine oleks Tokyos kuldmedali võitnud, siis kuidas meie väikelinn teisiti oleks saanud omalt poolt tähistada, õigemini märgistada. Ikka võiduka amatsoonina, mõõk vasakus käes (Lehis on vasakukäeline). Sukles on tegelikult kõva ja julge mees. Vahetult enne kohalikke valimisi kolkalinna peatänav üles künda näitab tema ettenägelikkust tuleviku suhtes. Vastasel korral oleksime varsti kõik sumbunud oma konnatiiki. Nüüd on aga lootust, et Haapsalugi saab endale väärika peatänava.

Aivo Paljasmaa: Itaalia on Euroopa meister!

[caption id="attachment_331943" align="alignnone" width="2000"] Aivo Paljasmaa. Foto: Elen Freivald[/caption] Mida oligi tarvis tõestada ja mida mina julgesin välja öelda enne EMi finaalturniiri algust. (vt 10. juuni Lääne Elu). Paljud eksperdid ja spetsialistid pidasid itaallasi tol hetkel 5.–7. koha vääriliseks. Ennast kiitmast ma ei väsi, sest olen kahel korral enne MMi ennustanud Prantsusmaa võitu. Sedapuhku olin aga kindel, et prantslased EMi ei võida – parimal juhul jõuavad nad veerand- või poolfinaali. Finaal Wembley jalgpallimurul võttis mu üle kere kangeks. Juba 2. mänguminutil läksid inglased 1:0 juhtima. Ma ei teinud ühtegi häält, aga mu elukaaslane tuli köögist supilusikatäie südamerohutilkadega. Ka pärast seda ei öelnud ma ühtegi silpi.

Aivo Paljasmaa: homme õhtul alles näete

[caption id="attachment_331943" align="alignnone" width="2000"] Aivo Paljasmaa. Foto: Elen Freivald[/caption] Ka koduperenaised olid pahased (vähemalt üks minu tuttav), kui kohtunik määras lisaaja üsna viimastel minutitel inglaste kasuks penalti taanlaste vastu. See juhtus poolfinaalis ja tavaliselt kohtunikud on väga ettevaatlikud mängu nii hilises staadiumis kellegi kasuks nii karmi otsust tegema. Sellega võid alla kirjutada vastaspoole surmaotsusele. Selles matšis oli see paljude silmis ülekohtune. Muidugi oli tegu Taani kaitsemängija patustamisega oma karistusalas, kuid samas oli see mitmete jalgpallireeglite järgi võttes üsna vaieldav moment. Oleks too hetk olnud mängu alguses, poleks see sellist poleemikat tekitanud. Nüüdsel juhul jäi aga mulje, et kohtunik püüdis Wembley staadioni publikule meele järele olla. Igatahes jäi kogu sellest loost mõrk maitse suhu.

Aivo Paljasmaa: vana hea Inglismaa mõjub ähvardavalt

[caption id="attachment_331943" align="alignnone" width="2000"] Aivo Paljasmaa. Foto: Elen Freivald[/caption] See tippjalgpall hakkab tervisele. Ma ei mõtle siin sportlasi, vaid pealtvaatajaid. Näiteks möödunud reedel vaatasin kuus tundi järjest kahte veerandfinaali ja pärast seda vajusin kossaki voodisse pikali ja kirusin oma neetud spordikirge, mis on kestnud jutti 65 aastat. No lihtsalt ei jõua enam, ei vaimselt ega füüsiliselt. Mul ei ole isiklikult midagi Hispaania vutikoondise vastu, kuid olin üdini Šveitsi poolt. Kui nende imemootor Xherdan Shaqiri saatis palli hispaanlaste väravavõrku seisuks 1:1, hüppasin rõõmust peaga vaata et lakke. Shaqiril on kael jämedam kui pea ja tänu oma lühikesele kasvule mõjub ta platsil nagu reaktiivmootoriga kihutav taburet (andku lehelugejad mulle selline kunstiline võrdlus andeks). Mis tõestab seda, et vutt on sisuliselt demokraatlik mäng, ole sa siis paks või peenike. Mäletan lapsepõlvest, kui me pimedani poistekambaga nahkkera taga ajasime ja mõni trullakas poiss platsi ääres jalalt jalale tammudes häbelikult ootas, et ehk võetakse ka teda mängu. Siis mõni suurem poiss hõikas lõpuks, et paks läheb väravasse. Trullakas vudiski, silmad säramas, kahe kivi vahele (ega meil siis päris vutiväravaid polnud) ja kahjuks lasi nii mõnegi palli sisse. Aga tühja sellest, ta oli ikkagi osaline.

