Silt: aivo paljasmaa

[caption id="attachment_242898" align="alignnone" width="900"] Aivo Paljasmaa. Foto: Urmas Lauri[/caption] Pühapäeva hilisõhtuks oli MMi alagrupiturniiril mängitud 28 mängu ja seni võib ainult tiitlikaitsja Prantsusmaa veidi muretumalt hingata. Nende koondis on kindlalt pääsenud kaheksandikfinaali. Sama kindel on ka see, et Kanada ja Katar sinna ei pääse. Katari esindusel pole kodutee muidugi pikk, sest nende mängijad võivad tellida takso ja vupsti! üle koduläve astuda. Ennustamine ei ole teadagi tänuväärne tegevus, kuid spetsid püüavad oma mängueelsetes kommentaarides tugineda tõenäosusele. Paberi peal kritseldades ja koondiste eelnevaid omavahelisi matše arvestades tunduvad võitjad olevat üsna selged. Käimasoleval turniiril on selline paberimajandus aga korduvalt segi paisatud. Konservatiivsem osa publikust kipub pahameelest isegi torisema, nagu oleks neid petetud. Enne mänge sukeldutakse statistikasse ja püütakse selgeltnägijaid mängida. Ka mitmed reporterid ja muud spordiajakirjanikud esitavad statistikaraamatutest lugematul hulgal arve ja võrdlusi, mis võib vähem teadlikul osal publikust pea valutama panna. L

[caption id="attachment_228211" align="alignnone" width="900"] Aivo Paljasmaa. Foto: Urmas Lauri[/caption] Enne palli mängu löömist tuuseldas aga lehekratt laupäevases Lääne Elus, ajades parastava muigega (ilmselt) segi ülevaate senistest maailmameistritest. Tegelik nimekiri on järgmine: Brasiilia on seni 21 toimunud MMi jooksul võitnud tiitli viiel korral, Itaalia ja Saksamaa on neljakordsed maailmameistrid. Kahel korral on võidutsenud Uruguay, Argentina ja Prantsusmaa. Ühekordsed võitjad on Inglismaa ja Hispaania. 22. maailmameister selgub 18. detsembril. Sel päeval tähistatakse ka Katari rahvuspüha. Pühapäevane avamäng MMi võõrustava Katari ja Ecuadori vahel kujunes veidi ootamatult, aga asjatundjate ennustusel siiski etteaimatavalt ühepoolseks. Lõunaameeriklased olid kindlalt üle ning saavutasid nende kapteni, 33aastase Enner Valencia löödud väravatest 2:0 võidu. Esimest korda MMide ajaloos kaotas korraldajariik kohe avamängus. Ühel korral ei ole korraldajariik finaalturniiri alagrupist edasi pääsenud. See juhtus 2010. aastal Lõuna-Aafrika vabariigis. Praegu on selline oht reaalselt terendamas Katari rahvuskoondisele. Avamängus kõrbemist vaatas tribüünilt pealt ka emiir ehk Katari praegune valitseja.

[caption id="attachment_242898" align="alignnone" width="900"] Aivo Paljasmaa. Foto: Urmas Lauri[/caption] Homme avatakse Kataris 22. maailmameistrivõistlused jalgpallis. Sellisel aastaajal ja nii väikeses riigis ei ole varem MMi korraldatud. Vanal heal ajal poleks selle peale tuldud, et keset enamiku vutiriikide klubijalgpalli hooaega hakatakse äkki maailma parimat rahvuskoondist välja selgitama. Sisuliselt enne jõulupühi. Tavaliselt tehakse seda põhjapoolkera mõistes suvekuudel. Eksootiliselt mõjub turniir ka keset kõrbemaastikku rajatud staadionidel. Võib arvata, et matšide jooksul tehakse ka joogi- ehk hingetõmbepause, sest mängijate mootorid vajavad turgutamist. Kõik see mõjub omamoodi Dakari rallina, kuigi seal kihutavad mootorsõidukite piloodid päev otsa mööda kõrbeavarusi ja hinge saavad tõmmata alles õhtuti pärast järjekordse etapi finišijoone ületamist.

