7.6 C
Haapsalu
Pühapäev, 2. oktoober 2022
Avakülg Tags Aidi valliku aiandusblogi

Silt: aidi valliku aiandusblogi

Aidi Valliku aiandusblogi: alpikannid ja asalead

[caption id="attachment_333269" align="alignnone" width="758"] Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption] Nüüd seisan kohutava ülesande ees kirjutada kahest imelisest jõulude ajal õitsevast toalillest, keda mul endal praktikas ei ole õnnestunud ühest hooajast kauem kasvatada. Asalead ja alpikannid on see tandem, mis paneb mind ennast tundma puhtalt teoreetikuna, mitte praktikuna, sest ma olen nendega nii mitu korda läbi kukkunud. Aga ma ei väsi üritamast, juba puht kangekaelsuse pärast – enda arvates ma ju tean, mis neile vaja on, miks siis ei õnnestu?

Aidi Valliku aiandusblogi: jõululilled aknalaual

[caption id="attachment_333269" align="alignnone" width="758"] Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption] Kui õueaednik on sunnitud talve saabudes oma tegemised sootuks koomale tõmbama, siis toalilleaednik saab just nüüd nautima hakata oma seniste tegude vilju, samuti kohtuma uute ülesannete ja proovikividega, sest ega paljude õitsvate toalillede edukas kasvatamine pole niisama nuusata asi. Samas jällegi on just lähenev jõuluaeg see, kus ootame aknalaual paljude tuntud jõululillede puhkemist. Nii võib enamikus Eesti kodudes nüüd kohata väiksemaid või suuremaid erksaid jõulutähti, õige nimega kauneid piimalilli. Need Mehhikost pärit toredad toataimed „õitsevad” aga mitte õitega, mis on tegelikult üsna silmapaistmatud ja mittemidagiütlevad, vaid valgusrežiimi muutumise tõttu erepunaseks värvunud kõrglehtedega. On olemas ka sorte, mille kõrglehed värvuvad punase asemel hoopis valgeks, kollaseks või mõnda rohelist tooni, kuid neid olen näinud kaubanduses liikumas harvem ja muidugi pole need ka nii jõululiku väljanägemisega, nagu pühade ajal ootaks.

Aidi Valliku aiandusblogi: aga mis siis, kui ei jõua?

[caption id="attachment_333269" align="alignnone" width="758"] Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption] Ühel-kahel aastal kümnest algab talv enne, kui aednik oskab arvata. Meie tavapärased aastad näevad ju välja nii, et peaaegu jõuludeni püsib maa pehme ning annab aega sügiseste aiatöödega ilusti lõpule jõuda. Sel aastal aga algasid Lõuna-Eestis lumesajud otsekohe pärast kadripäeva, ja nüüd on ka miinuskraadid nädala jagu püsinud nii ööl kui ka päeval.

Käsi mullas: hilissügisesed lillekastid

[caption id="attachment_333269" align="alignnone" width="758"] Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption] Nüüdseks on vist kõik Eestimaa paigad oma öökülmad kätte saanud ja need on närtsitanud mustaks seni lillekastides õilmitsenud suvelilled. Nii valitsebki seal nüüd must tühjus, kuni ükskord lumi maha tuleb ja kastid valgete mütsidega katab. Aga miks mitte istutada neisse mingi selline silmailu, mille välimust ei riku ka külmakraadid? Viimasel kümnendil on sel eesmärgil näiteks tohutu populaarseks saanud kanarbikud ja eerikad. Sügisel pakuvad igasugused lillepoed neid ka suures valikus. Paraku pole värvivalik eriti lai – nii kanarbike kui ka eerikate värvigamma läheb valgest üle erinevate roosade toonide tumepunaseni. Aga mis siis! Värvivaesel ja pimedal ajal on ka kõige lahjemast roosast rõõmu. Nii kanarbikud kui ka eerikad on tegelikult igihaljad kääbuspõõsad, mida kasvatatakse enamasti üheaastaste hooajataimedena. Eerikad on pärit subtroopikast ega kannatagi meie talvi. Juba umbes viis kraadi alla nulli tapab ta, aga eerika fenomen on, et surnud taim näeb ikkagi kevadeni välja just nagu elav ega kaota oma ilusat nägu. Et ta oma erksavärvilisi õisi maha poetama ei hakkaks, võib taime juukselakiga tugevalt üle pihustada. Kanarbik kasvab meie kliimas aga ka püsikuna. Tema pikemal pidamisel on siiski kaks probleemi: esiteks vajab ta kasvamiseks haput ja liivast mulda päikesepaistelises kohas, teiseks juurdub ta tohutu aeglaselt. Sellepärast saab kanarbikku püsivalt kasvatamiseks istutada ainult kevadel – aga kevadel lillepoed meile neid ju ei paku. Lootus, et kevadel istutame kanarbikud edasi turbapeenrasse ja nad rõõmustavad meid seal veel kaua, on enamasti määratud luhtuma. Pole meie kanarbik ju lillekastis jõudnud juurduda, kuigi püsib samuti kevadeni üsna elavat nägu.

