Silt: aidi valliku aiandusblogi

[caption id="attachment_479336" align="alignnone" width="960"] Põhja-Ameerika lääneosa mägiselt maastikult pärit tihe enelas Spiraea splendens. Foto Vikipeedia / Walter Siegmund[/caption] Jaapani enelad on suvel õitsevate enelate hulgas küll kõige sordirohkemad, tuntumad ja levinumad, aga rääkimata ei saa jätta ka vähem tuntud liikidest. Neid viimaseid juba igas aias vastu ei vaata, kuid suurema aiandushuviga inimeste istutusaladel on mõni tavaliselt ikka olemas. Ilusad on ju nemadki, pealegi ebatavalised ja huvitavad. Põhja-Ameerika lääneosa mägiselt maastikult pärit tihe enelas – Spiraea densiflora ehk teise nimega Spiraea splendens – on eemalt vaadates Jaapani enelaga üsna sarnane. Tiheda põõsakese kõrgus ulatub poolest meetrist meetrini, kõrgemaks ta ei kasva ning tedagi ehivad juulis ja augustis roosad kännasjad õisikud. Kui lähemalt uurima hakata, on tema erinevus Jaapani enelast siiski näha: lehtede kuju on tal ümaram-ovaalsem, leheservad pole nii täkilised ning ta õied er

[caption id="attachment_477087" align="alignnone" width="2000"] Ungari sirel. Foto Vikipeedia[/caption] Harilikud sirelid on nüüdseks oma õitsemise lõpetanud, kuid ega sirelirõõm sellega veel läbi ole. Nüüd on meid asunud rõõmustama Ungari ja madjari sirel, Prestoni sirel, Meyeri sirel ja sametjas sirel! Neist veel nädalake hiljem puhkevad Amuuri ja Jaapani sirelid ehk ligustriinid, nii et õisi jätkub isegi veel juulikuusse. Ungari sirel, Syringa josikaea, on Eestis juba mõisaaedadest tuntud kuni neljameetrine ilupõõsas ja temast rajati ka hekke. Nõukaaegsetes aedades võis teda üsna sageli näha. Teda kasvatatigi põhiliselt sellepärast, et õitses kaks nädalat harilikust sirelist hiljem ja küllaltki pikalt. Samal ajal on Ungari sirel täiesti külmakindel ja nõus kasvama peaaegu igasuguses pinnases ja nii päikese käes kui ka poolvarjus. Ta peab vastu kõik põuad ja pakased. Tülikaid juurevõsusid ta ei aja, sellepärast kasutatakse teda laialt sordisirelite pookealusena. Ungari sireli a

[caption id="attachment_474457" align="alignnone" width="1417"] Taraenelas. Foto Vikipeedia[/caption] Juba mõne nädala jagu saab imetleda aedades ja avalikel haljasaladel imelisi väheldasi või keskmist kasvu põõsaid, mille kaunilt väljapoole kaarduvad pikad oksad on tihedalt kaetud väikeste valgete õite kobaratega. Need mõjuvad maaliliselt nagu kunstniku pintslitõmbed lõuendil. Neis on isegi nagu midagi muinasjutulist. Facebooki aiagruppidesse postitatakse nende pilte nüüd üksteise järel, ainult imetle – kuid pärimistele, mis nende imeliste põõsaste nimi on, vastatakse tihti pealiskaudselt: „Enelad.” Või isegi: „Enelased”, mis keeleliselt on tegelikult vale vorm. Enelaid (ja mitte enelasi) on ju maailmas olemas ligemale 80 erinevat liiki! See on terve taimeperekonna, mitte ühe taime nimi. Enamik neist liikidest kasvab looduslikult põhjapoolkera parasvöötmes, eriti Ida-Aasias, kuid neid jagub ka mujale. Kahjuks mitte siia: looduslikult Eestis enelaid ei kasva. See-eest kasvavad na