[caption id="attachment_331943" align="alignnone" width="2000"] Aivo Paljasmaa. Foto: Elen Freivald[/caption] Just nii õnnitles Karmen Bruus oma ema läbi ETV otse-eetri, olles enne reporterilt luba küsinud, kas ta võib ema sünnipäeva puhul õnnitleda. Laps mis laps ja ise nii õnneliku näoga. USAs Eugene’is toimuvatel kergejõustiku maailmameistrivõistlustel oli finaalvõistlusele pääsenutest noorima, kõigest 17aastase Bruusi etteaste kaugel lapselikkusest. Pigem jättis ta mulje, nagu oleks ta aastaid tiitlivõistlustel kaasa löönud proff. Ausalt öeldes mõjub ta nagu päikesekiir meie üha ahenevates võimalustes maailma kõige tugevamatega heidelda. Eugene’i sõites oli Bruusi tippmark 1,91. Eelvõistlusel ületas ta 1,93 ja finaalvõistlusel teisel katsel 1,96. Selle tulemusega kordas ta Eesti naiste rekordit ja kordas ka maailma tippmarki kuni 18aastaste neidude arvestuses.

[caption id="attachment_331943" align="alignnone" width="2000"] Aivo Paljasmaa. Foto: Elen Freivald[/caption] „Soo-oo-oome on maailmameister! Ja kes lõi, kes lõi… Sakari Manninen lõi! Ai-ai-ai!” hõiskas soomlaste legendaarne spordikommentaator Antero Mertaranta otse-eetris meelekaotuseelse hüsteeriaga, kui Manninen võidulitri kanadalaste väravavõrku virutas. Tampere uue jäähalli tribüünidel istunud 13 000 pealtvaatajat paiskusid kui lingust lastult püsti ja huilgasid, käed taeva poole. Peaminister Sanna Marini kaunis naeratus muutus nii laiaks, et ulatus kõrvuni. Hokimehed pildusid aga oma kiivrid, -kepid ja -kindad jääle, mis muutus hetkega nagu jääaja kivikülvi üle elanud Käsmu rannikuks. Väljak oli hokivarustust täis nagu tollane laheäär ekslevaid kive. Eesti Televisiooni hokistuudios eksperdina viibinud Eesti koondise kapteni Robert Rooba silmades helkis niiske pilk, ta oli kõigest hingest hõimukaaslaste võitu soovinud. Pole ka ime, Soome on meie hokiässale teine kodumaa, kus ta juba lapsest saati hokisaladusi avastas.

[caption id="attachment_285616" align="alignnone" width="2000"] Aivo Paljasmaa. Foto: Urmas Lauri[/caption] Valge mees lidub sama kiiresti kui must mees. Vähe sellest, see valge mees on eestlane. Vaatad ja ei usu oma silmi. Laupäeval teleri ees Belgradis toimuvat sisekergejõustiku maailmameistrivõistlusi jälgides vakatas iga eestlane, kui Karl Erik Nazarov korjas 60 meetri sprindirajal eeljooksus ja poolfinaalis ridamisi konkurentide skalpe. Finaaljooksus edestas teda ainult medalikolmik (ikka mustanahalised), aga ülejäänud said vaid nuusutada meie välejala tekitatud tukivingu.

[caption id="attachment_285616" align="alignnone" width="2000"] Aivo Paljasmaa. Foto: Urmas Lauri[/caption] Nädalavahetusel peeti Otepääl varakevadist laulupidu. Lugematute rahvuslippude meri vohas peatribüünil, sekka viibutati innukalt ka laskesuusatamise maailmakarikaetapist osa võtvate riikide rahvuslippe. Löödi trumme ja puhuti pasunaid. Võistlejaid ergutavaid pealtvaatajaid jagus ka metsavahelistele rajaveertele. Elati kaasa kõigile osavõtjatele, paljusid hõigati ja ergutati nimepidi. Väliskülalised olid suisa hämmingus, et kuidas meil nii teadlik publik on. Eks selle nimel on ikka vaeva ka nähtud. ETV lavastusbrigaad, kes juba kuuendat hooaega toodab talvist menuseriaali „Viiest viis”, on meie rahva nii tugevasti laskesuusausku pööranud, et suurem osa publikust oskab nüüd une pealt öelda, mis firma on tootnud näiteks rootslanna Elvira Öbergi võistlussuusad või mis sorti püssiga toimetab lasketiirus prantslane Emilien Jacquelin. Vähe sellest, teatakse ka itaallanna Dorothea Wiereri lemmikhuulevärvi ja sedagi, millist moosi vaaritab lapselapsele sakslase Benedikt Dolli vanaema. Eesti publik suudab ilmselt ette vuristada koos pikkade eesnimedega Norra koondise täisnimekirja ja mõnes meie peres võib isegi juhtuda, et kui pereisa elab teleri ees järjekordsele etapile kaasa, kostab köögist äkki pereema küsimus, et kas Sturla Holm Lägreid läks trahviringile. Pole siis ime, et Itaalia koondise raudvara Lukas Hofer ütles Otepääl heldinult, et siin peaks kindlasti maailmameistrivõistlused korraldama ja igal aastal muidugi MK-etapi. Ometi on neil endil iga-aastane imeline Antholz Anterselva etapp.

