Silt: kes selle tamme istutas

Käisin aias ringi ja nägin, et lavendlid hakkavad oma õitsemisega tasapisi lõpule jõudma. On ka aeg! Kuid see tähendab, et on ka viimane aeg neist kääbuspõõsastest kirjutada. Jah, lavendel pole mitte püsilill, nagu mõni ehk arvab, vaid see liigitatakse puitunud varte pärast põõsaks. Prantsusmaal, kus lavendlit väga armastatakse ja pea igas aias ning haljasalal kasvatatakse, nii nagu ka teistes soojema kliimaga maades, kasvavad lavendlid rõõmuga meetrikõrguseks. Eesti suves jääb lavendel aga isegi õitsemisajal mõõdukasse umbes 40-50 cm kõrgusesse. Vähemalt

Juuli lõpus ja augustis efekti andvate põõsaste hulka kuulub ka parukapuu, kuid tema ei tee seda õitega. Juba juuni lõpus või juuli esimesel poolel puhkevad õied on parukapuul üsna tagasihoidlikud ja isegi silmapaistmatud – nende pärast poleks mõtet seda põõsast aias pidadagi. See aga, mis nendest hädiste õiekeste kobaratest edasi saab, väärib iga aedniku imetlust ja muudab parukapuu pikkadeks nädalateks iluaia solistiks. Korraga kattub terve põõsas heledama või tumedama roosa, hõbedase või ka kreemika vahu pilvekestega. Need on põõsakese kaunilt värvunud ja eriliselt tihedates suurtes kobarates paiknevad viljavarred, mis seemnete küpsedes sellise efekti annavad. Pisikesi tumedaid luuviljakesi pole selle vahu seest nähagi, kui just päris lähedalt ei uuri. Parukapuude perekond on pisike, sinna kuulub kõigest kaks liiki. Põhja-Ameerikas kasvab 8–10 m kõrguse puukesena Ameerika parukapuu ehk teise nimega Ameerika suitsupuu, Cotinus obovatus. Mina teda oma ihusilmaga näinud ei ole, sest see liik pole iluaianduses millegipärast levinud. Peamine tegija maailma iluaianduses on hoopis harilik parukapuu, Cotinus coggygria. Looduslikult on see liik pärit Euraasia mandrilt, kasvades Lõuna-

Juba juuni lõpus alustas õitsemist, kuid jätkab seda üha rõõmsamalt läbi terve juulikuu ja isegi augusti üks ütlemata tore väike põõsas. Kunagi umbes kümne aasta eest, kui Rebase puukooli pidaja Ahti Tiirmaa selle mulle muu kaubakoorma peale kaasa sokutas, suhtusin sellesse suhteliselt ilmetu välimusega taimehakatisse üsna skeptiliselt. Naistepuna? Oklahoma naistepuna? Naistepuna on ju lill? Ah ei, see on põõsas? Okei, olgu siis, katsetan. Istutasin ta mitte midagi erilist ootamata kodus maha eriti päikselisse ja kuiva paika, kus paljud muud taimed koidust ehani kestva lakkamatu päikeselõõsa ja kuiva liivase pinnase tõttu pigem kannatasid, kui kasvasid edukalt. Kuid see põõsake üllatas mind iga järgmise aastaga üha meeldivamalt. Ta kasvas üsna nobedas tempos parajalt suureks. Tal polnud mitte kunagi kõige vähematki viga, ei kimbutanud teda ei talvekülmad, põuad, seenhaigused ega pahad putukad. Ja jaanijärgsest ajast alates kuni sügiseni õitses ta lakkamatult ja ülikülluslikult armsa

