Silt: kes selle tamme istutas

Nagu Jaapanist pärit ilukirsipuud, nii on ka magnooliad Eesti aedades üldiselt uustulnukad. Ütlen „üldiselt”, sest üksikutes entusiastide aedades ja parkides kasvas mõni magnoolia siiski juba ka nõukogude ajal ja palju varemgi. Näiteks on Eesti vanim magnoolia pärit juba mõisaaegadest ja rohkem kui saja-aastane suur puu. See on Põlvamaal Väike-Prangli külas kasvav teravalehine magnoolia (Magnolia acuminata), üks külmakindlamaid magnoolialiike üldse – mis on ilmselt ka põhjus, miks see puu on üle elanud isegi 1940. aastate pretsedenditult külmad talved. See on meie kliimas ka kõige kõrgem magnoolia: Põlvamaa puu on umbes 20 meetrit kõrge, Helsingis kasvab sama liik 15meetrisena. Nüüd võiks arvata, et sellise puu õitsemine on tohutult muljetavaldav vaatepilt, aga see ootus võib meid petta. Nimelt on teravalehise magnoolia püstised õied küll magnoolialikult suured, aga veidike kummalist värvi – valkjasrohekas-kollakad, ja pealegi puhkevad need alles juunikuus, kui puu on juba lehtinud

Käes on aeg, kus Tallinna, Türi, Keila, Võru ja Tartu avalikus haljastuses püüavad pilku kuulsate sakura’de ehk Jaapani kirsipuude õrnroosadesse õiepilvedesse mattunud laiad võrad. Mul on hea meel, et mõnekümne aasta eest julgeti nende õrnaks peetud eksootiliste ilupuudega meil külmas Eestis katsetama hakata – sest skeptikuid oli siis oi kui palju ja esimesed sellised haljastusprojektid arvati juba ette olevat kiirele hukule määratud. Aga Eesti esimesed sakura’d oli tolleks ajaks juba mõni eesti meisteraednik ära katsetanud ning oma külmakindlust umbes kümne aasta jooksul tõestanud. Nii teadmised levisid, maastikuarhitektid julgesid, ja ühe kõige esimese sellise projektina 2006. aastal rajatud Türi kirsiallee elab ja kasvab siiamaani ning õitseb praegusel hetkel hingematvalt. Esimesed Jaapani ilukirsipuud pandi mulle teadaolevalt Eestis kasvama alles pärast taasiseseisvumist, läinud s

Küllap on päris mitmed meist kevade esimesel poolel metsa all luusides korraga üllatunult seisatanud: mis uhkesti õitsev põõsas siin võserikus ometi kasvab? Kuidas see lillade õitega iludus siia on sattunud? Ja kes ta selline ometi võiks olla? Facebookis olen mitu korda näinud, kuidas fotol metsast leitud näsiniint näidatakse ja räägitakse õhinaga metssirelist! Teatud sarnasus sireli- ja näsiniineõitel muidugi on, aga lähemalt vaadeldes selgub, et see on üpris tinglik. Ja tegelikult ei olegi näsiniine ja sireli vahel mitte mingit sugulust, nad on pärit täitsa erinevast taimeperekonnast, -sugukonnast ja isegi -seltsist. Ainus, mis neil ühist on, ongi see, et mõlema õitel on neli kroonlehte

Kolm aastat tagasi ostsin ühe taimeentusiasti käest kaks pisikest kummalist taime, mille kohta müüja ütles teatud muigega, et need on pajud. „Ei usu,” vastasin hämmeldusega. Aga intriig oli loodud ja koju need veidrad nigerikud minuga tulid. Istutasin uustulnukad kiviktaimla niiskemale servaalale, kus nad ka paremini pilgu all püsiksid, sest kaugemalt sellised miniatuurid korralikult vaadeldavad ju ei olegi. Mõlemad läksid korralikult kasvama ja on ennast vahepealsete aastatega kolm korda laiemaks ajanud. Üks neist näeb välja nagu nõmm-liivatee, mille lehekeste vahelt heal vaatlemisel on näha ka kollakas puitunud miniatuurne oksastik. See on Bosnia paju (Salix serpyllifolia). Nagu näha, viitab tema ladinakeelne nimi natuke nõmm-liivateele ning inglase

Kui maad pole käes just hektarite kaupa, vaatab pajuhuviline aednik mitte remmelgate, vaid põõsana kasvavate, hoopis madalamate pajuliikide poole. Neid on tohutu palju ja vägagi ilusaid. Mõnd liiki kasvatatakse mitte ilu, vaid kasu pärast. Ja nagu ikka – mõnda neist pajudest tuntakse rohkem, teisi jällegi vähem. Korvipunujad ei saa läbi ilma vitspajuta (Salix viminalis). See Eestis looduslikultki kasvav liik moodustab umbes viie meetri kõrguse tiheda põõsa, kui tal vabalt kasvada lastakse. Enamasti aga ei lasta, sest punumiseks vajalike pikkade sirgete harunemata okste saamiseks lõigatakse vitspaju igal kevadel peaaegu tüükale tagasi. Talle sobivas niiskes ja toitainerikkas mullas kasvatab ta seejärel üheainsa aasta jooksul tagasi suure pahmaka tervelt kahe meetri kõrguseid sirgeid noori võrseid, mida saab kasutada järgmise aasta punumistöös. Vitspajust saab samuti rajada hekke, sest ta talub igasugust lõikamist ja pügamist väga hästi, ning hekimaterjali on lihtne paljundada. Pii

