Silt: kes selle tamme istutas

Lisaks puis- ja aedhortensiale on Eesti aedades juba üsna tavaline esineja ka suureõieline hortensia (Hydrangea macrophylla) ja põhjustab omasoodu, et segadus saab segasem ja arusaamatus suurem. Suurelehised hortensiad on Euroopa soojemais piirkonnis hortensiaist need kõige armastatumad, kõige värvilisemad ja kõige uhkemad. Kõik välismaised aiandusajakirjad on nende pilte täis ja sorte on neil ka üüratul arvul. Probleem on aga selles, et Eesti on 90 protsendile suurelehise hortensia sortidele juba liiga külm maa ning neid saab meil kasvatada ennekõike potita

Puishortensia on Eesti aedades ammu kodunenud hea tuttav ja kui räägitakse hortensiast, siis esimesena seostubki sellega paljude teadvuses just puishortensia. Olen palju kordi mõelnud, millise trikiga see niipidi saab olla, sest tegelikult jõudis maailma iluaiandusse Aasia päritoluga aedhortensia palju varem. Puishortensia avastati alles 1900. aastal Põhja-Ameerika hõredatest metsadest ja siis läksid veel mõned kümnendid, enne kui ta entusiastide katseaedadest tavalistesse koduaedadesse levida jõudis. Minu lapsepõlves 1980. aastatel oli igatahes puishortensia põõsas iga endast lugupidava koduaedniku aias olemas. Arvan, et siin on mängus asjaolu, et juurevõsudega laienevat puishortensia põõsast on väga lihtne paljundada. Seal polegi muud, kui põõsa servas labidas maasse lüüa ja tükk välja kangutada. Uude kohta kasvama panna, ja läheb. Aedhortensiaga nii lihtsalt ei saa, see juba niisugust mätast ei moodusta, millest võsusid saaks kaevata. Et nõukogude ajal kuigi palju aiandeid ei oln

Praegu on aeg, kus heas elujõus aedhortensiad küünitavad end üle aedade piiluma ja püüavad pilke lillepeenardes. Seepärast ei saa neist pikemalt kirjutamata jätta, kuigi aasta eest ma hortensialiikidest üldise ülevaate juba andsin. Nimelt kasvatatakse Eesti aedades ju tervelt kolme liiki hortensiaid umbes 75-liigilisest perekonnast, ja need kolm liiki näevad üsna erinevad välja, käituvad aias erinevalt ning vajavad natuke erinevat hooldust. Nüüd jõuabki neist kõigist põhjalikumalt rääkida. Aedhortensiad, Hortensia paniculata’d, on meil kasvatatavatest hor

Budleiad on vahvad ja ilusad suve lõpus ja varasügisel õitsevad põõsad, mis tõmbavad küll pilku vaid mõned üksikus aias. Ja seda mitte sellepärast, et need ei oleks populaarsed või et inimesed ei tahaks neid omale istutada, vaid sellepärast, et kogu oma ilu ja armsuse juures on budleiad Eestis piiripealselt külmaõrnad. Budleiade perekonnas on kokku ligemale sada liiki ja need kõik on pärit troopikast ja subtroopikast. Optimistlikult on üks liik, Davidi budleia (Buddleja davidii), rahvusvaheliselt hinnatud siiski ka 5. tsooni taimeks, mis tähendab, et see võiks nagu Eestis soojemas aianurgas suuta kasvada küll. Davidi budleia ongi Euroopas väga armastatud ilupõõsas ja teda kasvatatakse

Käisin aias ringi ja nägin, et lavendlid hakkavad oma õitsemisega tasapisi lõpule jõudma. On ka aeg! Kuid see tähendab, et on ka viimane aeg neist kääbuspõõsastest kirjutada. Jah, lavendel pole mitte püsilill, nagu mõni ehk arvab, vaid see liigitatakse puitunud varte pärast põõsaks. Prantsusmaal, kus lavendlit väga armastatakse ja pea igas aias ning haljasalal kasvatatakse, nii nagu ka teistes soojema kliimaga maades, kasvavad lavendlid rõõmuga meetrikõrguseks. Eesti suves jääb lavendel aga isegi õitsemisajal mõõdukasse umbes 40-50 cm kõrgusesse. Vähemalt

Juuli lõpus ja augustis efekti andvate põõsaste hulka kuulub ka parukapuu, kuid tema ei tee seda õitega. Juba juuni lõpus või juuli esimesel poolel puhkevad õied on parukapuul üsna tagasihoidlikud ja isegi silmapaistmatud – nende pärast poleks mõtet seda põõsast aias pidadagi. See aga, mis nendest hädiste õiekeste kobaratest edasi saab, väärib iga aedniku imetlust ja muudab parukapuu pikkadeks nädalateks iluaia solistiks. Korraga kattub terve põõsas heledama või tumedama roosa, hõbedase või ka kreemika vahu pilvekestega. Need on põõsakese kaunilt värvunud ja eriliselt tihedates suurtes kobarates paiknevad viljavarred, mis seemnete küpsedes sellise efekti annavad. Pisikesi tumedaid luuviljakesi pole selle vahu seest nähagi, kui just päris lähedalt ei uuri. Parukapuude perekond on pisike, sinna kuulub kõigest kaks liiki. Põhja-Ameerikas kasvab 8–10 m kõrguse puukesena Ameerika parukapuu ehk teise nimega Ameerika suitsupuu, Cotinus obovatus. Mina teda oma ihusilmaga näinud ei ole, sest see liik pole iluaianduses millegipärast levinud. Peamine tegija maailma iluaianduses on hoopis harilik parukapuu, Cotinus coggygria. Looduslikult on see liik pärit Euraasia mandrilt, kasvades Lõuna-