Juulikuus õitsevaid põõsaid ja puid ei ole iluaianduses eriti palju. Ja just sellepärast peaksime me kõik kasvatama mõnda deutsiat (perekond Deutzia). Enamik deutsiate sorte puhkevad millalgi juuli esimeste nädalate jooksul, mõni juba ka varem, juuni lõpunädalal, ning nad õitsevad umbes kolm nädalat, seega peaks hilisemaid sorte just praegu imetleda saama. Ma ütlen „peaks”, sest minu isiklik kogemus deutsiatega on väga piiratud: minu aias kasvab vaid üksainuke deutsia, kauni deutsia (Deutzia gracilis) sort „Nikko”, mis on kääbusja kasvuga (kõigest 40 cm), kuid moodustab ajapikku laia mätta ja on üks varasema õitseajaga sorte. Minu keldrimäel on ta juba oma etteastet lõpetamas ega ole e

Kui ma 11 aasta eest Haapsalust ära kolisin, ei võtnud ma endaga kaasa mitte ainult mööblitükke, majapidamiskraami ja raamatuid. Kolisin endaga aiast kaasa ka terve hulga taimi, milleta edaspidi ei raatsinud läbi ajada. Üks ümberkolituid oli 2007. aastal meisteraednikult Aarne Kährilt kingituseks saadud noor musta leedri (Sambucus nigra) põõsas sordinimega „Laciniata”. See on tohutult vana Saksamaa sort, kirja pandud juba 1650. aastal. Selle teevad ütlemata dekoratiivseks sügavalt lõhistunud lehed, mis jätavad tervest põõsast imeilusa pitsilise mulje – see oleks Haapsalu pitsikeskuse hoovi istutamiseks äärmiselt õige taim. Juulikuus kattub see pitsipõõsas tihedalt veel taldrikusuuruste valgete lamedate õisikutega, millest igaüks koondab mitutsada habrast valget õit. Nii olekski nagu tegu ülemõõdulise, elevandile sobiva Haapsalu salliga, mille mustri autori nimi on vajunud kuhugi sinna 17. sajandi hämarusse. Ma armastan seda põõsast väga. Muidugi pean ütlema, et see on suur põõsas. Ta on kerakujuline ja pirakas: nii kõrguses kui ka läbimõõdus praeguseks umbes kolm ja pool meetrit. Ilusat ümmargust vormi hoiab ta täitsa ise, teda pole selleks vaja lõigata ega pügada. Samas pole mu

[caption id="attachment_479336" align="alignnone" width="960"] Põhja-Ameerika lääneosa mägiselt maastikult pärit tihe enelas Spiraea splendens. Foto Vikipeedia / Walter Siegmund[/caption] Jaapani enelad on suvel õitsevate enelate hulgas küll kõige sordirohkemad, tuntumad ja levinumad, aga rääkimata ei saa jätta ka vähem tuntud liikidest. Neid viimaseid juba igas aias vastu ei vaata, kuid suurema aiandushuviga inimeste istutusaladel on mõni tavaliselt ikka olemas. Ilusad on ju nemadki, pealegi ebatavalised ja huvitavad. Põhja-Ameerika lääneosa mägiselt maastikult pärit tihe enelas – Spiraea densiflora ehk teise nimega Spiraea splendens – on eemalt vaadates Jaapani enelaga üsna sarnane. Tiheda põõsakese kõrgus ulatub poolest meetrist meetrini, kõrgemaks ta ei kasva ning tedagi ehivad juulis ja augustis roosad kännasjad õisikud. Kui lähemalt uurima hakata, on tema erinevus Jaapani enelast siiski näha: lehtede kuju on tal ümaram-ovaalsem, leheservad pole nii täkilised ning ta õied er

Nii nagu kevadel lubasin, jätkan nüüd juttu kaunitest ja mitmekesistest enelaist – neist liikidest, mis õitsevad suvel. Eelkõige ja esmalt tähendab see loomulikult Jaapani enelaid, Spiraea japonica, mida tunneb vist küll iga aednik. Need ongi suvel õitsevate enelate hulgas kõige kuulsamad, tuntumad, populaarsemad, kasutatavamad ja ühtlasi kõige sordirohkemad. Esimesed Jaapani enelad avavad mu aias esimesi õiepungi just praegu, s.o juuli esimesel nädalal – mis on Jaapani enelate kohta ka täiesti normaalne. Nende eri toonides roosad, punased ja ka valged pisikesed õied paiknevad laiades ja lamedates kännasjates õisikutes, mis asuvad samal aastal kasvanud võrsete tippudes. Sellepärast soo

