Postipunkt raamatukogus – õnnistus või katastroof?

Kaie Ilves

kaie@le.ee

Lihula raamatukoguhoidja Ulvi Põhako õpetab postipunkti paki järele tulnud klienti tahvelarvutisse allkirja andma. Foto: Andres Hion
Lihula raamatukoguhoidja Ulvi Põhako õpetab postipunkti paki järele tulnud klienti tahvelarvutisse allkirja andma. Foto: Andres Hion

Kevadel 2021 täitus Eesti Posti ammune soov Lihula postkontor sulgeda ja jätta postitöö kohaliku raamatukogu õlule.

Lääne Elu veetis Lihula vastses postipunktis neli tundi, mis võiksid olla värvikad, kui need ei oleks nii kurbloolised.

Looklev järjekord, enne kui jutule saab. Hanguv tahvelarvuti. Tähtkirja saatmiseks kulunud poolteist tundi. Uksepaugatuse saatel lahkunud lugeja, kellele postimelu ei sobi.

Ikka ja jälle tuleb Lihula peale sularaha järele punuda, sest väike must makseterminal tõrgub. Ei taha raamatukogus olla, nagu arvab verisulis postitöötaja, üheksandat päeva ametis.

Ei, see kõik pole midagi erilist, mingi eriti õnnetu päev. See on üks üsna tavaline päev vastses postipunkt-raamatukogus.

14. mail kell 9.55 – kui kohale jõuan – on kõik see veel ees. Ma ei ole seda veel näinud. Lihula raamatukoguhoidja Ulvi Põhako, uje naeratus näol, istub leti taga, postipakikuhi ees, ja hingab nagu hoogu võttes korraks sügavalt sisse ja välja.

Leti peal, pakkide kõrval lebab tuttuus krimka. „Kas seda saab?” küsin lugejana, mitte ajakirjanikuna. „Saab ikka,” ütleb Põhako. „Kohe, kui ma raamatukokku jõuan.”

Raamatukokku jõudmine tähendab seda, et Põhako peab istuma teise tooli peale ja arvutisse sisse logima. Raamatukogutöö arvuti on vasakul, postitöötaja seadmed on paremal.

Kaks tooli. Üks inimene.

4. maist alates peatub viis päeva nädalas kell 9.30 raamatukogu ees Eesti Posti kaubik, postiljon toob ja viib, mida vaja. Uurin 14. mai saaki. Neli pakki ja kaks kirja pluss ebamäärane kotitäis saateleheta träni. Mida sellega teha? Ei tea.

„Helistan käehoidjale,” ütleb Põhako. Käehoidja tähendab kedagi kusagil, kelle käest saab nõu küsida, kui häda on käes. Põhako helistab.

10.05 siseneb joviaalne meesterahvas, igahommikune lehelugeja, ja jääb seisma. Põhako räägib käehoidjaga. „Üks hetk,” ütleb Põhako telefoni ja viipab mehe lähemale. „Ei-ei,” vehib see käega. „Ma võin oodata!”

Ulatanud mehele värsked ajalehed, räägib Põhako edasi.

Mees istub ja hakkab lugema. „Mul on lunapakk vaja tagasi saata. Mis ma nüüd teen?” küsib Põhako käehoidjalt.

10.12 käib uks. „Kas raamatukokku või postkontorisse?” küsin. – „Paki järele.” – „Peate ootama.” Tulija ootab.

Põhako räägib käehoidjaga.

Mina kirjutan.

Aastakümneid Vatla ja Lihula raamatukogus töötanud ja neid ka juhtinud Põhakost sai maikuus 2021 postitöötaja nagu lupsti – ei mingit arutelu, kuu aega ette teatamist ja poolteist tundi koolitust.

Palka ka mitte. On nagu on.

10.14. Lugeja. Vaatab ringi, kaob riiulite vahele, et postitööd mitte segada.

Põhako üritab pakke arvele võtta, nagu käehoidja seletab.

10.25 tuleb keegi arvutisse. Kah üks asi, mis raamatukokku toob. Sageli vajavad tulijad arvutiabi. Vajab ka seekordne.