Juba juuni lõpus alustas õitsemist, kuid jätkab seda üha rõõmsamalt läbi terve juulikuu ja isegi augusti üks ütlemata tore väike põõsas. Kunagi umbes kümne aasta eest, kui Rebase puukooli pidaja Ahti Tiirmaa selle mulle muu kaubakoorma peale kaasa sokutas, suhtusin sellesse suhteliselt ilmetu välimusega taimehakatisse üsna skeptiliselt. Naistepuna? Oklahoma naistepuna? Naistepuna on ju lill? Ah ei, see on põõsas? Okei, olgu siis, katsetan. Istutasin ta mitte midagi erilist ootamata kodus maha eriti päikselisse ja kuiva paika, kus paljud muud taimed koidust ehani kestva lakkamatu päikeselõõsa ja kuiva liivase pinnase tõttu pigem kannatasid, kui kasvasid edukalt. Kuid see põõsake üllatas mind iga järgmise aastaga üha meeldivamalt. Ta kasvas üsna nobedas tempos parajalt suureks. Tal polnud mitte kunagi kõige vähematki viga, ei kimbutanud teda ei talvekülmad, põuad, seenhaigused ega pahad putukad. Ja jaanijärgsest ajast alates kuni sügiseni õitses ta lakkamatult ja ülikülluslikult armsa

Juulikuus õitsevaid põõsaid ja puid ei ole iluaianduses eriti palju. Ja just sellepärast peaksime me kõik kasvatama mõnda deutsiat (perekond Deutzia). Enamik deutsiate sorte puhkevad millalgi juuli esimeste nädalate jooksul, mõni juba ka varem, juuni lõpunädalal, ning nad õitsevad umbes kolm nädalat, seega peaks hilisemaid sorte just praegu imetleda saama. Ma ütlen „peaks”, sest minu isiklik kogemus deutsiatega on väga piiratud: minu aias kasvab vaid üksainuke deutsia, kauni deutsia (Deutzia gracilis) sort „Nikko”, mis on kääbusja kasvuga (kõigest 40 cm), kuid moodustab ajapikku laia mätta ja on üks varasema õitseajaga sorte. Minu keldrimäel on ta juba oma etteastet lõpetamas ega ole e

Kui ma 11 aasta eest Haapsalust ära kolisin, ei võtnud ma endaga kaasa mitte ainult mööblitükke, majapidamiskraami ja raamatuid. Kolisin endaga aiast kaasa ka terve hulga taimi, milleta edaspidi ei raatsinud läbi ajada. Üks ümberkolituid oli 2007. aastal meisteraednikult Aarne Kährilt kingituseks saadud noor musta leedri (Sambucus nigra) põõsas sordinimega „Laciniata”. See on tohutult vana Saksamaa sort, kirja pandud juba 1650. aastal. Selle teevad ütlemata dekoratiivseks sügavalt lõhistunud lehed, mis jätavad tervest põõsast imeilusa pitsilise mulje – see oleks Haapsalu pitsikeskuse hoovi istutamiseks äärmiselt õige taim. Juulikuus kattub see pitsipõõsas tihedalt veel taldrikusuuruste valgete lamedate õisikutega, millest igaüks koondab mitutsada habrast valget õit. Nii olekski nagu tegu ülemõõdulise, elevandile sobiva Haapsalu salliga, mille mustri autori nimi on vajunud kuhugi sinna 17. sajandi hämarusse. Ma armastan seda põõsast väga. Muidugi pean ütlema, et see on suur põõsas. Ta on kerakujuline ja pirakas: nii kõrguses kui ka läbimõõdus praeguseks umbes kolm ja pool meetrit. Ilusat ümmargust vormi hoiab ta täitsa ise, teda pole selleks vaja lõigata ega pügada. Samas pole mu

[caption id="attachment_479336" align="alignnone" width="960"] Põhja-Ameerika lääneosa mägiselt maastikult pärit tihe enelas Spiraea splendens. Foto Vikipeedia / Walter Siegmund[/caption] Jaapani enelad on suvel õitsevate enelate hulgas küll kõige sordirohkemad, tuntumad ja levinumad, aga rääkimata ei saa jätta ka vähem tuntud liikidest. Neid viimaseid juba igas aias vastu ei vaata, kuid suurema aiandushuviga inimeste istutusaladel on mõni tavaliselt ikka olemas. Ilusad on ju nemadki, pealegi ebatavalised ja huvitavad. Põhja-Ameerika lääneosa mägiselt maastikult pärit tihe enelas – Spiraea densiflora ehk teise nimega Spiraea splendens – on eemalt vaadates Jaapani enelaga üsna sarnane. Tiheda põõsakese kõrgus ulatub poolest meetrist meetrini, kõrgemaks ta ei kasva ning tedagi ehivad juulis ja augustis roosad kännasjad õisikud. Kui lähemalt uurima hakata, on tema erinevus Jaapani enelast siiski näha: lehtede kuju on tal ümaram-ovaalsem, leheservad pole nii täkilised ning ta õied er