Kui maad pole käes just hektarite kaupa, vaatab pajuhuviline aednik mitte remmelgate, vaid põõsana kasvavate, hoopis madalamate pajuliikide poole. Neid on tohutu palju ja vägagi ilusaid. Mõnd liiki kasvatatakse mitte ilu, vaid kasu pärast. Ja nagu ikka – mõnda neist pajudest tuntakse rohkem, teisi jällegi vähem. Korvipunujad ei saa läbi ilma vitspajuta (Salix viminalis). See Eestis looduslikultki kasvav liik moodustab umbes viie meetri kõrguse tiheda põõsa, kui tal vabalt kasvada lastakse. Enamasti aga ei lasta, sest punumiseks vajalike pikkade sirgete harunemata okste saamiseks lõigatakse vitspaju igal kevadel peaaegu tüükale tagasi. Talle sobivas niiskes ja toitainerikkas mullas kasvatab ta seejärel üheainsa aasta jooksul tagasi suure pahmaka tervelt kahe meetri kõrguseid sirgeid noori võrseid, mida saab kasutada järgmise aasta punumistöös. Vitspajust saab samuti rajada hekke, sest ta talub igasugust lõikamist ja pügamist väga hästi, ning hekimaterjali on lihtne paljundada. Pii

[caption id="attachment_469118" align="alignnone" width="1280"] Valge mänd. Foto Raffi Kojian / Vikipeedia[/caption] Mitu männiliiki on saanud endale toredad värvilised nimed ja et nad muidu ka on sellised toredad ja ilusad ning aiakultuuris ennast ammu tõestanud, tasub neist natuke täpsemalt juttu teha. Kollane mänd ehk Pinus ponderosa on oma kodumaal USA metsades kasvades suur ja võimas palgipuu. Seal kasvavad nad 10–20 m kõrgemaks kui meie metsades tavalised harilikud männid ja vastavalt muidugi ka jämedamaks. Kollane mänd ongi USA põhiline tööstuslik puit. Kuid et peale majandusliku kasu toomise on kollane mänd oma ülipikkade okastega ka väga kaunis puu, on temast ja ta tuulepesadest on aretatud umbes poolsada aiandusliku väärtusega ning liigist palju tagasihoidlikuma kasvuga sorti. Kollase männi kolmekaupa pundis olevad okkad on küllaltki pehmed ja sordist olenevalt isegi kuni 25 cm pikad. Tema oksad kaarduvad tippudest elegantselt ülespidi ja noorte okste koor on ilus or

[caption id="attachment_466720" align="alignnone" width="960"] Kaljukadakas. Foto KENPEI / Vikipeedia[/caption] Isegi inimesed, kes hästi kadakate maailmas ei orienteeru ega oska eri liike omavahel kuigivõrd eristada, tunnevad enamasti ära sihvakad, otse noolja kujuga kaljukadakad, Juniperus scopulorum’id. Nende kõrgustesse pürgiv sale, sinakas ja ühtlane kuju teeb nad väga äratuntavaks. Need on ühed vähestest Põhja-Ameerika päritoluga kadakatest ning nagu nimigi ütleb, on nende looduslik leviala lääneranniku mägedes – Kaljumägedes, kus nad suudavad kasvada rohkem kui kahe kilomeetri kõrgustel nõlvadelgi. Seal võivad nad sirguda ulmelised 10–12 meetrit kõrgeks, enamasti ühetüvelisteks metsapuudeks ja elada tohutult vanaks. Olen lugenud, et nende hulgast on leitud tuhandeaastaseid eksemplare. Meie aedades need jänkidest kaljukadakad muidugi nii suureks ei kasva ega ela tõenäoliselt

