Elame infoühiskonnas, kus kõik me saame ja saadame sõnumeid, mõjutame teisi ja laseme ennast mõjutada. Esmapilgul teeme seda ikka sellepärast, et olla paremini informeeritud, aga ära ei tohi unustada sedagi, kuidas infot vastu võtame ja kuidas vahendame.
Tänapäeval levib info sekunditega. Sekunditega on võimalik jõuda avalikkuse ette peaaegu mistahes sõnumiga. Mida emotsionaalsem see on, seda kiiremini levib. Kahjuks pole kuld kõik, mis hiilgab ehk et iga levitatav info pole kaugeltki adekvaatne.
Nagu välja tuleb, ei vaata me infot vastu võttes sageli tõtt mitte ainult eksliku seisukoha, solvunud või vihase inimese emotsionaalse, võibolla õigustatudki vihapurske või lihtsalt rumalusega. Meile võib telefoni- või arvutiekraanilt vastu vaadata hoolsalt konstrueeritud desinformatsioon, mille eesmärk ongi võtta võimalikult paljude meelerahu ja kaine otsustusvõime.
Kuidas toime tulla ja hinnata seda, mida loed, kuuled või näed? Kõigepealt tuleb võtta endale aega mõelda ja küsida, eriti küsimust „miks?”. Vaadata, kust tuleb uudis või meem, mis lööb oma emotsionaalsusega pahviks ja näib olevat nii tõene, et seda ei pea enam kellelegi tõestama hakkama. Eriti põhjalikult tuleb info olemuse ja päritolu üle mõelda enne, kui hakata seda edasi jagama. Kui vastane soovib meie meelsust muuta, rihib ta alati alateadvuses olevate märksõnade, väärtuste ja tõekspidamiste pihta.
Mitu korda korratud vale tundub üha usutavam. Hea ütlus „kus suitsu, seal tuld“ on muutumas relvaks infosõjas. Igas kuulujutus on killuke tõtt – nii neis, mis tekivad spontaanselt, kui ka neis, mis pahatahtlikel eesmärkidel oskuslikult laiali laotatakse. Oi, kui paljud meist on kasutanud peaaegu kõnekäänuks muutunud lauset eestlase lemmiktoiduks olevast teisest eestlasest. On võimalik, et seegi on üks KGB poolt 1950ndatel eestlaste hulka istutatud vaenulikest väidetest, mis meie omavahelistes suhetes siiani liivana hammasrataste vahel krigiseb.
Eelnevale.Mina olen ka loll aga mitte nii loll,et kirikus peksa saada,uskuda seda mida meie meedia kirjutab jne.
Ivan Turgenevi “Senilias” on selline proosaluuletus: Kahjuks edastan selle lühendatult, tervikut on alati võimalus vaadata: Loll Elas kord ilmas loll. Kaua aega polnud tema elukesel vigagi; aga tasapisi hakkasid temani jõudma kuuldused, et teda peetakse igal pool kohtlasevõitu mühkamiks. Loll hämmeldus ja hakkas murelikult mõlgutama, kuidas neile ebameeldivatele kuuldustele lõppu teha. Äkki turgatas sel kõlupeal mõte… /…/ /…/ Asi lõppes sellega, et ühe ajalehe peatoimetaja pani lollile ette hakata juhatama lehe kriitikaosakonda. Ja asuski loll arvustama kõike ja kõiki, muutmata ei oma maneeri ega oma hüüatusi. Tema, kes ta kunagi põlastas autoriteete, on nüüd ise autoriteet – ning noored tunnevad… Loe rohkem »
Mulle meenus selle teemaga seoses trapeut Kaia Hunt artikkel(16.03.2020) “Kas koroona on hoopis meele tervise probleem?” ning tema soovitus: Minu palve ja ettepanek aga on, et sa mõtled kolm korda läbi, mis infot sa jagad. Suuliselt, sotsiaalmeedias, telefonis. Kas sinu jutust ja loost sünnib midagi head? Kas sa lood juurde hinge- ja meelerahu? Kas sa tegelikult jagad mingit mõistlikku soovitust, või hoopis levitad paanikat? Kas sa oled valmis aitama inimesi, kes seda tõeliselt praegu vajavad, või on su enda hirm nii suur, et sa mõtled vaid iseenda ellujäämisele (ja ego toitmisele)….Tekkinud on justkui võistlus, kes suudab kõige õõvastavama stsenaariumi välja… Loe rohkem »
Kgb ei pea küll mingeid väiteid istutama. Selleest hoolitsevad ja on hoolitsenud inimesed oma tegudega ise. Võta või küüditamine, ai kui hea oli kaasmaalast minema saata, võta või esimese vabariigi aegne võimuhaaramise sündmustik. Näiteid on palju ja need korduvad pidevalt nagu näha ka on.