[caption id="attachment_285616" align="alignnone" width="2000"] Aivo Paljasmaa. Foto: Urmas Lauri[/caption] NSV Liidu ajal oli kuuendikul maakerast kõige pühamaks ja hardamaks sündmuseks 9. mail peetav võidupüha. Igapäevane elu võis olla ükskõik kui hall ja troostitu, aga sel hetkel tundis enamik homo soveticus’te ühiskonnast oma riigi vägevust kogu maailmas. Riigijuhte ülistati kui kangelasi, kelle targa ja jõulise tegutsemise tõttu sai kogu ühiskond seda kordumatut õnnetunnet tajuda. Isegi Stalin tundus sel päeval hea ja õige mees, sest tema juhtimisel sõda hitlerliku Saksamaa vastu ju võideti. Putin on osanud selle päeva tähendust aina innukamalt ära kasutada ja pidustused muutuvad aasta-aastalt aina pompöössemaks. Rahvas tunneb end taas kogu maailma valitsejana ja patt oleks sel päeval oma argimuredest viriseda. Mõne päeva eest teatas üks Haapsalus elav venelanna, et tänavune 9. mai võidupüha paraad peetakse Kiievis. Selleks ajaks pidavat need Ukrainat valitsevad fašistid ja natsionalistid hävitatud olema ja kõik ülejäänud rõõmustavat koos vabaduse üle, mille Putini juhitud Vene armee neile tõi. Hetk hiljem muretses daamike aga enda pärast, sest eestlaste silmis on venelased ju sõjasüütajad. Eesti valitsus võtvat ju praegu vastu Ukraina sõjapõgenikke ja pidavat nad elama panema siin elavate venelaste kodudesse. Tule taevas appi! Selle venelanna ajud ei ole Kremli propagandamasin mitte läbi pesnud, vaid pesukurikaga suisa tümaks tagunud.

[caption id="attachment_285616" align="alignnone" width="2000"] Aivo Paljasmaa. Foto: Urmas Lauri[/caption] Ajalooveskid on ajapikku välja sõelunud tõe, et iga rahvas väärib oma valitsejaid. Ukraina sõja ajal korratakse üha sagedamini, et see ei ole Venemaa, vaid Putini sõjakäik oma naabri kallale. Eemalt vaadates näeme ju selgesti, et sõda on Kremlis valitseva kliki järjekordne vägivallaakt endast nõrgema kallal. Et seda oma rahva ees õigustada, maalib Putini bande pildi natsionalistliku juhtkonnaga Ukrainast, mis ohustab Venemaa julgeolekut ja vabadust. Hädaoht tuleb hävitada. Kuna igasugused vastuarvamused, rääkimata juba rahvusvahelistest infoallikatest, on blokeeritud, siis pannaksegi nn lihtne venelane uskuma, et käib järjekordne püha sõda oma vabaduse kaitseks.

[caption id="attachment_285616" align="alignnone" width="2000"] Aivo Paljasmaa. Foto: Urmas Lauri[/caption] Venemaa tungis Ukrainale kallale ja peab seal röövsõda. Kuidas seda teisiti nimetadagi, kui üks tahab teiselt vabaduse röövida. Lõpuks ometi on ka Lääne maailm aru saanud, mis oht neid tegelikult idast varitseb. Üsna üksmeelselt on astutud otsustavaid ja ka jõulisi samme agressorriigi vastu. Venemaad on tabamas rängad sanktsioonid, mis peaksid ta põlvist nõtkuma, kui mitte päris käpuli võtma. Üle kahekümne aasta suutis Venemaa president Putin oma tõelist palet varjata, aga nüüd on mask rebenenud ja kaasaegse paaria ebainimlik irve kõigile nähtav. Kuidagi kohatu tundub neil ärevil päevil spordiareenidel omavahel võistelda. Eriti veidralt mõjub nende sportlaste arusaam, kes püüavad seda õigustada väitega, et sporti ja poliitikat ei tohi omavahel seostada. Selline hoiak on ohtlik, sest lõpptulemusena soosib see agressorit. Tegu oleks nagu Putini poolt vallapäästetud sõja tumma heakskiiduga.