Silt: kes selle tamme istutas

Nii nagu kevadel lubasin, jätkan nüüd juttu kaunitest ja mitmekesistest enelaist – neist liikidest, mis õitsevad suvel. Eelkõige ja esmalt tähendab see loomulikult Jaapani enelaid, Spiraea japonica, mida tunneb vist küll iga aednik. Need ongi suvel õitsevate enelate hulgas kõige kuulsamad, tuntumad, populaarsemad, kasutatavamad ja ühtlasi kõige sordirohkemad. Esimesed Jaapani enelad avavad mu aias esimesi õiepungi just praegu, s.o juuli esimesel nädalal – mis on Jaapani enelate kohta ka täiesti normaalne. Nende eri toonides roosad, punased ja ka valged pisikesed õied paiknevad laiades ja lamedates kännasjates õisikutes, mis asuvad samal aastal kasvanud võrsete tippudes. Sellepärast soo

Just praegu täidavad aedu oma vaimustava tugeva lõhnaga harilikud ebajasmiinid, mida rahvasuu ekslikult tihtilugu lihtsalt jasmiinideks kutsub. Kuid päris jasmiinid ja ebajasmiinid pole botaaniliselt isegi kuigi suured sugulased. Ebajasmiinid kuuluvad hortensialiste, aga jasmiiniliigid õlipuuliste sugukonda, ning päris jasmiini lähim Eestis kasvada suutev sugulane on hoopis saarepuu, harilik saar, kellest ei oskaks seda sugulust üldse aimatagi. Looduslikult troopikas ja subtroopikas kasvavad päris jasmiini liigid (perekond Jasminum) parasvöötme põhjaosa talvi üle ei ela ning neid saab kasvatada meil ainult toataimena või köetavates talveaedades. See on

[caption id="attachment_477087" align="alignnone" width="2000"] Ungari sirel. Foto Vikipeedia[/caption] Harilikud sirelid on nüüdseks oma õitsemise lõpetanud, kuid ega sirelirõõm sellega veel läbi ole. Nüüd on meid asunud rõõmustama Ungari ja madjari sirel, Prestoni sirel, Meyeri sirel ja sametjas sirel! Neist veel nädalake hiljem puhkevad Amuuri ja Jaapani sirelid ehk ligustriinid, nii et õisi jätkub isegi veel juulikuusse. Ungari sirel, Syringa josikaea, on Eestis juba mõisaaedadest tuntud kuni neljameetrine ilupõõsas ja temast rajati ka hekke. Nõukaaegsetes aedades võis teda üsna sageli näha. Teda kasvatatigi põhiliselt sellepärast, et õitses kaks nädalat harilikust sirelist hiljem ja küllaltki pikalt. Samal ajal on Ungari sirel täiesti külmakindel ja nõus kasvama peaaegu igasuguses pinnases ja nii päikese käes kui ka poolvarjus. Ta peab vastu kõik põuad ja pakased. Tülikaid juurevõsusid ta ei aja, sellepärast kasutatakse teda laialt sordisirelite pookealusena. Ungari sireli a

Kui oleme fotode ja kirjelduste järgi välja valinud selle kõige-kõige lemmikuma sirelisordi, mida oma aeda istutada, siis peaksime valmis olema selleks, et päris sama värvi õisi nagu fotodel ei pruugi me oma sirelil tegelikult näha. Nimelt on harilik sirel niisugune imelik põõsas, et tema õievärv ja õisikute suuruski sõltuvad väga palju kasvukoha pinnase omadustest. Sellest, kui kuiv või kui niiske see koht on. Kui rammus või kui lahja. Kui päikseline või kui varjuline. Milline toitainete vahekord mullas valitseb. Kas pinnase reaktsioon on kriipsukene happelise või aluselise poole. Sirel on nii tundlik, et kõik see kajastub tema välimuses. Õnneks ei ole värvierinevused suured, need seisnevad ikkagi vaid nüanssides, nii et tumelilla sirel on kindlasti tumedam lilla – aga kui tume täpselt ja kas see lilla kaldub kriipsukese rohkem punase või sinise poole, selles on küsimus. Ja see pilt, mida põõsa õitsemise ajal oma aias näeme, et pruugi olla sada protsenti selline, nagu internetis või taimelipikul oleva foto pealt nägime. Muidugi juhul, kui me ostes sordiga petta ei saanud. Igatahes peame oma sireli istutama päikselisse kohta ja parasniiskesse viljakasse mulda. Heaks õitsemiseks

Mitte miski ei märgista mahajäetud talukohta paremini kui keset mittemiskit kasvav kõrge ja metsistunud sirelihekk. Hooned on ammu looduseks saanud, isegi korstnajalg on keset kõrget rohtu kokku kukkunud, aga sirelid seisavad veel uhkes üksinduses, õitsevad igal aastal, lõhnamata enam kellelegi. Nad saavad omadega hakkama, isegi kui keegi enam nende eest ei hoolitse. Kes küll teaks, kui vanad nad võivad olla? 80 aastat, 100 aastat? Omajuursed sirelid võivad ilma hoolduseta elada uskumatult vanaks, näiteks minu kodu sirelihekk on vastistutatuna näha 1906. aastal selle ees tehtud perekonnafotol. Küllap on keegi seda muidugi vahepeal enne mindki noorendanud, aga kui 2015. aastal siia heki

