Silt: aidi valliku aiandusblogi

Tõnisepäevaga 17. jaanuaril loeti pikk jõulupühade aeg isegi viimaste venitajate jaoks lõppenuks ja minagi saan täna kuuskedest rääkimisega ühele poole. Jäänud on veel tutvustada vaid mõnda niisugust kuuseperekonna liiget, kes erinevalt harilikust või hõbekuusest massilise populaarsusega ei hiilga, aga keda suuremate aiasõprade koduõuelt või -pargist ikkagi üsna sagedasti leiab. Eriti suure tõenäosusega võime kohata Serbia kuuske (Picea omorica). Tema on viimasel aastakümnel muutunud üha populaarsemaks, eriti tema sordid, mida on palju. Kasvava populaarsuse taga on võibolla liigiomane kitsaskooniline kuju ja suhteliselt aeglane kasvutempo, mis teevad ta koduaia kuuseks ju vägagi sobivaks. Tal algavad oksad juba maapinna lähedalt, alumised oksad on pikad ja kaunilt rippuvad, ülevalpool rõhtsad ja märksa lühemad. Juba noorelt hakkab ta käbisid kandma – neid on väga ohtralt, aga nad on ü

[caption id="attachment_463789" align="alignnone" width="1468"] Noor kanada kuusk. Foto Vikipeedia[/caption] Põhja-Ameerikast ja Kanadast on jõudnud aiakultuuri peale torkava kuuse veel üks tubli palgipuu – seesama meie aedades väheldast kasvu ja eriliselt tiheda ning eriliselt ühtlase koonuse kujuga Kanada kuusk (Picea glauca). Kanada kuusk on paljutaluv ja vähenõudlik puukene. Tema juures peame silmas pidama vaid seda, et varakevadine päike teeb talle väga kergesti liiga. Samas on igal muul aastaajal päikseline kasvukoht tema esimene eelistus. Seega – kas istutame ta kohta, kus tal on keskpäeval vari pea kohal, aga hommikud ja õhtud päikeselised (näiteks mõne suurema ja vanema okaspuu või kitsama hoone varjuküljel) või siis peame hoolega meeles, et tema ümber tuleb hilissügisel tokid maasse torgata ja talve lõpus neile mitu kihti varjutuskangast kinnitada. Kui jätame oma lõunapäi

[caption id="attachment_461855" align="alignnone" width="1920"] Verev kontpuu. Foto Vikipeedia[/caption] Külmal poolaastal looduses käies või ka lihtsalt autoga ringi sõites jäävad aeg-ajalt silma toredad punakate okstega põõsapuhmikud. Need on verevad kontpuud (Cornus sanguinea), mis on ainus Eesti looduses metsikult kasvav liik kontpuude perekonna neljakümne liigi hulgast. Teda esineb rohkem Lääne-, Põhja- ja Edela-Eestis. Enamik kontpuuliike ongi pärit põhjapoolkera parasvöötme maadest, nii Euroopast kui ka Põhja-Ameerikast. Suurem osa neist on heitlehised põõsad, aga mõni lõunapoolsem liik on ka igihaljas ja meil kasvamiseks liiga külmahell. Eestikeelne nimi kontpuu viitab väga kõvale ja tugevale puidule, kuid teda on paiguti kutsutud ka luupuuks või kukerkuuseks. 1991. aastal Itaalia ja Austria piiri lähedalt Alpidest leitud 5000 aastat tagasi elanud Jäämehe muumia juurest lei