Tõnisepäevaga 17. jaanuaril loeti pikk jõulupühade aeg isegi viimaste venitajate jaoks lõppenuks ja minagi saan täna kuuskedest rääkimisega ühele poole. Jäänud on veel tutvustada vaid mõnda niisugust kuuseperekonna liiget, kes erinevalt harilikust või hõbekuusest massilise populaarsusega ei hiilga, aga keda suuremate aiasõprade koduõuelt või -pargist ikkagi üsna sagedasti leiab. Eriti suure tõenäosusega võime kohata Serbia kuuske (Picea omorica). Tema on viimasel aastakümnel muutunud üha populaarsemaks, eriti tema sordid, mida on palju. Kasvava populaarsuse taga on võibolla liigiomane kitsaskooniline kuju ja suhteliselt aeglane kasvutempo, mis teevad ta koduaia kuuseks ju vägagi sobivaks. Tal algavad oksad juba maapinna lähedalt, alumised oksad on pikad ja kaunilt rippuvad, ülevalpool rõhtsad ja märksa lühemad. Juba noorelt hakkab ta käbisid kandma – neid on väga ohtralt, aga nad on ü

[caption id="attachment_463789" align="alignnone" width="1468"] Noor kanada kuusk. Foto Vikipeedia[/caption] Põhja-Ameerikast ja Kanadast on jõudnud aiakultuuri peale torkava kuuse veel üks tubli palgipuu – seesama meie aedades väheldast kasvu ja eriliselt tiheda ning eriliselt ühtlase koonuse kujuga Kanada kuusk (Picea glauca). Kanada kuusk on paljutaluv ja vähenõudlik puukene. Tema juures peame silmas pidama vaid seda, et varakevadine päike teeb talle väga kergesti liiga. Samas on igal muul aastaajal päikseline kasvukoht tema esimene eelistus. Seega – kas istutame ta kohta, kus tal on keskpäeval vari pea kohal, aga hommikud ja õhtud päikeselised (näiteks mõne suurema ja vanema okaspuu või kitsama hoone varjuküljel) või siis peame hoolega meeles, et tema ümber tuleb hilissügisel tokid maasse torgata ja talve lõpus neile mitu kihti varjutuskangast kinnitada. Kui jätame oma lõunapäi

[caption id="attachment_461855" align="alignnone" width="1920"] Verev kontpuu. Foto Vikipeedia[/caption] Külmal poolaastal looduses käies või ka lihtsalt autoga ringi sõites jäävad aeg-ajalt silma toredad punakate okstega põõsapuhmikud. Need on verevad kontpuud (Cornus sanguinea), mis on ainus Eesti looduses metsikult kasvav liik kontpuude perekonna neljakümne liigi hulgast. Teda esineb rohkem Lääne-, Põhja- ja Edela-Eestis. Enamik kontpuuliike ongi pärit põhjapoolkera parasvöötme maadest, nii Euroopast kui ka Põhja-Ameerikast. Suurem osa neist on heitlehised põõsad, aga mõni lõunapoolsem liik on ka igihaljas ja meil kasvamiseks liiga külmahell. Eestikeelne nimi kontpuu viitab väga kõvale ja tugevale puidule, kuid teda on paiguti kutsutud ka luupuuks või kukerkuuseks. 1991. aastal Itaalia ja Austria piiri lähedalt Alpidest leitud 5000 aastat tagasi elanud Jäämehe muumia juurest lei

[caption id="attachment_460103" align="alignnone" width="1920"] Kukerpuu. Foto pixabay[/caption] Sel sügisel ringi sõites olen palju kordi mõelnud, et kukerpuude massiline ilmumine avalikku haljastusse on üks väga hea asi. Ma ei tea küll midagi selle konkreetsetest põhjustest – võibolla on mingil perioodil Eesti aianduskoolides maastikukujundajaid programmiliselt õpetatud nende tänuväärsete põõsaste hüvesid kasutama –, kuid kukerpuud õigustavad ennast ringristmikele ja tänavaäärtesse rajatud istutusaladel igati ja on eriti silmarõõmustavad just nüüd sügisel, keset järjest hallinevat ja raaguvat loodust