Eelmisel laupäeval kirjeldatud „Grefsheimi” ja „Snowmoundiga” sarnase lumetriibulise mäe moodustab veel üks maikuus õitsev enelas, mis kahjuks on tänapäeval eelmisest kahest juba palju vähem tuntud. See on hübriidne, mitme erineva enelaliigi ristamisel saadud teravalehine enelas ehk Spiraea x arguta. Vahel on ta nime täiendosa kasutatud ka sordinimena, nii et Spiraea „Arguta”. See on juba õige vana hübriid: aedniku käsi tolmutas eri enelaid selle saamiseks juba 19. sajandi viimasel veerandil. Igatahes 1884. aastal Saksamaal see uus liik registreeritigi ja enne „Grefsheimi” ja „Snowmoundi” sündi pärast teist ilmasõda oli just „Arguta” aianduses ja haljastus

[caption id="attachment_474457" align="alignnone" width="1417"] Taraenelas. Foto Vikipeedia[/caption] Juba mõne nädala jagu saab imetleda aedades ja avalikel haljasaladel imelisi väheldasi või keskmist kasvu põõsaid, mille kaunilt väljapoole kaarduvad pikad oksad on tihedalt kaetud väikeste valgete õite kobaratega. Need mõjuvad maaliliselt nagu kunstniku pintslitõmbed lõuendil. Neis on isegi nagu midagi muinasjutulist. Facebooki aiagruppidesse postitatakse nende pilte nüüd üksteise järel, ainult imetle – kuid pärimistele, mis nende imeliste põõsaste nimi on, vastatakse tihti pealiskaudselt: „Enelad.” Või isegi: „Enelased”, mis keeleliselt on tegelikult vale vorm. Enelaid (ja mitte enelasi) on ju maailmas olemas ligemale 80 erinevat liiki! See on terve taimeperekonna, mitte ühe taime nimi. Enamik neist liikidest kasvab looduslikult põhjapoolkera parasvöötmes, eriti Ida-Aasias, kuid neid jagub ka mujale. Kahjuks mitte siia: looduslikult Eestis enelaid ei kasva. See-eest kasvavad na

Nagu Jaapanist pärit ilukirsipuud, nii on ka magnooliad Eesti aedades üldiselt uustulnukad. Ütlen „üldiselt”, sest üksikutes entusiastide aedades ja parkides kasvas mõni magnoolia siiski juba ka nõukogude ajal ja palju varemgi. Näiteks on Eesti vanim magnoolia pärit juba mõisaaegadest ja rohkem kui saja-aastane suur puu. See on Põlvamaal Väike-Prangli külas kasvav teravalehine magnoolia (Magnolia acuminata), üks külmakindlamaid magnoolialiike üldse – mis on ilmselt ka põhjus, miks see puu on üle elanud isegi 1940. aastate pretsedenditult külmad talved. See on meie kliimas ka kõige kõrgem magnoolia: Põlvamaa puu on umbes 20 meetrit kõrge, Helsingis kasvab sama liik 15meetrisena. Nüüd võiks arvata, et sellise puu õitsemine on tohutult muljetavaldav vaatepilt, aga see ootus võib meid petta. Nimelt on teravalehise magnoolia püstised õied küll magnoolialikult suured, aga veidike kummalist värvi – valkjasrohekas-kollakad, ja pealegi puhkevad need alles juunikuus, kui puu on juba lehtinud

Käes on aeg, kus Tallinna, Türi, Keila, Võru ja Tartu avalikus haljastuses püüavad pilku kuulsate sakura’de ehk Jaapani kirsipuude õrnroosadesse õiepilvedesse mattunud laiad võrad. Mul on hea meel, et mõnekümne aasta eest julgeti nende õrnaks peetud eksootiliste ilupuudega meil külmas Eestis katsetama hakata – sest skeptikuid oli siis oi kui palju ja esimesed sellised haljastusprojektid arvati juba ette olevat kiirele hukule määratud. Aga Eesti esimesed sakura’d oli tolleks ajaks juba mõni eesti meisteraednik ära katsetanud ning oma külmakindlust umbes kümne aasta jooksul tõestanud. Nii teadmised levisid, maastikuarhitektid julgesid, ja ühe kõige esimese sellise projektina 2006. aastal rajatud Türi kirsiallee elab ja kasvab siiamaani ning õitseb praegusel hetkel hingematvalt. Esimesed Jaapani ilukirsipuud pandi mulle teadaolevalt Eestis kasvama alles pärast taasiseseisvumist, läinud s

Küllap on päris mitmed meist kevade esimesel poolel metsa all luusides korraga üllatunult seisatanud: mis uhkesti õitsev põõsas siin võserikus ometi kasvab? Kuidas see lillade õitega iludus siia on sattunud? Ja kes ta selline ometi võiks olla? Facebookis olen mitu korda näinud, kuidas fotol metsast leitud näsiniint näidatakse ja räägitakse õhinaga metssirelist! Teatud sarnasus sireli- ja näsiniineõitel muidugi on, aga lähemalt vaadeldes selgub, et see on üpris tinglik. Ja tegelikult ei olegi näsiniine ja sireli vahel mitte mingit sugulust, nad on pärit täitsa erinevast taimeperekonnast, -sugukonnast ja isegi -seltsist. Ainus, mis neil ühist on, ongi see, et mõlema õitel on neli kroonlehte