Just praegu täidavad aedu oma vaimustava tugeva lõhnaga harilikud ebajasmiinid, mida rahvasuu ekslikult tihtilugu lihtsalt jasmiinideks kutsub. Kuid päris jasmiinid ja ebajasmiinid pole botaaniliselt isegi kuigi suured sugulased. Ebajasmiinid kuuluvad hortensialiste, aga jasmiiniliigid õlipuuliste sugukonda, ning päris jasmiini lähim Eestis kasvada suutev sugulane on hoopis saarepuu, harilik saar, kellest ei oskaks seda sugulust üldse aimatagi. Looduslikult troopikas ja subtroopikas kasvavad päris jasmiini liigid (perekond Jasminum) parasvöötme põhjaosa talvi üle ei ela ning neid saab kasvatada meil ainult toataimena või köetavates talveaedades. See on

[caption id="attachment_477087" align="alignnone" width="2000"] Ungari sirel. Foto Vikipeedia[/caption] Harilikud sirelid on nüüdseks oma õitsemise lõpetanud, kuid ega sirelirõõm sellega veel läbi ole. Nüüd on meid asunud rõõmustama Ungari ja madjari sirel, Prestoni sirel, Meyeri sirel ja sametjas sirel! Neist veel nädalake hiljem puhkevad Amuuri ja Jaapani sirelid ehk ligustriinid, nii et õisi jätkub isegi veel juulikuusse. Ungari sirel, Syringa josikaea, on Eestis juba mõisaaedadest tuntud kuni neljameetrine ilupõõsas ja temast rajati ka hekke. Nõukaaegsetes aedades võis teda üsna sageli näha. Teda kasvatatigi põhiliselt sellepärast, et õitses kaks nädalat harilikust sirelist hiljem ja küllaltki pikalt. Samal ajal on Ungari sirel täiesti külmakindel ja nõus kasvama peaaegu igasuguses pinnases ja nii päikese käes kui ka poolvarjus. Ta peab vastu kõik põuad ja pakased. Tülikaid juurevõsusid ta ei aja, sellepärast kasutatakse teda laialt sordisirelite pookealusena. Ungari sireli a

Kui oleme fotode ja kirjelduste järgi välja valinud selle kõige-kõige lemmikuma sirelisordi, mida oma aeda istutada, siis peaksime valmis olema selleks, et päris sama värvi õisi nagu fotodel ei pruugi me oma sirelil tegelikult näha. Nimelt on harilik sirel niisugune imelik põõsas, et tema õievärv ja õisikute suuruski sõltuvad väga palju kasvukoha pinnase omadustest. Sellest, kui kuiv või kui niiske see koht on. Kui rammus või kui lahja. Kui päikseline või kui varjuline. Milline toitainete vahekord mullas valitseb. Kas pinnase reaktsioon on kriipsukene happelise või aluselise poole. Sirel on nii tundlik, et kõik see kajastub tema välimuses. Õnneks ei ole värvierinevused suured, need seisnevad ikkagi vaid nüanssides, nii et tumelilla sirel on kindlasti tumedam lilla – aga kui tume täpselt ja kas see lilla kaldub kriipsukese rohkem punase või sinise poole, selles on küsimus. Ja see pilt, mida põõsa õitsemise ajal oma aias näeme, et pruugi olla sada protsenti selline, nagu internetis või taimelipikul oleva foto pealt nägime. Muidugi juhul, kui me ostes sordiga petta ei saanud. Igatahes peame oma sireli istutama päikselisse kohta ja parasniiskesse viljakasse mulda. Heaks õitsemiseks