Silt: kes selle tamme istutas

Praegu, kui lehed puudelt-põõsastelt juba massiliselt langevad ning loodus on halliks raagumas, rõõmustavad siiski silma aeg-ajalt mõnes pargis või suuremas maa-aias kasvavad suured, erepunaste marjadega põõsad. Need on viirpuud – aga millise liigiga on just parasjagu tegu, nõuab juba natuke lähemalt uurimist, info otsimist ja mõttetööd. Viirpuud, Crataegus, on suur ja mõnevõrra segase süstemaatikaga taimeperekond. Nende jaotamise suhtes jaguneb botaanikamaailm kaheks: üks koolkond, kes arvestab pisimaidki erinevusi, loeb maailmas viirpuuliike kokku umbes 1500. Teine seltskond jälle püüab neid liike võimalikult rohkem ühiste nimetajate alla koondada, liigitades need pisierinevused liigis esinevateks variantideks ning nende käsitluse järgi on maailmas viirpuuliike palju vähem – 250–300. Päris ühel nõul ei ole aga keegi ja teaduslikud vaidlused aina kestavad. Kindel on siin ainult see, et viirpuid kasvab igal mandril ja igas maailmajaos. Ka Eestis on tervelt kümmekond looduslikult kasvavat liiki, millest umbes pooled on metsikult tekkinud hübriidid. Viirpuude asja ajabki keeruliseks see, et nende eri liigid annavad õige meelsasti omavahel hübriidseid järglasi, ja nii neid lii

Kesk- ja Lõuna-Eesti aedades, millest esimesed öökülmad eelmisel nädalal juba mõne korra üle käisid, välguvad labidad, et peenramullast välja kaevata ning turvaliselt keldrisse talvituma viia uhkete daaliate ehk jorjenite lihavad juuremugulad. Lääne- ja üldse ranniku-Eesti saab aga nende võimsate lillede täit ilu nautida veel mõnda aega ning seega on veel täitsa paslik daaliatest rääkida. Tegelikult mulle meeldiks rohkem öelda jorjeneist (kuigi õige on ikka daalia, Dahlia cultorum). „Jorjen” maitseb suus paremini ja see rahvakeelne lillenimi säilitab sooja mälestust ühest siitmailt mitte väga ammu kadunud rahvakillust ning nende keelest. Kogu see lugu algab muidugi teiselt poolt maakera Mehhikost, kust kaks ja pool sajandit tagasi, täpsemalt 1780. aastate lõpus, tõid maadeavastusretkel osalenud looduseuurijad kaasa ja kinkisid Madridi kuninglikule botaanikaaiale karbitäie tundmatu taime seemneid. Seal töötanud botaanik ja preester Antonio José Cavanilles pani need mulda ja kui taime

Suurel sügisesel värvipeol ei jää punasesse rüüsse riietunud mets-viinapuu kuidagi märkamata. Et see jõuline ja võimas ronitaim on võimeline katma suuri vertikaalseid pindu, jääb sügisel mulje, nagu oleks mõni müür, sein või piirdeaed eredavärvilise Pärsia vaibaga üle tõmmatud. Muidugi on metsviinapuu oma tiheda lehestikuga suveajalgi väga kena, kuid tema hiilgeaeg saabub ikkagi sügisel. Suvel sulandub tema jõud ja ilu üleüldisesse rohelisse fooni justnagu ära. Isegi tema kõrgus ja massiivsus ei tundu siis nii muljetavaldav, sest eks ole ümberringi ka puud ju rohelised, võimsad ja kõrged. Kui suve teisel poolel ilmuvad lehtede vahele pisikeste roheliste, hiljem mustade marjakeste hõredad

Eelmisel laupäeval kirjutasin pikalt ja põhjalikult kolmest kaunist kurjategijast, kelle kasvatamine koduaias on reaalse ja väga tõsise riski peale väljaminek. Kuid iluaianduses on peale nende olemas veel mitu ilutatart, kes oskavad palju korralikumalt käituda ega hakka risustama meie peenraalasid või ohustama vundamente ja kaeve. Neistki tasub juttu teha, sest mitu neist on ilusad ja huvitavad. Näiteks on üks iluaianduses populaarsemaid kirbutatraid niitjas kirbutatar (Persicaria filiformis). Selle looduslikud kasvukohad on Põhja-Ameerikas, Jaapanis ja Himaalaja mäestikunõlvadel, ja see on Eesti oludes täiesti talvekindel. Ta kasvab umbes 70 cm kõrgeks

Praegu võib mõnes aias, aga vahel ka põlluservades või prahipaikades uhkeldamas näha valgete pitsiliste püstiste harunevate õisikutega tihedat põõsast. Mõnikord isegi põõsamassiivi. Kahe kuni kolme meetri kõrgused sirged jämedad võrsed koolduvad õitsemise ajal elegantselt allapoole ja on juba peaaegu maapinnalt alates kaetud suurte ovaalsete, otsast teravate lehtedega, millest igaüks on sama suur kui inimese labakäsi. Kahtlemata paistab see taim silma ja püüab pilku. Kahtlemata on ta niisugune põõsas, mis mõnelgi aiapidajal silmad kilama paneb, kui fantaasia hakkab juba vaimusilma ette maalima mitmeid võimalusi selle sügisel õitsevat piraka kaunitari aias kasutamiseks. Näiteks saaks sellega varjata mõnd näotut objekti krundil: lagunenud suitsuahju, oskamatult lapitud kuuriseina, prügikastile mõeldud nurgakest, puuriidaplatsi. Õitsemisajal on see põõsas pealegi nii ilus, et võiks ju kasvada kasvõi lillepeenras! Aga stopp nüüd. Ma ei soovita mitte kellelgi, absoluutselt mitte kellelgi