Aidi Valliku aiandusblogi: okaspuude hiline hool

[caption id="attachment_333269" align="alignnone" width="758"] Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption] Suvises roheluses justkui ei märkakski, et inimeste aedades kasvavad peale lopsakate ilupõõsaste ja lehtpuude ning püsilillede veel ka erinevad kuuse-, männi- ja kadakavormid, erinevad elu- ja jugapuud. Kui süvenev sügis värvide peo lõpetab, saavad neist okkalistest aga peamised pilgupüüdjad. Sellepärast ongi hea mõte lillepeenardesse istutada ka okaspuude kääbusvorme või grupeerida okaspuude istutusi põhiliste käiguteede äärde: väravast majani, majast puukuuri või garaaži või saunani. Akende vaateulatusse põnevate igihaljaste gruppide rajamisest olen ma juba varem kirjutanud, seega seda infot enam ei kordaks.

Aidi Vallik: viljapuude sügishoolduse aeg

[caption id="attachment_333269" align="alignnone" width="758"] Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption]  On õnnelikke aiapidajaid, kes ei tee oma viljapuuaias eriti midagi peale puude istutamise ja kevadise lõikuse, kuid sellest hoolimata kannavad nende kirsi-, ploomi-, õuna- ja pirnipuud igal aastal külluslikult terveid vilju. See, kel aga nii palju õnne pole olnud või enam ei ole, võiks novembris pühendada päevakese või paar viljapuude sügishoolduseks. Sügisese hoolduse eesmärk on vähendada taimekahjustusi tervelt neljas valdkonnas. Esiteks, paljudele kahjuritele ja haigustekitajatele (bakteritele ja seeneeostele) meeldib talvituda oma (ka potentsiaalse) peremeestaime turvalises läheduses, et kevadel alustada oma uut elutsüklit võimalikult mugavalt ja kiiresti. Viljapuude alla mädanema jäetud mahakukkunud viljad on suurepärane algus järgmise aasta mädanikele, seepärast tuleks need kindlasti sealt ära koristada – aga mitte kompostikasti. See haiguste pesa tuleks hoopis krundiservas maha matta või vedada kuhugi kõrvalisse võssa, kus metsloomad neist veel omale suupoolist leiavad. Et siin Lõuna-Eestis on suured taluõued tihtilugu tarastamata, siis mõnes aias on puualuste puhastamise võtnud enda peale kitsed, kährikud või rebased, ja aiapidajal jääb üle vaid mahajäänud puulehed kokku riisuda ja komposteerida. Puude alla pole lehti mõtet jätta, sest nende vahel leiavad omale mõnusa talvitumispaiga kahjurid.

Aidi Valliku aiandusblogi: hilised hellikud

[caption id="attachment_333269" align="alignnone" width="758"] Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption] Facebooki aiandusgruppides satub vahel ette igasuguseid ahvatlusi. Näiteks õrritas mõni päev tagasi üks aianduslik hea tuttav seal teisi kahevärvilise lespedeetsa (Lespedeza bicolor) fotoga. See põnev Ida-Aasiast pärit ja liblikõieliste sugukonda kuuluv põõsas õitseb nimelt üsna hilja sügisel toredate vaarikpunaste õitega, ja hilja sügisel õitsevaid põõsaid ei saa meie kliimas ju kunagi liiga palju olla. Muidugi suundusin ma kohe interneti avarustesse uurimisretkele ja sain teada, et vähemalt teoreetiliselt peaks ta kenasti kasvama ka Eesti läänerannikul, ja soojas aianurgas, talvekatte või teiste taimede turbe all ka lausa sisemaal. Tal on armas kuhikjas kasvukuju ja graatsiliselt langevad oksad. Kasvavat meie kliimas umbes inimesekõrguseks, seega viisakas keskmist kasvu põõsas. Eelistab kuivemaid ja lahjemaid muldi ning talub põuda. Parimat vormi näitavat täispäikeses kasvades. Lisasin ta oma soovinimekirja ja eks järgmine kevad hakkan ringi vaatama, kas keegi siinmail teda paljundab ja müüb.

Aidi Valliku aiandusblogi: sügisesed sibullilled

[caption id="attachment_333269" align="alignnone" width="758"] Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption] Igal sügisel vaieldakse ühismeedia aiandusgruppides tuliselt sügiseste krookuste ja sügislillede teemal, nii et hakkab juba nalja tegema. Eks siin külvab segadust jälle see lillede rahvapärane nimetamine, mis igas peres on olnud omamoodi. See, mida tihtilugu sügiskrookuseks nimetatakse, kipub tegelikkuses olema enamasti siiski harilik sügislill (Colchicum autumnale), mis on meie aedades levinud ammusest ajast. Tema karikakujuline lillakasroosa õis sarnaneb tõepoolest krookustega, kuid on viimastest oluliselt suurem ja õitseb ka varem, augusti teisest poolest alates. Sügisesed krookused (Crocus) alustavad õitsemist siis, kui sügislilled juba lõpetavad – kõige varem septembri keskpaigas. Sügislillede õiekarika sisemuses võib kokku lugeda kuus tolmukat, krookustel on neid aga ainult kolm. Ka lehed on sügislillel ja krookustel erinevad, kuigi need on nähtavad vaid kevaditi. Sügiseste krookuste lehed on kitsad nagu kevadistelgi krookustel, sügislillede lehed on aga suuremad ja lapikumad. Mõni õnnetu on neid isegi korjanud ja söönud karulaugu lehtede pähe ja seetõttu omadega haiglas lõpetanud. Nimelt on sügislille kõik osad väga mürgised. Krookused mürgised ei ole, aga nende kitsad kleenukesed lehed ei ahvatle end ka sööma.