Potugali kirjanik José Saramago jutustab oma romaanis „Tujukas surm” loo sellest, mis juhtub, kui ühel heal päeval ei sure enam keegi. Uudis, mida kõik esialgu käsitlevad rõõmusõnumina, levib riigis kulutulena, uus olukord aga tekitab lõpuks kohutava kaose, vallandab sõja ja kukutab riigi majanduse.
Kohatu võrdlus koroonaviiruse ajal? Tegelikult mitte. Too geniaalne Portugali nobelist ei juhi tähelepanu mitte surmale, vaid sellele, et mingite esmapilgul heade, halbade või neutraalsetegi juhtumuste mõju võib olla ettearvamatu ja sunnib meid kohanema olukordades, kus mitte miski ei ole enam iseenesestmõistetav. Näiteks matused. Need ei küsi, kas aeg on sobiv. Ühtäkki avastame, et harjunud viisil omakseid või sõpru ära saata ei saa – ei mingeid peielaudu, uhkeid ärasaatmistseremooniaid, suuri lillesülemeid ega pärgi. On ainult segadus, äng ja lein.
Ühest küljest on see mõistetav. Lahkunu mälestuseks kokku tulla ja koos olla on lohutav – koos on leinaga kergem hakkama saada. Tseremooniaid pole aastatuhandeid peetud ilmaasjata, neid on inimestele vaja. Nüüd pole see korraga võimalik. Isegi kaastunnet avaldada on keeruline. Kuidas sa seda teed, kui ei ole mõistlik kättki anda, ümbert kinni hakkamisest rääkimata. Mida siis teha? Surma ja matust ei saa eriolukorra lõppemiseni ju edasi lükata nagu pulma või juubelit, mida saab pidada tagantjärele.
See võiks panna mõtlema väärtustele, mis kipuvad ununema või mida me ei julge, oska ega taha tavaliselt märgata. Kas pole suur ja uhke matus sageli vaid abitu katse ennast süüst või leinast vabaks osta? Jah, iga matus peab olema väärikas, aga väärikuse mõõt ei ole matuseliste hulk või kõige kallim kirst. Mitte keegi ei peaks end kunagi tundma halvasti ära jäänud peielaua, tagasihoidliku ärasaatmise või otsuse pärast ärasaatmise asemel koju jääda. Väärikuse mõõt on igaühe meeles ja südames.
