Silt: aivo paljasmaa

[gallery ids="382708,382711,382713,382715,382717,382719,382721,382723,382725,382727,382729,382731,382733,382735,382737,382739,382741,382743,382745,382747,382749,382751,382753,382755,382757,382759,382761,382763,382765,382767,382769,382771,382773,382775,382777,382779,382781,382783,382785,382787,382789,382791,382793,382795,382797,382799,382801,382803,382805,382807,382809,382811,382813,382815,382817,382819,382821,382823,382825,382827,382829,382831,382833,382835,382837,382839,382841,382843,382845,382847,382849,382851,382853,382855,382857,382859,382861,382863,382865,382867,382869,382871"] Malle-Liisa Raigla fotod Haapsalus esietendub nädala pärast Krista Kumbergi ja Aivo Paljasmaa jõululavastus, kus löövad kaasa kuus täiskasvanut ja viis last. „Kas teeme uuesti?” – „Ei tee! Ei tee! Ma tahan, et kõik oleks kohal!” Viis minutit enne keskpäeva seisab Haapsalu kultuurikeskuse suurel laval harrastusnäitleja Raivo Lepmets, põlvpüksid jalas ja punase tutiga müts peas. „Tegelikult olen ma Mikk ja peale minu ei ole siin mitte kedagi!” ütleb Lepmets. Mis on vaid poolenisti tõsi. Lepmetsa vastas seisab lavastaja Aivo Paljasmaa, kepp käes, tuhvlid pöidade otsas ja peenikese traatraamiga prillid nina peal, ning õpetab Lepmetsale ehk Mikule, kuidas silmi õigesti suureks ajada. Laest ripub akordion. Laval kasvab igerik soomänd, raagus kaseladvas kössitab külmetav vares. „Kas vares on näha?” pärib Paljasmaa ja vastust saamata poetab, et Lepmets ehk Mikk on päkapikk Rovaniemist.

[caption id="attachment_242898" align="alignnone" width="900"] Aivo Paljasmaa. Foto: Urmas Lauri[/caption] Kas kujutaksite ette, et ööpimeduses hiiliksid Belgia jalgpalliametnikud Kataris mänguväljakule ja asuksid millimeetri täpsusega mõõtma jalgpallivärava postide asukohta? Et äkki olid need kasvõi veidikenegi valesti üles seatud ja seetõttu ei läinud Belgia tähtründaja Romelu Lukaku teele saadetud pommlöök mitte vastaseks olnud Horvaatia väravasse, vaid tabas hoopis väravaposti? Kindlasti on võimalik mingi silmale nähtamatu vääratus sealt välja mõõta ja nii järgneks juba Belgia ametnike tõsimeelne ja ametlik protestiavaldus, et tegelikult oli õigus nende poolel.

[caption id="attachment_242898" align="alignnone" width="900"] Aivo Paljasmaa. Foto: Urmas Laurii[/caption] Teisipäeval algas alagrupiturniiride otsustav, kolmas voor. A-grupis said edasi ikka need, keda kõige rohkem eeldati: Holland alistas Katari 2:0 ja valitsev Aafrika meister Senegal Ecuadori 2:1. B-grupis oli USA üle Iraanist 1:0 ja Inglismaa kolkis armutult Walesi koondist 3:0. Esimesed kaheksandikfinaali paarid on seega selgunud. Inglismaa läheb kokku Senegaliga ja Holland USAga. Nendes matšides tundub eelis olevat Euroopa esindustel, aga seda tuleb pallimurul muidugi tõestada. Kohtumine Inglismaa ja Walesi vahel oli muidugi üksjagu intrigeeriv. Naabrite omavaheline matš on alati eriline. Näiteks kui meie kohtume lätlastega, lööb pulss ikka paar korda tihe kiiremini. Väga võitluslikud on ka soomlaste jõukatsumised rootslastega ükskõik millisel spordialal.