Aga ei saa. Tuleb oodata.

10.36 saabub pensionil kooliõpetaja, kaks ühes – postkontorisse ja raamatukogusse. Ta on kirglik lugeja, jagab muljed ja tahaks nõu, mida seekord siis laenata. Pakk on tal ka, raha eest pakk, raamatuklubi oma.

On sedasi mugav, et postkontor ja raamatukogu koos? „See on nõmeduse tipp,” ütleb proua ja lisab Põhako kohta: „Ma olen ju näinud, kuidas ta vaenekene siin kahe töö vahet vehkleb!”

Põhako on kõne lõpetanud ja juhendab arvutisolijat. „Küll mina ootan,” ütleb õpetajaproua ja räägib, kuidas eelmine kord paki eest makstes hakkas aparatuur tõrkuma. Tuli alevisse minna ja automaadist raha tuua. „Ma võin täna ka minna, ei sest ole midagi,” ütleb ta. Väike koht, omad inimesed, peab kannatlik olema. Või noh, mitte et peab, lihtsalt ollakse.

Kolmveerand tundi hiljem on õpetajaprouaga peaaegu ühel pool. Uued raamatud on leitud, pakk sisse ja välja registreeritud. Vaja vaid maksta. Aparatuur ütleb üles. „Kuule, ma lähen toon raha,” ütleb proua ja lähebki.

10.40 saabunud ja nohinal oodanud paar – mees ja naine – saab jutule. Tähtkiri Saksamaale, pakid saata ja saada. 10.45 saabunud rohelise särgiga mees igavleb ja ootab.

Internetis olija jääb uuesti hätta ja tuleb abi järele.

Veel ei ole ma kuulnud küsimust, mis nelja tunni jooksul üha ja üha kõlab. Miks? Miks pani Eesti Post postkontori kinni? Olen seda riigifirma käest küsinud, aga vastusega ei ole midagi pihta hakata. Ma ei saa seda minult küsijaile edasi öelda. Nad lihtsalt ei usuks mind.

„Eelkõige eesmärgiga suurendada teenuse kättesaadavust,” vastab mulle Eesti Posti kliendikogemuse juht Kristi Mäeorg pressiesindaja vahendusel.

Kuidas raamatukogu sellega hakkama saab, pole kellegi asi. Lääneranna vallavalitsus sõlmis kokkuleppe. Eesti Post tõi seadmed kohale. Ja sedasi on.

„Miks see postkontor ometi kinni pandi?” küsib välismaa tähtkirjaga tulnud mees. „Meie teda endale ei küsinud,” ütleb Põhako leebelt. Ta on lõpmata kannatlik. Hommikust õhtuni.

„Jalutage natuke,” pakub ta mehele. Mees jätab oma proua leti ette kirjaga tegelema ja kaob riiulite vahele.

Arvuti jookseb kokku.

Aeg läheb. Rahvast koguneb.

Sirvin Lääneranna valla ajalehte, saan teada, et pakiautomaadid loovad uusi võimalusi. Saksamaale tähtkirja paraku saata ei saa. Loen ka lakoonilist pealkirja, et Lihula postkontor kolis.

Lehtedesse süüvinud proua – püsilugeja – tuleb ja uurib viisakasti, millal saaks vaikuses lugeda. Kas raamatukogus oleks üks selline aeg? Põhako ütleb malbelt, et tema ei tea.

Proua soovib head päeva ja lahkub hoogsal sammul. Siseneb härra, paks kunstialbum kaenlas ja portfell käes, poetab albumi letile ja küsib midagi harivat ja õhemat, näiteks mõnda Tõnu Õnnepalu romaani.

Põhako otsib Saksamaa kirja jaoks eesti-saksa sõnaraamatu, et „saatja” ja „saaja” saaksid saksa keeli kuvääri peale kirja, sest proua on nende asukoha kogemata ära vahetanud.

Portfelliga härra ootab.

