Juhtkiri: postkontor pakiautomaatide vastu

Eesti Post sulges Lihula postkontori. Kevadeks 2021 jõudis riigiettevõte nii kaugele, et 1400 km² suuruses hajaasustusega Lääneranna vallas osutavad postiteenust kaks raamatukogu ja pisike pudupood.

Lääneranna pole mingi erand. Eesti Post on juba mõnda aega sulgenud postkontoreid kõikjal Eestis, sh Läänemaal Lääne-Nigula vallas ja Suur-Haapsalus. Eesti Posti kulul peetud postkontorite asemel teevad maal postitööd külaraamatukogud ja pisipoed, Kullamaal näiteks võttis selle üle väike käsitöötuba. Ühest küljest pole ses midagi halba. Külaraamatukoguhoidja või -poepidaja võib sellest kasugi lõigata, küll mitte materiaalset, aga sotsiaalset kapitali küll.

Lihula postkontoriga aga on natuke teised lood. Kui külaraamatukogus, -poes või -käsitöökojas on pidajaid üks, rahvast ümbruskonnas vähe ja pidajal jaksu postitöö lisaks võtta, siis pole ses midagi halba.

Lihula paraku ei ole küla. Päris linna mõõtu ka mitte, aga siiski linn ja suure valla keskus, kuhu elanikud sõidavad Koongast Varblani asju ajama, poodi, tohtri juurde, apteeki ja… postkontorisse. Mis nüüd asub raamatukogus, mis – paraku – ei ole küla-, vaid suure valla üsna suur keskraamatukogu.

Postitöö suure valla keskuse keskraamatukogus on täiskohaga töö, mitte kõrvaltegevus. Selle kõrvalt tuleb aga teha ka teist, täiskohaga raamatukogutööd, mis ei seisne vaid üle leti raamatute ulatamises.

Eesti Posti, kes talle kohustuseks pandud universaalse postiteenuse osutamise pealt iga hinnaga püüab kokku hoida, see muidugi ei huvita, ja ei peagi huvitama. Valla keskus või mitte, valla viimane või mitte, see ei loe, kuniks Eesti Post seadust ei riku. Jutt vajadusest kulusid kärpda, kui ettevõtte tänavu esimese kolme kuu kasum oli 33 korda suurem kui mullu, mõjub muidugi kurioosumi ja ülima küünilisusena, aga see selleks. Lihula postkontori said nad sulgeda ikkagi suuresti tänu kohalikule omavalitsusele, kes vahetas postkontori pakiautomaatide vastu ja pani raamatukogu õlule rohkem, kui see kanda jõuab.