Viimastel päevadel olen Facebooki aiagruppides näinud vähemalt nelja või viit postitust, milles küsitakse lisatud fotol olevate uhkete mustade seemnekupardega taime nime. Kermesmari! Muidugi kermesmari. See taim muutub just sügiseti eriliselt dekoratiivseks ning hakkab pilku püüdma ja uudishimu tekitama – kuigi ka kasvuhooaja varasemates järkudes on ta kena tugev püsilill. Õigemini terve perekond. Kermesmarjade perekonda Phytolacca kuulub umbes 30 Põhja- ja Lõuna-Ameerikast ning Ida-Aasiast pärit liiki: püsililli, põõsaid ning isegi puid. Eestis, nagu ikka, suudavad kogu sellest liigirikkusest kasvada vaid kaks püsilille: Ameerika kermesmari ja spinat-kermesmari. Tuntum on meie aedades esimene, kuigi – kas see „tuntum” ongi õige sõna, sest hästi tuntud taimega ju siiski tegu pole, miks muidu Facebookis muudkui küsitakse ja küsitakse. Üsna harvalt, aga ometi on teda meie aedades kasvatatud juba palju aastakümneid. Populaarne taim ei ole ta kunagi olnud. Küllap just sellepärast, et terve kauni kevade ja suve on ta üsna igav kõrge roheline puhmas, mis pealegi vahel võib peenras laiutama hakata. Tema õisi ei hinnata eriliselt dekoratiivseks, kuigi ma ei saa aru, mispärast. Aga sügis

Siiani käis jutt kolmest hortensialiigist, mis on aedades kõige levinumad ja populaarsemad: aedhortensiast, puishortensiast ja suurelehisest hortensiast. Kuid peale nende kolme kõige levinuma kasvatatakse nii mõneski aias veel teisigi huvitavaid hortensiaid, mis on juba hoopis vähem tuntud ja haruldasemad. Siiski on üsna paljudele teada Jaapanist, Kuriilidelt ja Sahhalinilt pärit roniv hortensia, Hydrangea anomala, mis on enamasti istutatud mõne suure puu jalamile, nii et ta saab mööda selle tüve tasapisi muudkui kõrgemale ja kõrgemale ronida. Kui talle aastakümneid aega anda, võib ta omadega välja jõuda isegi kuni 20 m kõrgusele. Tugivõre või sileda seina peal kasvamisele eelistab roniv

Lisaks puis- ja aedhortensiale on Eesti aedades juba üsna tavaline esineja ka suureõieline hortensia (Hydrangea macrophylla) ja põhjustab omasoodu, et segadus saab segasem ja arusaamatus suurem. Suurelehised hortensiad on Euroopa soojemais piirkonnis hortensiaist need kõige armastatumad, kõige värvilisemad ja kõige uhkemad. Kõik välismaised aiandusajakirjad on nende pilte täis ja sorte on neil ka üüratul arvul. Probleem on aga selles, et Eesti on 90 protsendile suurelehise hortensia sortidele juba liiga külm maa ning neid saab meil kasvatada ennekõike potita

Puishortensia on Eesti aedades ammu kodunenud hea tuttav ja kui räägitakse hortensiast, siis esimesena seostubki sellega paljude teadvuses just puishortensia. Olen palju kordi mõelnud, millise trikiga see niipidi saab olla, sest tegelikult jõudis maailma iluaiandusse Aasia päritoluga aedhortensia palju varem. Puishortensia avastati alles 1900. aastal Põhja-Ameerika hõredatest metsadest ja siis läksid veel mõned kümnendid, enne kui ta entusiastide katseaedadest tavalistesse koduaedadesse levida jõudis. Minu lapsepõlves 1980. aastatel oli igatahes puishortensia põõsas iga endast lugupidava koduaedniku aias olemas. Arvan, et siin on mängus asjaolu, et juurevõsudega laienevat puishortensia põõsast on väga lihtne paljundada. Seal polegi muud, kui põõsa servas labidas maasse lüüa ja tükk välja kangutada. Uude kohta kasvama panna, ja läheb. Aedhortensiaga nii lihtsalt ei saa, see juba niisugust mätast ei moodusta, millest võsusid saaks kaevata. Et nõukogude ajal kuigi palju aiandeid ei oln

Praegu on aeg, kus heas elujõus aedhortensiad küünitavad end üle aedade piiluma ja püüavad pilke lillepeenardes. Seepärast ei saa neist pikemalt kirjutamata jätta, kuigi aasta eest ma hortensialiikidest üldise ülevaate juba andsin. Nimelt kasvatatakse Eesti aedades ju tervelt kolme liiki hortensiaid umbes 75-liigilisest perekonnast, ja need kolm liiki näevad üsna erinevad välja, käituvad aias erinevalt ning vajavad natuke erinevat hooldust. Nüüd jõuabki neist kõigist põhjalikumalt rääkida. Aedhortensiad, Hortensia paniculata’d, on meil kasvatatavatest hor