Nagu igal aastal, on ka sel sügisel nõnda läinud, et millalgi mardi- ja kadripäeva vahel haarab mind paanika, et ikka veel pole ma jõudnud kõiki oma totsikuid, nutsakuid ja lillesibulaid maha istutada. Ahnus on alati tugevam kui realistlik hinnang oma töövõimele ja suutlikkusele, seepärast on novembris mu jaoks üsna tavapärane ennast kiruda ja külmetavate kätega vihmanätskes mullas songerdada.