Rohelise särgiga mees küsib hädiselt, kas ta saaks ehk margid kätte, ja saab ka – raamatukogu vastas asuvast pudupoest.

Seal müüakse. Mees lahkub kergendusohkega poodi.

Võtan portfelli ja kunstialbumiga härra enda hoolde, leiame talle sobiva Õnnepalu.

11.40. Nokatsiga mees tuleb paki järele. Ruudulise särgiga mees tuleb lehti tellima.

11.45. Vanem härra maksab arvet – 11 eurot, viis sellest on Eesti Posti teenustasu. „Sa ikka tead seda?” küsib Põhako. „Tean-tean,” ütleb mees.

12.40 ütleb vahepeal töötanud makseterminal uuesti üles. Pakki saama tulnud mees läheb raha järele, aga tagasi ei tule. Tuleb teine, ümbrikuid ostma. Ja nii edasi. Ei hoo ega hoobi vahet. Poole kaheni välja. Siis lahkun, krimka kotis.

„Väga keeruline on postkontorit kaheksa tundi lahti hoida, kui kliente käib vähe,” edastab mulle Eesti Posti kliendikogemuse juht pressiesindaja vahendusel. Postkontorisse on raske inimest leida. Et keegi ei taha töötada, kui päev otsa pole suurt midagi teha. 14. mai esimese nelja tunniga käib Lihula postipunktis 30 inimest. Lõunat sööb Põhako õhtul kell kuus. Mitte esimest päeva.

Kuidas nii läks, et raamatukogust postipunkt sai? „Ikka päris ootamatult,” vastab Lääneranna raamatukogude direktor Reet Rehtla. Mingit küsimist ega arutelu ei olnud. Lääneranna abivallavanem Ene Täht helistas ja teatas, et nüüd on nii.

Lääne Elule jääb Täht tabamatuks. Lääneranna uus vallavanem Andres Hirvela ütleb, et asi oli käima lükatud juba enne teda. Lääneranna vana vallavanem Arno Peksar ütleb, et tema ajal oli Eest Posti pressing kõva, aga toona milleski kokku ei lepitud. Lääneranna vallavolikogu esimees Rait Maruste kuulis lepingust alles pärast selle sõlmimist ja ajakirjaniku käest.

Heaks ta seda ei kiida.

Võinuks minna ehk hulleminigi… Eesti Posti plaan sokutada postipunkt soolikana pika ja peene Lihula servas asuvasse tillukesse toidupoodi nimega Kõhurõõm läks vett vedama. Vastutulelikkuse eest postipunkt raamatukogusse võtta lubas Eesti Post Lääneranna valda uusi pakiautomaate.

Lihula raamatukogu saab Eesti Postilt 150 eurot kuus, maksud maha.

Põhako ei saa postitöö eest sentigi. Kui Hirvela seda minu käest hiljem kuuleb, siis ütleb ta üllatunult: „Tohoh!”

 

Rikas riigifirma hoiab kokku

  • Eesti Posti 2020. aasta kasum oli 9,6 miljonit eurot.
  • 2021 esimese kolme kuu kasum oli seitse miljonit eurot, 33 korda rohkem kui mullu esimese kolme kuuga.
  • Lihula postkontori töötaja palk (täiskoht) oli 650 eurot miinus maksud. Mullu kevadel kahandas Eesti Post tööaega poole jagu, langes ka palk.
  • Lihula postkontorit suretas riigifirma jupikaupa, lahiolekuaeg muutus pidevalt, ajuti oli kontor üldse suletud.
  • Lihula raamatukogus on Eesti Posti kulud 150 eurot kuus.
  • Eesti Post sulgeb postkontoreid kõikjal Eestis.
  • Lihula postkontor oli 1400 km² suuruses vallas viimane.

 

16 Kommentaari
Inline Feedbacks
View all comments
viloloog
1 aasta tagasi

Misse lääneelu asi on, mis lihulas toimub.

