Avakülg Tags Aidi valliku aiandusblogi

Silt: aidi valliku aiandusblogi

Aidi Valliku aiandusblogi: rõõm põldubadest

[caption id="attachment_236325" align="alignnone" width="758"] Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption] Põldube on puhas rõõm nii kasvatada kui ka süüa, kahe erandiga: neid on natuke tüütu kaunadest välja puhastada ja need ei tohiks minu meelest olla kuivatatud. See viimane on küll ilmselt väga maitseasi, ja pealegi on ubade kuivatamine nende säilitamiseks traditsiooniline ning lollikindel viis. Lihtsalt – isegi pärast korralikku leotamist ei ole nende maitse enam iialgi see mis kuivatamata ubadel. Sellepärast eelistan mina oma põldube säilitada sügavkülmikus. Põldubade suur voorus peale kõigi neis leiduvate toitainete ja mineraalide on muidugi see, et neid on lihtne kasvatada. Nad on üsna vähenõudlikud ega nõua aiapidajalt mingeid erilisi trikke või pühendunud hoolitsust. Vanasti külvati ube põllule kartulivagude vahele ja seal need rõõmsasti siis kasvasid. Olen aga kuulnud mõtlemapanevaid lugusid tänapäeva aiapidajatelt, kelle väitel polevat nende saagikus kartuli vahel suurem asi. Ma ise niimoodi võrdlevalt neid kasvatanud ei ole.

Aidi Vallik: ideaal ja tegelikkus

Aednikuvarustuse hulka kuulub terve hulk selliseidki tööriistu, mida pidevalt endaga kaasa lohistada on raske või tüütu, sest need on lihtsalt nõnda suured. Ja siin pole tõesti muud teha, kui hoida neid kusagil kindlas kohas koos, kuid samas ka piisavalt eraldi, et poleks tarvis üht asja otsides tervet virna ümber tõsta. Minu suurem aiavarustus ripub aiakuuris pikkade naelte või konksude otsas, kõik kenasti üksteise kõrval. Vähemalt ideaalis, ja talvel muidugi. Suviti – aktiivsel aiandushooajal – aga kipub ideaal tegelikust elust lahknema

Aidi Vallik: veel katetest ja katmistest

Juba varem olen kirjutanud, kuidas mu peenrad on igaüks eraldi ääristatud madalate laudadega, ja olen ka põhjendanud, miks minu meelest niimoodi palju kasulikum on. Üks osa selliste äärte kasulikkusest ongi muide võimalus kinnitada nende külge kerge vaevaga mitmesuguseid konstruktsioone, näiteks kilede, kattelooride või võrkmaterjalide paigaldamiseks. Kasutan ise piisavalt pikki plastveetorust lõigatud juppe, mille painutatud kaarte otsad vajutan peenrasse täpselt äärislaua vastu, seespool muidugi, nii et äärislaud hoiab kaare otsi kindlalt paigal ega lase neil lengerdama või maa seest välja vupsama hakata.

Aidi Valliku aiandusblogi: seest siiruviiruline

[caption id="attachment_236325" align="alignnone" width="758"] Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption] Harilik sibul on meie toidulaual umbes sama asendamatu kui kartul ja porgandki, ning tipp- ehk seemnesibulast kasvatada on teda tõepoolest ka üsna kerge. Seda võib maha panna ainult natuke – suvise rohelise sibula saamiseks –, kuid ka juba rohkem, kui soovime saada mugulsibulaid hoidistamiseks, söögitegemiseks või üle talve säilitamiseks. Sibul vajab kasvamiseks täispäikselist kohta ning kena ja kobedat huumusrikast maad. Mina kasvatan teda koos teiste juurviljadega teises viljavaheldusringis, mis tähendab, et tipin sibulad umbes 5–7sentimeetriste vahedega neisse peenardesse, kus eelmisel aastal kasvasid värskelt sõnnikut saanuna erinevad kapsad või kõrvitsalised. On aiapidajaid, kes ka sibulapeenra alla annavad sügisel või varakevadel sõnnikut, sest tegelikult sibulale lämmastik meeldib üsna hästi. Aga mina pole enda maa peal selleks vajadust näinud, sest kapsastest ja suvikõrvitsatest mulda alles jäänud lämmastikust on minu sibulatele piisanud väga hästi, nad kasvavad mul siin pigem liiga suured kui liiga väikesed.

Aidi Vallik: herned, maiasmoka rõõm  

Hernes on arvatavasti salati ja redise kõrval üks enim kasvatatud köögivilju koduaedades, ja seda põhjusega. Hernes idaneb ja kasvab ruttu ning värskena peenralt söömiseks on üks parimaid lasteköögivilju, samuti on herneid sügavkülmikus lihtne säilitada. Ometi ei kasva hernes mitte igas aias ühtmoodi tõhusalt ja lihtsalt. Hernes tahab edenemiseks kena kobedat huumusrikas

Aidi Vallik: seest siiruviiruline  

Harilik sibul on meie toidulaual umbes sama asendamatu kui kartul ja porgandki, ning tipp- ehk seemnesibulast kasvatada on teda tõepoolest ka üsna kerge. Seda võib maha panna ainult natuke – suvise rohelise sibula saamiseks –, kuid ka juba rohkem, kui soovime saada mugulsibulaid hoidistamiseks, söögitegemiseks või üle talve säilitamiseks.

Aidi Valliku aiandusblogi: pontsakad peakapsad

[caption id="attachment_236325" align="alignnone" width="758"] Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption] Peakapsaid on varaseid, keskvalmivaid ja hiliseid, isegi punaseid. Ning ei saa öelda, et vahet pole, sest vahe on – ja mitte ainult selles küsimuses, kas pea paisub söömisküpseks augustis või oktoobris. Erinevused on ka nende kapsaste kasutamises, näiteks varasest kapsast head hapukapsast ei saa – on liiga õrna koega ja vesine. Kuid see-eest saab varasest kapsast kõige maitsvamad salatid suvisele grillipeole liha kõrvale.