Sel sügisel ringi sõites olen palju kordi mõelnud, et kukerpuude massiline ilmumine avalikku haljastusse on üks väga hea asi. Ma ei tea küll midagi selle konkreetsetest põhjustest – võibolla on mingil perioodil Eesti aianduskoolides maastikukujundajaid programmiliselt õpetatud nende tänuväärsete põõsaste hüvesid kasutama –, kuid kukerpuud õigustavad ennast ringristmikele ja tänavaäärtesse rajatud istutusaladel igati ja on eriti silmarõõmustavad just nüüd sügisel, keset järjest hallinevat ja raaguvat loodust. Kukerpuud on õigupoolest üks suurimaid taimeperekondi, millesse kuulub üle 400 maakera eri paikadest pärineva liigi. Suur osa neist on pärit troopikast ja lähistroopikast, mis oli ka põhjus, miks rootsi bioloog Carl von Linne 18. sajandil sellele perekonnale niisuguse ladinakeelse nime andis: Berberis. Tema oletus oli, et kukerpuud kui sellised ongi just Põhja-Aafrikast pärit ja n

Kikkapuid on palju. Kikkapuude taimeperekonda Eonymus kuulub umbkaudu 175 liiki ja Eesti aianduses on levinud neist päris mitmed. Juba vanadest aegadest saadik on populaarne vahvaid nurgelisi punaseid või mõne sordi puhul valgeid viljakupraid kandev harilik kikkapuu, samuti Inglismaa aiandusest meile jõudnud ja üha sagedamini näha olev igihaljas roomav Fortune’i kikkapuu. Entusiastide aedadest leiab lisaks veel Hamiltoni, Maacki, laialehist, suuretiivalist, lamedarootsulist, väheseõielist, väikest ja ei tea missugust kikkapuud veel. Kuid üks neist on viimasel aastakümnel meie aedades asunud tõelisele võidukäigule – hämmastava leekivpunase sügisvärvusega tiivuline kikkapuu, Euonymus alatus. Tiivuline kikkapuu on oma nime saanud arvatavasti sellest, et piki tema neljakandilisi võrseid jooksevad omapärased madalad korkjad tiivakesed. Need on küll dekoratiivsed ainult lähedalt vaadates ja nähtavad vaid lehtedeta ajal. Samuti on tiivulise kikkapuu mais-juunis ilmuvad pisikesed rohekaskol

 Praegu, oktoobri alguses, on mu aias värve veel päris pillavalt, kuigi viimase nädala hallaööd on julgeid südasügisesi õisi juba natuke rikkuma hakanud. Aga ei ole need sügisel õitsevad püsililled nii õrnukesed midagi ja avavad öökülmi trotsides uljalt üha uusi õisi. Nii rõõmustavad sügisastrite ja villülaste, kikkaharjade, sügislillede, hiliste kukesabade ja särava päevakübara kõrval praegu silma ka eredavärvilised aedkrüsanteemide (Chrysanthemum x grandiflorum) laigud. Ma pean krüsanteeme nii nende visuaali kui ka kasvatuse lihtsuse poolest üheks parimaks sügiseseks püsililleks ning seepärast on mul aias peenardes kasvamas viis eri sorti, millest ühegi nimi ei ole teada. Mõni neist on hangitud nimetuna mõne teise taimehullu käest, mõni samamoodi nimetuna ostetud turuväravast või Võhma sügiseselt taimelaadalt, kus üks vanade meie kliimasse sobivate krüsanteemide kollektsionäär neid vahel müümas on käinud. Just niimoodi neid aasta läbi peenras elada suutvaid ning normaalsel ajal õi

[caption id="attachment_456485" align="alignnone" width="800"] Villulane. Foto Vikipeedia[/caption] Kõik täiskasvanud inimesed tunnevad kõhklematult ära maikuus õitseva võsaülase või kollase ülase. Paljudele on ka kuivadel lubjarikastel muldadel kasvav metsülane hea tuttav. Kuid hoopis vähem on neid, kes oskavad vastu sügist lillepeenras õõtsuva peaaegu meetrikõrguse valgete või erinevates roosades toonides õitega muljetavaldava püsilille ülaseks määrata. Siinkohal pean muidugi täpsustama, et ülasteks nimetati neid sügiseti õitsevaid kõrgeid liike vaid kuni ajani, millal taimegeneetikud ülaste perekonnale (Anemone