Plood
1 aasta tagasi
Reply to  viloloog

Varsti on Haapsalus sama olukord- mida siis ütled?!!

raamat
1 aasta tagasi

Artikkel on sihilikult pahatahtlik ja kallutatud. Ehk ootaks siiski veidi ja teeks kokkuvõtteid mingi aja pärast?

näriline
1 aasta tagasi
Reply to  raamat

Tellisin paki elukohajärgsesse postiasutusse ja pakk saadeti Haapsallu. Pidin sinna järele sõitma. Ei saadetud postipunkti.

Mees Metsikust Läänest
1 aasta tagasi
Reply to  raamat

Kui tahan saata pakki väljaspoole Euroopa Liitu ning vajan infot tolli ja pakkimise kohta, siis kardan, et postipunktis (raamatukogus) ma mõistlikku infot ikka ei saa. See tähendab, et paki saatmiseks tuleb jälle vähemalt 50 km kaugusele sõita. Varsti on kogu Eesti peale ainult üks postkontor, kuskil Tallinna äärelinnas. Sedasi on odavam ja maksimaalselt kokku hoitud…

Plood
1 aasta tagasi
Reply to  raamat

Tösielu, ei ole pahatahtlik. Miks keerata Post mujale? Post olgu post ja raamatuid laenad ikka mujalt. Kelle idee-seda sama on harjutatud mujalgi EL-maades. Mils? _Kus on see sääst?

lugeja
1 aasta tagasi

Täiesti normaalne, vaja vaid harjuda. Niikuinii pole neil raamatukogu töötajatel midagi teha.

Agu
1 aasta tagasi
Reply to  lugeja

Teha või mitte, aga lisatasu on ikka teretulnud ju. Ma ei mõista ainult, kuidas see Vabariik nii vaeseks on jöänud, hullem kui alguses. Orkestritki ei suudeta üleval pidada, postist rääkimata. Ainult lubasid ullikestele valimistel, et saame viie rikkama hulka, reaalsuses aga vedasid riigi nende aastatega täiesti põhja.

töötaja
1 aasta tagasi
Reply to  lugeja

Kas Te töötate raamatukogus, et olete sellisel arvamusel? Kui ei, siis äkki enne mõtlete ja siis ütlete. Olen töötanud raamatukogus 37 aastat ja tean vägagi hästi mida see töö endast kujutab. Raamatukogu ei ole mingi läbikägu hoov. Sinna tulevad inimesed, et rahulikult valida raamatuid, lugeda ajakirju. See mis praegu seal toimub ei kõlba kuhugi.

ori
1 aasta tagasi
Reply to  töötaja

aga miks te siis nõus olite seda tegema!? – ah et teid sunniti ja teid ei kuulanud keegi! hahaaaaa…..

töötaja
1 aasta tagasi
Reply to  ori

Nõusolek on vabatahtlik sunniviisiline. Kui ei soovi kaotad töö. Töötajad on erialase kõrgharidusega. Enamus ajast kulub postiga tegelemisele,siis pole see enam raamatukogu.

pakiautomaat
1 aasta tagasi
Reply to  töötaja

aga ikka töötate!

Plood
1 aasta tagasi
Reply to  pakiautomaat

kuhu siis minna? Eriala on olemas, aga mitte posti tööks!!

Agu
1 aasta tagasi
Reply to  ori

Naljakas v?

Plood
1 aasta tagasi
Reply to  lugeja

Mine siis ise sinna – “kui pole midagi teha ja palk jooskeb”!!
Ei räägita nüüd raamatukogust-vaid posti teenustest!
Milleks valime rahva esindajaid igale poole kui ei oska kaitsta valijate huve?!
Kohalikud valimIsed-kas keegï LAULULIND lubaks POSTI TAGASI TUUA OMALE KOHALE?

Plood
1 aasta tagasi
Reply to  lugeja

Kas tahad siis soome tüüpi? Väike Lidli pisipood-nurgas POST ja ümberringi 20 tuhande elanikuga linnaosa !! See on kas matkimistt vöi ELi säästu projekt!!Kus on sääst…..hullem kui nsvl ajal. Siis oli vähemalt postkontor, võõrkeel , kassad ja kotid….