Heiki Kranich: kas kõiges on süüdi Kallas?

Kõik valitud saadikud peavad oma valijatega suhtlema. Mõned on tublid ja mõned on laisemad.

Mina kuulun pigem nende laisemate hulka, sest rääkida tuleks ju alles siis, kui tunned, et midagi ka tegelikult öelda on. Muidu oleks see ju lihtsalt tühi õhk. Ja ma ei taha lihtsalt niisama tühja õhku vedrutada.

Praegu tunnen, et pean rääkima. Rääkima sellest, mis parasjagu põletab. Ja põletab kaks asja – see neetud koroonakriis ja see ikka veel peaaegu uus valitsus.

Rääkides koroonast, siis on siin oi kui palju teemasid. Vaktsineerida või mitte, kui kiiresti vaktsineerida või, issand halasta, millise vaktsiiniga siis neist. Kas kanda maski ja millist või üldse mitte kanda – ikka ei ole selget vastust, et kas kaitseb või mitte jne.

Olen insener, mitte arst või viroloog. Vaatan asju oma vaatenurgast ja kogu see maskiteemaline jauramine tekitab minus puhast imestust. Muidugi mask kaitseb ja muidugi mitte päriselt. Muidugi imbub igast maskist midagi nii sisse- kui ka väljapoole läbi. Igast maskist. Mõnest rohkem, mõnest vähem. Ja mis siis. Loomulikult kaitseb iga mask kas või natuke puhta näkkuköhimise vastu ja juba see on suur asi. Seetõttu on kogu see maskivastane võitlus juba olemuslikult lihtsalt nõme. Maskikandmise põhiline sõnum jääb siiski lihtsalt selleks, et näitad, et sina, konkreetselt sina, kes maski kannad, hoolid teistest.

Võitlus teemal, et koroonaviirust pole olemas, on sama jabur. Viirus on, tüütu ja vastik, aga ta on olemas. Pealekauba on ta varasematest viirustest nakkavam ja vastikum. Isegi tema vastu vaktsineerimine on varasematest vaktsineerimistest suuremate järelmõjudega. Öelda nüüd, et koroonaviiruse puhul on tegemist väljamõeldisega, on minu hinnangul kas kaasasündinud või omandatud ajupuue. Ta on siin, nakatab kas sind, sinu perekonda või sõpru ning võibolla ka sind ennast ega küsi selleks kelleltki luba.

Ilmselgelt ei muuda asjade eitamine neid olematuks. Samahästi saanuks me eitada nii linnu- kui ka seagrippi. Samahästi võiksime eitada leetreid, kopsupõletikku või vähki. Aga me ei saa olemasolevaid asju lihtsalt soovmõtlemisega olematuks muuta. Nad on – nii viirused, vähk kui ka mitmesugused viirushaigused.

Samas on meil, kes me oleme pidevalt püüdlemas oma mugavustsooni, alati kerge leida süüdlane ja alati tundub see olevat valitsus. Ainult mitte meie ise.

Kaja Kallase valitsus astus ametisse ja viiruse levimine lendas justkui lakke. Kas keegi küsis, et miks nii juhtus? Äkki hakati siis rohkem proove võtma ja me saime rohkem teada?

Seda et selle valitsuse ajal on hakatud rohkem ja kiiremini vaktsineerima, me teame, aga mida selle teadmisega peale hakata, kui numbrid on hirmutavad? Ja kas keegi selle nurga alt mõtleb? Küsimus, kuidas nakkus järsku üle kogu Eesti levis, on justkui valitsusjuhi süü. Kas ikka on?

Mul on teine ja täiesti mittemeditsiiniline, hoopistükkis insenerlik arusaam sellest, mis juhtus. Eelmine valitsus – Jüri Ratase juhtimisel – muutus murelikuks ja kehtestas ranged piirangud Harjumaal ja Ida-Virumaal. Kogu suhtlusmaailm (restoranid, spaad jne) pandi neis piirkondades kinni ja öeldi: oleme tööd teinud ja nüüd on kõik korras.

Aga mis tegelikult juhtus, oli see, et kõik, kes vähegi viitsisid, sõitsid mööda Eestit laiali – Pärnusse, Haapsallu, Värskasse. Nii viidigi ühe nõmeda otsusega viirus levima üle Eesti. Kaja Kallase valitsus tegi reeglid ühetaoliseks, et sedalaadi koroonaturism peatada.

Jah, nüüd oleme siin ja selles olukorras ning Kaja Kallas peab seda vana jama rookima. Ta saab hakkama, kui reeglitest hoolime ja ise ei laota seda jama enam üle maa. Meie saame ju ka hakkama, onju? Ja annaks jumal, et reoveeuuringud seda kinnitaksid.