Aivo Paljasmaa: meile maitseb Šveitsi juust, ungarlased aga ihalevad kuningriiki tagasi

[caption id="attachment_331943" align="alignnone" width="2000"] Aivo Paljasmaa. Foto: Elen Freivald[/caption] Mina kirjutan neid ridu reede hommikul, lugeja loeb neid laupäeval, teades juba kahe esimese veerandfinaali tulemust. Pole hullu, eks me 11. juulil näeme, kes meist see õige eestlane on (loe: Itaalia tuleb Euroopa meistriks, nagu ma 10. juuni Lääne Elus ette nägin). Keegi tuttav tunnistas mulle, et Šveitsi ja Prantsusmaa kaheksandikfinaali ajal pärast prantslaste 3:1 eduseisu kippus ta päevatööst väsinuna teleri ees tukkuma. Võitja tundus ju selge olevat. Poolunisena märkas ta äkki, et šveitslased hirmsasti juubeldavad ja matš on ka nagu läbi. Tuttaval oli uni nagu luuaga pühitud, aga toimunut ta ei uskunud. Kruttis teleri järelvaatamisrežiimile – et küllap tehti otsesaates mingi saateviga. Et nüüd ta vaatab seda õiget filmi. Aga võta näpust, korduses oli kõik sama, mida ta unisenagi oli näinud. Tuttav rääkis, et pärast seda ei tulnud tal enam kaks tundi und, vastu hommikut olla sõba silmale saanud.

Aivo Paljasmaa: idamaa targad on silmapiiri taha kadunud

[caption id="attachment_331943" align="alignnone" width="2000"] Aivo Paljasmaa. Foto: Elen Freivald[/caption] Kaheksandikfinaalid mõjusid, nagu oleks iga mäng EMi finaalmatš. Meeskonnad võitlesid platsil üksteise vastu teadmisega, nagu oleks see nende viimne mäng ja pärast seda tulgu või veeuputus. Iga mängu eel leidus favoriit, vähemalt paberi ehk siis seni levinud üldise arvamuse kohaselt, aga avavile kõlades visati need arvamused nurka ja paberid võibolla isegi WCsse, kus need veega alla lasti. Mängu lõppedes laususid telereporterid juhtunu kokkuvõtteks, et neil ei ole sõnu, järgmiste mängude ennustamisel ütlesid vutieksperdid, et nad ei oska midagi öelda. Kõik idamaa targad olid järsku nagu Pärsia vaibaga silmapiiri taha kadunud.

Aivo Paljasmaa: Aet Süvari ja kõndiv entsüklopeedia

[caption id="attachment_331943" align="alignnone" width="2000"] Aivo Paljasmaa. Foto: Elen Freivald[/caption] Pühapäeva õhtul lõppesid mängud A-alagrupis. Itaalia saatis Walesi vastu platsile kaheksa uut meest, kes polnud seda võimalust kahes esimeses matšis saanud. Nende kaitsetala, puhkepäeva nautinud 36aastane Giorgio Chellini ütles enne matši, et näitlejaid võib vahetada, aga stsenaarium jääb samaks. Taevasinised ründasidki endistviisi julgelt ja sisukalt. Võit saadi tulemusega 1:0. Itaalia koondis on jätkamas imelist seeriat. Kaotuskibedust pole nad tunda saanud viimases 30 kohtumises (maailma tippmark on Brasiilia käes, kes suutis kaotust vältida 35 mängu järjest). Itaalia on võitnud viimased 11 mängu, kusjuures kümme viimast kuivalt. Nende koondise värav on praeguseks lukus püsinud 1065 mänguminutit järjest.

Aivo Paljasmaa: üks väravavaht jalutas aasal haljal

[caption id="attachment_331943" align="alignnone" width="2000"] Aivo Paljasmaa. Foto: Elen Freivald[/caption] Robert Lewandowski silmades peegeldus meeleheide. Poola vutifännid staadionitribüünil vakatasid. Nende lemmikud olid jäänud Slovakkia vastu kaotusseisu 1:2 ja selle tulemusega mäng lõppeski. Pan Lewandowski ja kompanii sammusid löödud pilgul pallimurult minema. Mis maksab selle kõrval mullune maailma parima jalgpalluri tiitel või kuldne põli Müncheni Bayerni ridades, kui tribüünidelt kostab kõrvu kaasmaalastest fännide vile! Järjekordne näide, et eelnevad tiitlid ja aunimetused ei maksa platsi peal mitte sentigi. Iga atleet peab võitlusvalmis olema just siin ja praegu. Samuti on tõde selles, et üks supertäht ei otsusta mängu lõpptulemust (kuigi on ka vastupidiseid näiteid). Eelkõige maksab meeskondlik tegutsemine, kus kõik liinid on omavahel tasakaalus.