[caption id="attachment_242898" align="alignnone" width="900"] Aivo Paljasmaa. Foto: Urmas Lauri[/caption] Pühapäeva hilisõhtuks oli MMi alagrupiturniiril mängitud 28 mängu ja seni võib ainult tiitlikaitsja Prantsusmaa veidi muretumalt hingata. Nende koondis on kindlalt pääsenud kaheksandikfinaali. Sama kindel on ka see, et Kanada ja Katar sinna ei pääse. Katari esindusel pole kodutee muidugi pikk, sest nende mängijad võivad tellida takso ja vupsti! üle koduläve astuda. Ennustamine ei ole teadagi tänuväärne tegevus, kuid spetsid püüavad oma mängueelsetes kommentaarides tugineda tõenäosusele. Paberi peal kritseldades ja koondiste eelnevaid omavahelisi matše arvestades tunduvad võitjad olevat üsna selged. Käimasoleval turniiril on selline paberimajandus aga korduvalt segi paisatud. Konservatiivsem osa publikust kipub pahameelest isegi torisema, nagu oleks neid petetud. Enne mänge sukeldutakse statistikasse ja püütakse selgeltnägijaid mängida. Ka mitmed reporterid ja muud spordiajakirjanikud esitavad statistikaraamatutest lugematul hulgal arve ja võrdlusi, mis võib vähem teadlikul osal publikust pea valutama panna. L

[caption id="attachment_228211" align="alignnone" width="900"] Aivo Paljasmaa. Foto: Urmas Lauri[/caption] Enne palli mängu löömist tuuseldas aga lehekratt laupäevases Lääne Elus, ajades parastava muigega (ilmselt) segi ülevaate senistest maailmameistritest. Tegelik nimekiri on järgmine: Brasiilia on seni 21 toimunud MMi jooksul võitnud tiitli viiel korral, Itaalia ja Saksamaa on neljakordsed maailmameistrid. Kahel korral on võidutsenud Uruguay, Argentina ja Prantsusmaa. Ühekordsed võitjad on Inglismaa ja Hispaania. 22. maailmameister selgub 18. detsembril. Sel päeval tähistatakse ka Katari rahvuspüha. Pühapäevane avamäng MMi võõrustava Katari ja Ecuadori vahel kujunes veidi ootamatult, aga asjatundjate ennustusel siiski etteaimatavalt ühepoolseks. Lõunaameeriklased olid kindlalt üle ning saavutasid nende kapteni, 33aastase Enner Valencia löödud väravatest 2:0 võidu. Esimest korda MMide ajaloos kaotas korraldajariik kohe avamängus. Ühel korral ei ole korraldajariik finaalturniiri alagrupist edasi pääsenud. See juhtus 2010. aastal Lõuna-Aafrika vabariigis. Praegu on selline oht reaalselt terendamas Katari rahvuskoondisele. Avamängus kõrbemist vaatas tribüünilt pealt ka emiir ehk Katari praegune valitseja.

[caption id="attachment_242898" align="alignnone" width="900"] Aivo Paljasmaa. Foto: Urmas Lauri[/caption] Homme avatakse Kataris 22. maailmameistrivõistlused jalgpallis. Sellisel aastaajal ja nii väikeses riigis ei ole varem MMi korraldatud. Vanal heal ajal poleks selle peale tuldud, et keset enamiku vutiriikide klubijalgpalli hooaega hakatakse äkki maailma parimat rahvuskoondist välja selgitama. Sisuliselt enne jõulupühi. Tavaliselt tehakse seda põhjapoolkera mõistes suvekuudel. Eksootiliselt mõjub turniir ka keset kõrbemaastikku rajatud staadionidel. Võib arvata, et matšide jooksul tehakse ka joogi- ehk hingetõmbepause, sest mängijate mootorid vajavad turgutamist. Kõik see mõjub omamoodi Dakari rallina, kuigi seal kihutavad mootorsõidukite piloodid päev otsa mööda kõrbeavarusi ja hinge saavad tõmmata alles õhtuti pärast järjekordse etapi finišijoone ületamist.

[caption id="attachment_331943" align="alignnone" width="2000"] Aivo Paljasmaa. Foto: Elen Freivald[/caption] Just nii õnnitles Karmen Bruus oma ema läbi ETV otse-eetri, olles enne reporterilt luba küsinud, kas ta võib ema sünnipäeva puhul õnnitleda. Laps mis laps ja ise nii õnneliku näoga. USAs Eugene’is toimuvatel kergejõustiku maailmameistrivõistlustel oli finaalvõistlusele pääsenutest noorima, kõigest 17aastase Bruusi etteaste kaugel lapselikkusest. Pigem jättis ta mulje, nagu oleks ta aastaid tiitlivõistlustel kaasa löönud proff. Ausalt öeldes mõjub ta nagu päikesekiir meie üha ahenevates võimalustes maailma kõige tugevamatega heidelda. Eugene’i sõites oli Bruusi tippmark 1,91. Eelvõistlusel ületas ta 1,93 ja finaalvõistlusel teisel katsel 1,96. Selle tulemusega kordas ta Eesti naiste rekordit ja kordas ka maailma tippmarki kuni 18aastaste neidude arvestuses.

