Silt: kes selle tamme istutas

Praegu võib mõnes aias, aga vahel ka põlluservades või prahipaikades uhkeldamas näha valgete pitsiliste püstiste harunevate õisikutega tihedat põõsast. Mõnikord isegi põõsamassiivi. Kahe kuni kolme meetri kõrgused sirged jämedad võrsed koolduvad õitsemise ajal elegantselt allapoole ja on juba peaaegu maapinnalt alates kaetud suurte ovaalsete, otsast teravate lehtedega, millest igaüks on sama suur kui inimese labakäsi. Kahtlemata paistab see taim silma ja püüab pilku. Kahtlemata on ta niisugune põõsas, mis mõnelgi aiapidajal silmad kilama paneb, kui fantaasia hakkab juba vaimusilma ette maalima mitmeid võimalusi selle sügisel õitsevat piraka kaunitari aias kasutamiseks. Näiteks saaks sellega varjata mõnd näotut objekti krundil: lagunenud suitsuahju, oskamatult lapitud kuuriseina, prügikastile mõeldud nurgakest, puuriidaplatsi. Õitsemisajal on see põõsas pealegi nii ilus, et võiks ju kasvada kasvõi lillepeenras! Aga stopp nüüd. Ma ei soovita mitte kellelgi, absoluutselt mitte kellelgi

Viimastel päevadel olen Facebooki aiagruppides näinud vähemalt nelja või viit postitust, milles küsitakse lisatud fotol olevate uhkete mustade seemnekupardega taime nime. Kermesmari! Muidugi kermesmari. See taim muutub just sügiseti eriliselt dekoratiivseks ning hakkab pilku püüdma ja uudishimu tekitama – kuigi ka kasvuhooaja varasemates järkudes on ta kena tugev püsilill. Õigemini terve perekond. Kermesmarjade perekonda Phytolacca kuulub umbes 30 Põhja- ja Lõuna-Ameerikast ning Ida-Aasiast pärit liiki: püsililli, põõsaid ning isegi puid. Eestis, nagu ikka, suudavad kogu sellest liigirikkusest kasvada vaid kaks püsilille: Ameerika kermesmari ja spinat-kermesmari. Tuntum on meie aedades esimene, kuigi – kas see „tuntum” ongi õige sõna, sest hästi tuntud taimega ju siiski tegu pole, miks muidu Facebookis muudkui küsitakse ja küsitakse. Üsna harvalt, aga ometi on teda meie aedades kasvatatud juba palju aastakümneid. Populaarne taim ei ole ta kunagi olnud. Küllap just sellepärast, et terve kauni kevade ja suve on ta üsna igav kõrge roheline puhmas, mis pealegi vahel võib peenras laiutama hakata. Tema õisi ei hinnata eriliselt dekoratiivseks, kuigi ma ei saa aru, mispärast. Aga sügis

Siiani käis jutt kolmest hortensialiigist, mis on aedades kõige levinumad ja populaarsemad: aedhortensiast, puishortensiast ja suurelehisest hortensiast. Kuid peale nende kolme kõige levinuma kasvatatakse nii mõneski aias veel teisigi huvitavaid hortensiaid, mis on juba hoopis vähem tuntud ja haruldasemad. Siiski on üsna paljudele teada Jaapanist, Kuriilidelt ja Sahhalinilt pärit roniv hortensia, Hydrangea anomala, mis on enamasti istutatud mõne suure puu jalamile, nii et ta saab mööda selle tüve tasapisi muudkui kõrgemale ja kõrgemale ronida. Kui talle aastakümneid aega anda, võib ta omadega välja jõuda isegi kuni 20 m kõrgusele. Tugivõre või sileda seina peal kasvamisele eelistab roniv

Lisaks puis- ja aedhortensiale on Eesti aedades juba üsna tavaline esineja ka suureõieline hortensia (Hydrangea macrophylla) ja põhjustab omasoodu, et segadus saab segasem ja arusaamatus suurem. Suurelehised hortensiad on Euroopa soojemais piirkonnis hortensiaist need kõige armastatumad, kõige värvilisemad ja kõige uhkemad. Kõik välismaised aiandusajakirjad on nende pilte täis ja sorte on neil ka üüratul arvul. Probleem on aga selles, et Eesti on 90 protsendile suurelehise hortensia sortidele juba liiga külm maa ning neid saab meil kasvatada ennekõike potita

Puishortensia on Eesti aedades ammu kodunenud hea tuttav ja kui räägitakse hortensiast, siis esimesena seostubki sellega paljude teadvuses just puishortensia. Olen palju kordi mõelnud, millise trikiga see niipidi saab olla, sest tegelikult jõudis maailma iluaiandusse Aasia päritoluga aedhortensia palju varem. Puishortensia avastati alles 1900. aastal Põhja-Ameerika hõredatest metsadest ja siis läksid veel mõned kümnendid, enne kui ta entusiastide katseaedadest tavalistesse koduaedadesse levida jõudis. Minu lapsepõlves 1980. aastatel oli igatahes puishortensia põõsas iga endast lugupidava koduaedniku aias olemas. Arvan, et siin on mängus asjaolu, et juurevõsudega laienevat puishortensia põõsast on väga lihtne paljundada. Seal polegi muud, kui põõsa servas labidas maasse lüüa ja tükk välja kangutada. Uude kohta kasvama panna, ja läheb. Aedhortensiaga nii lihtsalt ei saa, see juba niisugust mätast ei moodusta, millest võsusid saaks kaevata. Et nõukogude ajal kuigi palju aiandeid ei oln