Mööda Eestimaad ringi sõites võib siin-seal taluõuede ääres näha ridamisi või grupina suuri imelikke, peaaegu ebanormaalselt ühtlase kerakujulise võraga ja väga madala tüvega lehtpuid. Need näevad välja nii, nagu ei olekski nad päris, vaid pärineksid hoopis kuskilt lasteraamatu illustratsioonidelt. Need mõjuvad muinasjutuliselt ja kaunistavad maastikku. Tegemist on rabeda remmelga (Salix fragilis) „Bullataga”. Rabe remmelgas on meie looduseski metsikult kasvav liik, aga see tema erilise ümmarguse võrakujuga mutatsioon leiti enne teist ilmasõda Karjala kannaselt Terijoelt ning võeti kultuuris kasutusse. Terijoest sai paraku ajaloo käigus hoopis Venemaa linn Zelenogorsk, aga rabe remmelgas

Kõik vanad aiapidajad teavad, et veesoone peal mitte miski ei kasva. Ja ma võin kinnitada, et see on peaaegu tõsi. Valdaval enamikul puudel ja põõsastel kipub veesoone peal kasvades kasv ja areng kängu jääma ja kui aednikul kunagi kümne aasta pärast kannatus lõpeb ning ta selle äbariku lõpuks välja kaevab ja uude kohta istutab, hakkab see kasvama nagu mühin, ilma ühegi probleemita. Kas mitte kõik vanemad aiapidajad pole seda fenomeni kogenud? Muidugi on omaette vaidlusteema, mis asjad need veesooned õieti on, sest geoloogid, maastikukujundajad ja mullateadlased nende olemasolu enamasti ei tunnista. Ja ega olegi tegemist mingite maa-aluste ojade või otseste karstinähtustega. Kui püüda kogemuslikult defineerida, siis veesoone koht on pinnases niisugune koht, kus pinnavesi on tavapärasest tasemest kõrgemal, nii et suurt istutusauku kaevates võib sinna hakata kas kohe või mõne tunni pärast ei tea kust tasapisi vett sisse kogunema. Samuti jooksevad niisugused alad maa sees justkui joontena, mille kulgemise suunda ja ristumiskohti on võimalik pajupõõsast või remmelgast lõigatud „nõiavitstega” tuvastada. Tegelikult on üllatav, kui paljude käes vitsad liiguvad, nii et peaaegu igaüks saa

Kokandussõbrad tunnevad seedermänni seemneid kindlasti. Neid kasutatakse rahvusvahelises kulinaarias üsna sageli ja uute retseptide katsetaja ei pääse ühel hetkel vajadusest neid poest ostma minna. Seedermänni seemned pole just eriti odavad. Nii et oleks ju päris tore, kui nende varu oleks oma aias olemas. Pealegi on seedermännid oma tiheda kahuse olemusega iluaias ka suurepärane igihaljas vaatepilt. Neid on nimetatud isegi maailma kõige kaunimateks okaspuudeks. Tegelikult on aiakultuuris kasvatamist väärivaid seedermände isegi kolm liiki: Alpi seedermänd

[caption id="attachment_469118" align="alignnone" width="1280"] Valge mänd. Foto Raffi Kojian / Vikipeedia[/caption] Mitu männiliiki on saanud endale toredad värvilised nimed ja et nad muidu ka on sellised toredad ja ilusad ning aiakultuuris ennast ammu tõestanud, tasub neist natuke täpsemalt juttu teha. Kollane mänd ehk Pinus ponderosa on oma kodumaal USA metsades kasvades suur ja võimas palgipuu. Seal kasvavad nad 10–20 m kõrgemaks kui meie metsades tavalised harilikud männid ja vastavalt muidugi ka jämedamaks. Kollane mänd ongi USA põhiline tööstuslik puit. Kuid et peale majandusliku kasu toomise on kollane mänd oma ülipikkade okastega ka väga kaunis puu, on temast ja ta tuulepesadest on aretatud umbes poolsada aiandusliku väärtusega ning liigist palju tagasihoidlikuma kasvuga sorti. Kollase männi kolmekaupa pundis olevad okkad on küllaltki pehmed ja sordist olenevalt isegi kuni 25 cm pikad. Tema oksad kaarduvad tippudest elegantselt ülespidi ja noorte okste koor on ilus or

Tavaline täiskasvanud inimene tunneb ilma erilise ettevalmistuseta peale hariliku männi ära ka mägimänni (Pinus mugo). Looduslikult on mägimänd pärit Kesk- ja Lõuna-Euroopa mäestikest, kus piirkonnast olenevalt kasvab ta vabas looduses siiamaani. Üldine kehaehitus on mägimännil harilikust männist erinev: tema võraoksad hakkavad harunema väga maapinna lähedalt, nii et ta kasvabki justkui mitmetüvelise põõsaspuuna: nooremas eas mõnusa tiheda mütakana, vanast peast aga moodustavad tema kiilanevad väänlevad tüved justkui omalaadse aiaskulptuuri. Selleni kulub aga aastakümneid. Mägimänd ei ole aga eriti pikaealine puu. Tema oodatav eluiga on umbes 50–60 aastat ning nii vanana on ta muidugi