Sel sügisel ringi sõites olen palju kordi mõelnud, et kukerpuude massiline ilmumine avalikku haljastusse on üks väga hea asi. Ma ei tea küll midagi selle konkreetsetest põhjustest – võibolla on mingil perioodil Eesti aianduskoolides maastikukujundajaid programmiliselt õpetatud nende tänuväärsete põõsaste hüvesid kasutama –, kuid kukerpuud õigustavad ennast ringristmikele ja tänavaäärtesse rajatud istutusaladel igati ja on eriti silmarõõmustavad just nüüd sügisel, keset järjest hallinevat ja raaguvat loodust.
Kukerpuud on õigupoolest üks suurimaid taimeperekondi, millesse kuulub üle 400 maakera eri paikadest pärineva liigi. Suur osa neist on pärit troopikast ja lähistroopikast, mis oli ka põhjus, miks rootsi bioloog Carl von Linne 18. sajandil sellele perekonnale niisuguse ladinakeelse nime andis: Berberis. Tema oletus oli, et kukerpuud kui sellised ongi just Põhja-Aafrikast pärit ja n
