Intrigeeriv. Kummastav, hämmastav ja… uudne lähenemine.
Ilmselgelt kahte leeri jagunev suhtumine selleaastast „Haapsalu legendi” vaatama-ootama tulnud sõpradelt-sugulastelt-naabritelt-tuttavatelt ja tahes-tahtmata vahetult pärast etendust või järgmistel päevadel linnapildis pealt kuuldud vestlustest.
Viimati põhjustas sarnast plaginat aastal 2012 mängitud Erki Aule „Mängime Valget Daami”, kus polnud mitte ühtegi hobust!
Seekord, esimest korda vaid rääkivaks hobuseks taandununa, oli mul suurepärane võimalus jääda kõrvalt- ja pealtvaatajaks, jälgida lavastuse sündi kogu selle võlu ja valuga.
Nagu konstateeris Eesti üks paadunumatest „hargoloogidest” (Indrek Hargla loomingu kummardajatest), ulmik Margus Makke, oli „kõik peale alguse ja lõpu suurepärane”. Ka minu tagasihoidliku hinnangu põhiselt lohises 20 minuti pikkune sissejuhatus päris korralikult, kuigi lavastaja Margo Teder püüdis kuivast tekstist linnapea (Meelis Põdersoo, VAT Teater), kultuurimaja juhataja Katrini (Karin Rask) ja Angeelika (Mari Anton) vähegi edasi lahtirulluvale viirastusloole sissejuhatust luua. Paljud vanaprouad hakkasid juba nihelema ja Valge Daami armastuslugu ootama.