Praegu on aeg, kus heas elujõus aedhortensiad küünitavad end üle aedade piiluma ja püüavad pilke lillepeenardes. Seepärast ei saa neist pikemalt kirjutamata jätta, kuigi aasta eest ma hortensialiikidest üldise ülevaate juba andsin. Nimelt kasvatatakse Eesti aedades ju tervelt kolme liiki hortensiaid umbes 75-liigilisest perekonnast, ja need kolm liiki näevad üsna erinevad välja, käituvad aias erinevalt ning vajavad natuke erinevat hooldust. Nüüd jõuabki neist kõigist põhjalikumalt rääkida. Aedhortensiad, Hortensia paniculata’d, on meil kasvatatavatest hor

Budleiad on vahvad ja ilusad suve lõpus ja varasügisel õitsevad põõsad, mis tõmbavad küll pilku vaid mõned üksikus aias. Ja seda mitte sellepärast, et need ei oleks populaarsed või et inimesed ei tahaks neid omale istutada, vaid sellepärast, et kogu oma ilu ja armsuse juures on budleiad Eestis piiripealselt külmaõrnad. Budleiade perekonnas on kokku ligemale sada liiki ja need kõik on pärit troopikast ja subtroopikast. Optimistlikult on üks liik, Davidi budleia (Buddleja davidii), rahvusvaheliselt hinnatud siiski ka 5. tsooni taimeks, mis tähendab, et see võiks nagu Eestis soojemas aianurgas suuta kasvada küll. Davidi budleia ongi Euroopas väga armastatud ilupõõsas ja teda kasvatatakse

Käisin aias ringi ja nägin, et lavendlid hakkavad oma õitsemisega tasapisi lõpule jõudma. On ka aeg! Kuid see tähendab, et on ka viimane aeg neist kääbuspõõsastest kirjutada. Jah, lavendel pole mitte püsilill, nagu mõni ehk arvab, vaid see liigitatakse puitunud varte pärast põõsaks. Prantsusmaal, kus lavendlit väga armastatakse ja pea igas aias ning haljasalal kasvatatakse, nii nagu ka teistes soojema kliimaga maades, kasvavad lavendlid rõõmuga meetrikõrguseks. Eesti suves jääb lavendel aga isegi õitsemisajal mõõdukasse umbes 40-50 cm kõrgusesse. Vähemalt

Juuli lõpus ja augustis efekti andvate põõsaste hulka kuulub ka parukapuu, kuid tema ei tee seda õitega. Juba juuni lõpus või juuli esimesel poolel puhkevad õied on parukapuul üsna tagasihoidlikud ja isegi silmapaistmatud – nende pärast poleks mõtet seda põõsast aias pidadagi. See aga, mis nendest hädiste õiekeste kobaratest edasi saab, väärib iga aedniku imetlust ja muudab parukapuu pikkadeks nädalateks iluaia solistiks. Korraga kattub terve põõsas heledama või tumedama roosa, hõbedase või ka kreemika vahu pilvekestega. Need on põõsakese kaunilt värvunud ja eriliselt tihedates suurtes kobarates paiknevad viljavarred, mis seemnete küpsedes sellise efekti annavad. Pisikesi tumedaid luuviljakesi pole selle vahu seest nähagi, kui just päris lähedalt ei uuri. Parukapuude perekond on pisike, sinna kuulub kõigest kaks liiki. Põhja-Ameerikas kasvab 8–10 m kõrguse puukesena Ameerika parukapuu ehk teise nimega Ameerika suitsupuu, Cotinus obovatus. Mina teda oma ihusilmaga näinud ei ole, sest see liik pole iluaianduses millegipärast levinud. Peamine tegija maailma iluaianduses on hoopis harilik parukapuu, Cotinus coggygria. Looduslikult on see liik pärit Euraasia mandrilt, kasvades Lõuna-

Juba juuni lõpus alustas õitsemist, kuid jätkab seda üha rõõmsamalt läbi terve juulikuu ja isegi augusti üks ütlemata tore väike põõsas. Kunagi umbes kümne aasta eest, kui Rebase puukooli pidaja Ahti Tiirmaa selle mulle muu kaubakoorma peale kaasa sokutas, suhtusin sellesse suhteliselt ilmetu välimusega taimehakatisse üsna skeptiliselt. Naistepuna? Oklahoma naistepuna? Naistepuna on ju lill? Ah ei, see on põõsas? Okei, olgu siis, katsetan. Istutasin ta mitte midagi erilist ootamata kodus maha eriti päikselisse ja kuiva paika, kus paljud muud taimed koidust ehani kestva lakkamatu päikeselõõsa ja kuiva liivase pinnase tõttu pigem kannatasid, kui kasvasid edukalt. Kuid see põõsake üllatas mind iga järgmise aastaga üha meeldivamalt. Ta kasvas üsna nobedas tempos parajalt suureks. Tal polnud mitte kunagi kõige vähematki viga, ei kimbutanud teda ei talvekülmad, põuad, seenhaigused ega pahad putukad. Ja jaanijärgsest ajast alates kuni sügiseni õitses ta lakkamatult ja ülikülluslikult armsa