[caption id="attachment_331943" align="alignnone" width="2000"] Aivo Paljasmaa. Foto: Elen Freivald[/caption] „Soo-oo-oome on maailmameister! Ja kes lõi, kes lõi… Sakari Manninen lõi! Ai-ai-ai!” hõiskas soomlaste legendaarne spordikommentaator Antero Mertaranta otse-eetris meelekaotuseelse hüsteeriaga, kui Manninen võidulitri kanadalaste väravavõrku virutas. Tampere uue jäähalli tribüünidel istunud 13 000 pealtvaatajat paiskusid kui lingust lastult püsti ja huilgasid, käed taeva poole. Peaminister Sanna Marini kaunis naeratus muutus nii laiaks, et ulatus kõrvuni. Hokimehed pildusid aga oma kiivrid, -kepid ja -kindad jääle, mis muutus hetkega nagu jääaja kivikülvi üle elanud Käsmu rannikuks. Väljak oli hokivarustust täis nagu tollane laheäär ekslevaid kive. Eesti Televisiooni hokistuudios eksperdina viibinud Eesti koondise kapteni Robert Rooba silmades helkis niiske pilk, ta oli kõigest hingest hõimukaaslaste võitu soovinud. Pole ka ime, Soome on meie hokiässale teine kodumaa, kus ta juba lapsest saati hokisaladusi avastas.

[caption id="attachment_285616" align="alignnone" width="2000"] Aivo Paljasmaa. Foto: Urmas Lauri[/caption] Valge mees lidub sama kiiresti kui must mees. Vähe sellest, see valge mees on eestlane. Vaatad ja ei usu oma silmi. Laupäeval teleri ees Belgradis toimuvat sisekergejõustiku maailmameistrivõistlusi jälgides vakatas iga eestlane, kui Karl Erik Nazarov korjas 60 meetri sprindirajal eeljooksus ja poolfinaalis ridamisi konkurentide skalpe. Finaaljooksus edestas teda ainult medalikolmik (ikka mustanahalised), aga ülejäänud said vaid nuusutada meie välejala tekitatud tukivingu.

[caption id="attachment_285616" align="alignnone" width="2000"] Aivo Paljasmaa. Foto: Urmas Lauri[/caption] Nädalavahetusel peeti Otepääl varakevadist laulupidu. Lugematute rahvuslippude meri vohas peatribüünil, sekka viibutati innukalt ka laskesuusatamise maailmakarikaetapist osa võtvate riikide rahvuslippe. Löödi trumme ja puhuti pasunaid. Võistlejaid ergutavaid pealtvaatajaid jagus ka metsavahelistele rajaveertele. Elati kaasa kõigile osavõtjatele, paljusid hõigati ja ergutati nimepidi. Väliskülalised olid suisa hämmingus, et kuidas meil nii teadlik publik on. Eks selle nimel on ikka vaeva ka nähtud. ETV lavastusbrigaad, kes juba kuuendat hooaega toodab talvist menuseriaali „Viiest viis”, on meie rahva nii tugevasti laskesuusausku pööranud, et suurem osa publikust oskab nüüd une pealt öelda, mis firma on tootnud näiteks rootslanna Elvira Öbergi võistlussuusad või mis sorti püssiga toimetab lasketiirus prantslane Emilien Jacquelin. Vähe sellest, teatakse ka itaallanna Dorothea Wiereri lemmikhuulevärvi ja sedagi, millist moosi vaaritab lapselapsele sakslase Benedikt Dolli vanaema. Eesti publik suudab ilmselt ette vuristada koos pikkade eesnimedega Norra koondise täisnimekirja ja mõnes meie peres võib isegi juhtuda, et kui pereisa elab teleri ees järjekordsele etapile kaasa, kostab köögist äkki pereema küsimus, et kas Sturla Holm Lägreid läks trahviringile. Pole siis ime, et Itaalia koondise raudvara Lukas Hofer ütles Otepääl heldinult, et siin peaks kindlasti maailmameistrivõistlused korraldama ja igal aastal muidugi MK-etapi. Ometi on neil endil iga-aastane imeline Antholz Anterselva etapp.