jah, ka teise vabariigi aegne võimupööre selle aasta jaanuaris, sobib siia ritta.
Mis selle juhtkirja mõte on? Kas tõesti? Või täpsemad juhtnöörid tulevad järgmistes juhtkirjades?
Mõte tundub olevat selles, et iga mõeldav mõte pole kaugeltki adekvaatne ; )
Te ajate mind, tõsist inimest, veel rohkem segadusse! Kus on info?
Lugupeetud Tõdesti, Te olete kahtlemata õigel teel, KUID avaratel infoväljadel orienteerumist alustades tuleb kõigepealt tuvastada, MIS/KES on info ning alles seejärel, KUS on info; kui vastus küsimusele “kus?” on leitud, tuleks endale esitada küsimus “kas?” – KAS võtta info vastu ja kui vastus sellele küsimusele on “jah”, siis leida vastus küsimusele “kas infot vahendada?”. Et leida vastust neile (juba keerulisematele) küsimustele, tuleb võtta endale aega mõelda ja küsida, eriti küsimust “MIKS?”, kandes samal ajal hoolt selle eest, et meie meelsust muuta sooviv vastane ei saaks rihtida alateadvuses olevate märksõnade, väärtuste ja tõekspidamiste pihta. Soovin Teile südamest päikest ning sujuvat kulgemist… Loe rohkem »
Suur tänu! Lasin ennast pealkirjast eksitada (infojagaja vastutus), olin hooletu, selge, VASTANE ON VÕIMALIK.
Jaa… Teinekord võib vastase leida ka pealtnäha väikeses ja tähtsusetus putukas, sestab innustan Teid otsima vastast nii sõprade kui vaenlaste seast, nii maa alt kui maa pealt. Ja kui Te ta leiate, siis ehk Jumal annab teile andeks, et…
Püha Jüri on minule ilmutanud, et tõesti-tõesti nii on: infojagajal lasub vastutus, mistap ka Kestap kestab, kostab, pistab ja KGBstab. Ja nõnda igavesest ajast igavesti. Aaa…ga las ta jääb, nagu on öelnud Ütlesanüüd.
tuleb lahendus, kui saame seaduslikult hakata üksteise peale kaebama, tõde tuleb välja seltsimehelikes kohtutes, töökollektiivide miitingutel, ajalehtede juhtkirjades, parteikomiteede aukohtutes ja meedias
tuleb olla peavoolumeedia propa suhtes!!!
…ning täpselt sama kriitiline tuleb olla ka nn alternatiivmeedia ja igasuguste muude tõekuulutajate suhtes. Aju kasutamine ja lai silmaring tuleb alati kasuks.
Kõik see meediapläma on ju kellegi omanduses, keegi valib, mida avaldab ja mida mitte.Aga muidugi tuleks infot ammutada erinevatest allikatest, siis jooksevad mingid tõepunktid ehk kokku ka.
pläku raadio möliseb ainult ingliskeelseid laule, korra ka eestikeelseid uudiseid vahele, tunne on nagu elaks kusagil asumaal, kes seda jama toimetab, kelle raha eest tegutsetakse